Sina, mina ja vihm. Tawny Michell

Чтение книги онлайн.

      “Nüüd võiksin talle helistada,” mõtles David, vaadates akna taga tibutavat vihma.

      Sombune ilm ja kerge udu ei meenutanud vihmavalingut, mille eest nad olid Serenaga tema juurde jooksnud. David ei saanud täna hommikul Serenat peast. Jälle jõudis ta mõtetes möödunud aasta augustisse.

      …nad alustasid kohvikus Serena kodu lähedal. Jõid pudeli veini ja arutasid üksinduse teemal. Jutustasid teineteisele igasuguseid väljamõeldisi armuseiklustest, kuni ootamatu vihmavaling ajas neid hiljuti rekonstrueeritud koolihoones asuvasse stuudiosse.

      Serena meeldis Davidile ammu, juba sellest ajast, kui ta nägi naist kolledžis esimest korda. Tollal oli Davidil lühiajaline, mitte millekski kohustav side Serena toanaabriga ühiselamus. Hiljem selgus, et kord üks, kord teine oli pidevalt kohtunud kellegi teisega. See suhe kestis seni, kuni David läks Bostonisse elama. Enamik Serena sõpru sarnanes tütarlapse viimase kiindumusega – kunstnikuga, kellele David oli nimeks andnud Õnnelik Rändur. Nad olid kõik täielikult Davidi vastandid, ei meenutanud teda isegi mitte kaugelt. Kõige selle tõttu ei osanud David pärast majja sisenemist neidu suudeldes oodatagi vastusuudlust.

      Neiu suudles vastu ja tegi veel enamatki… koketeeriv sõbranna, kellega David paar korda aastas restoranis aega veetis, muutus valgejuukseliseks säravate sõstrasilmade ja kuuma kehaga Serenaks…

      Mälestused tollest ööst kõrvetasid meest. Silmade ette tekkis kutsuv keha, kui neiu lamas küünarnukile toetudes tobedal purpurpunase riidega kaetud kušetil. See tundus hommikul nii naljakas. Davidile meenus neiu elevandiluu karva nahk ja väike, kuldne ahvatlevalt sädelev nabarõngas. Katusel trummeldas järjekindlalt vihm, samal ajal kui mees uuris pehmete lipitsevate liigutustega neiu keha nii huulte kui ka kätega.

      See oli seksuaalne nirvaana ja mälestused jäid kauaks mehe hinge. Lennuk maandus juba Loganis, kui David alles ennustas, kas ta saab varsti jälle Atlantasse. Nad polnud järgmise kohtumise suhtes midagi kokku leppinud.

      Tookord magasid nad sisse ja David jõudis taksoga vaevu lennukile. Kodus ootas teda neetud elektronkiri, milles Serena tunnistas ammust armastust, lõpetades kinnitusega, et nad peavad jätkama platoonilist sõprust.

      Sellest ajast, kui Serena teatas kohtumisest Õnneliku Ränduriga, oli möödunud hulk aega. Davidilgi oli olnud naisi, kellega ta aega veetis. Ikkagi tahtis ta uuesti üle elada tunnetepuhangut, mida oli tundnud tol vihmasel ööl.

      Nüüd pöördus ta tagasi, kauaks. David naeratas rahulolevalt, kujutledes avanevaid võimalusi. Serena oli küll väga kangekaelne ning tugeva tahtejõuga, kuid David kuulus Savannah’ Grandtide hulka, kes saavutasid alati soovitu.

      Ehk muutub Serena pärast mitu aastat kestnud platoonilisi suhteid järeleandlikumaks? Kas Serena meenutab nende ühist ööd? Millised on tagajärjed nende kergelt mängulistel ja erootilistel vihjetel elektronkirjades, kui nad taas kokku saavad.

      Teadasaamiseks oli vaid üks võimalus – kohtuda.

      Serena Donovan istus, pilk naelutatud arvutiekraanile, kus olid tema ettevõtte tulud ja kulud viimase kuu jooksul.

      Nähtu muutis naise kurvaks ning ta pööras pilgu ära. Oli reede, viimane tööpäev enne nädalavahetust. Külastajaid ei olnud.

      “Oleksin pidanud õnnetoovad kõrvarõngad kõrva panema,” mõtles Serena kurvalt.

      Kahetoaline kontor juhuslikult valitud mööbliga ei olnud kuigi esinduslik ega uhke, kuigi renditasu kesklinnas asuvate ruumide eest oli küllaltki kõrge. Serena äri ei olnud siiani märkimisväärseid sissetulekuid andnud. Kasulikke tellimusi saabus harva, harilikult olid need tühised.

      Tööpäev venis ja oli igav, tore et abiline täna ei tulnud. Serenal ei olnud abilisetagi midagi teha ning arvuti näitas, et võimalus sel kuul tulu saada on nullilähedane. Järgmisel kuul tuleb elektri pealt kokku hoida. Serena pidi tihti ise tarnijatele toidu ja diskorite eest maksma, sest tellijad venitasid arvete tasumisega. Täna hommikul juhtus hoopis hirmus lugu: pank keeldus tšeki hüvitamisest ja saatis selle tagasi.

      Kuuldes telefonihelinat, hoidis Serena pöialt. Võttes kokku kogu optimismi, haaras ta telefonitoru. Parem järjekordne mittemidagiütlev küsimus kui panga teade järjekordsest katteta tšekist. Siis tuleb abi paluda isalt, kes on kagupiirkonnas panga mänedžer. Isa oskab nõu anda, kuidas olukorda tšeki sissenõudmisel paremini lahendada.

      “Inventiw Inwest,” ütles Serena energiliselt, püüdes anda häälele võimalikult rõõmsat ja enesekindlat tooni – ikkagi professionaalne õhtute ja vastuvõttude korraldaja.

      “Tere,” kostus telefonist.

      Veidi aja pärast täpsustas telefonitorust kostev tundlik meeshääl:

      “Serena?”

      See oli David…

      Oleksid ka teised mehed temaga nii käitunud…

      “Tere, sinust ei ole pikka aega kuulda olnud, igal juhul mitte telefonis.”

      Nad küll suhtlesid, kuid harilikult mitte telefonitsi. Kui Serenal tekkis tahtmine südant puistata, võis ta kas või kell kaks öösel elektronkirja saata.

      “David?”

      “Vabanda,” vastas mees, “sinu häält kuuldes sattusin pisut segadusse. Ootasin, et vastab sinu abiline, seetõttu kaotasin hetkeks pea.”

      “Andsin Nataliele paar vaba päeva, tal on isiklikus elus probleeme,” teatas Serena.

      “Milline vastutulelikkus!”

      Rigin-ragin telefonitorus ei suutnud varjata muhelust mehe hääles. Serena otsus alustada oma äri oli saanud heakskiidu vaid isalt. Pea kõik naise tuttavad kahtlesid, kas tal jätkub julmust ja osavust sellise tegevuse jaoks. Tal puudusid “ärihaide” lõpused.

      “Niisiis, millele ma võlgnen rõõmu sinu häält kuulda?”

      “Oh, ei midagi erilist! Lihtsalt tunnen huvi, mis sul täna seljas on?”

      Serena mõistis mehe tögavat intonatsiooni ja toetas seda vapralt:

      “Nagu alati – nahkpüksid ja must jakike.Kuuldes mehe lummavat baritoni, püüdis Serena ära arvata tema asukohta. David on täna vist varem töölt lahkunud, sest ei saa ju ometi sellisel kaunil kevadpäeval kontoris istuda. Tuleb eeldada, et päev Bostonis on sama suurepärane kui siin.

      Kalendrit vaadates mõtles Serena, et päris mõnus oleks homme üks looderdamise päev teha. Serena ema Trischa, kes tütart pärast lahutust üksinda kaasaegse kunsti kommuunis kasvatas, oleks kõik tööd mõtlemata kõrvale heitnud, et ennast tuulutada. Serena oli rohkem isa mõju all ja seetõttu, olgugi et suure vaevaga, suutis ta end täna kontorisse sundida. Isa oli tööle andunud ja pühendas sellele nii palju aega, et naine ning tütar nägid teda iga aastaga aina vähem ja vähem.

      “Kust sa helistad?” küsis naine Davidilt, peletades eemale mõtted vanematest.

      “Lubad mul ehk rääkida ega katkesta mind enam. Ma olen veel tööl. Olgu,” andis David lõpuks alla, “tegelikult helistan sulle sellepärast, et tahan teada sinu nädalavahetuseplaane.”

      “Kas tuleva nädalavahetuse plaane?”

      Serena süda peksles metsikult. Ta mõtiskles enda-misi:

      “Kas СКАЧАТЬ