Legendi lävel. Carrie Croft

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ juuresolekul. Kuid sellistel hetkedel ei kiirustanud ta seda mehele selgitama – miks inimest solvata?

      Oli raske tunnistada, et võimalus niimoodi üksinduses elu ära elada oli väga suur. Kuni Berty oli tööga hõivatud, ei pööranud ta sellele suuremat tähelepanu. Kuid tasus eile õhtul tööl ebameeldivustega rinda pista, kui probleem asetus tema ette uue jõuga.

      Teda piinas ka mitte eriti täpne arusaam sellest, mida ta tegema peaks. Jah, on mõte hakata tegelema uurimistööga – aga kui tõsiseks see osutub? Vaevalt see Minnesota meteoriit kuigi huvipakkuv on. Kui tema otsingutest peaaegu pool sajandit tagasi keelduti, tähendab, ta pole erilist teaduslikku huvi esile kutsunud. Kui väga ta ka poleks tahtnud oma tõsiseltvõetavust professor Wansbergile tõestada. Kui veab, siis jätta kolleegid pika ninaga. Kuid tegelikult pole see mitte midagi muud kui enesepettus.

      Mitte midagi ta kellelegi ei tõesta ja kedagi pika ninaga ei jäta.

      Kas mitte tagasi pöörduda? Kui praegu teele välja sõita, on poole miili pärast tagasipööre – kolme tunni pärast oleks ta Chicagos tagasi… Ja homme, nagu poleks midagi olnudki, taas tööl.

      Hakkan tegelema rutiinse tööga, täitma võõraid käske, tegema nägu, et kõik on parimas korras. Imetlema professor Wansbergi. Koos Dexteriga rõõmustama, et saab töötada sellise juhendamise all…

      Kuid vaevalt jõudis Berty meenutada Dexterit, kui enneaegsest tagasipöördumisest polnud enam juttugi. Kaks nädalat mitte näha tema lõusta ja teda mitte kuulda – kas see pole siis rõõm?

      Ta käivitas otsustavalt auto ja sõitis välja teele. Tagasipöörde märgist mööda kihutades ta isegi ei vaadanud selle poole.

      3. peatükk

      “NIISIIS, MISSIS PIMEN, te räägite, et teid rööviti just eesmärgiga…”

      Michael Bow köhatas, teadmata, kas tal endal tasub neid sõnu lausuda.

      Missis Pimen, haiglaselt kollaka näo ja allalangenud põskedega vanem naine, vaatas teda kavalalt ja lõpetas tema poolt alustatud mõtte.

      “Jah, just sel eesmärgil irvitati minu üle. Seksuaalne kontakt! Te tahtsite seda öelda,” lausus ta.

      Michael vaatas naise ees laual lebavat diktofoni. Las lindistab, kurat temaga! Ta pole elus, ei punasta. Michael ei kahelnud enam, et mammi on pisut napakas. Ja faasinihe on tal seksuaalsel alusel.

      “Nad panid mind laua peale… Noh, loomulikult, kui seda lauaks võib nimetada. Ikkagi, teate, neil oli kosmoselaev…” jätkas missis Pimen. “Ma tahtsin ise riidest lahti võtta, kuid nemad nõudsid…”

      Michael tegi näo, nagu kuulaks. Tegelikult oleks ta väga tahtnud ära minna. Kuid sellisel juhul ei jää naise poolt solvang tulemata.

      “Kas te kuulate mind?”

      “Ja-jah, missis Pimen,” noogutas Michael ja vaatas talle uuesti otsa.

      Sellistes olukordades tuli tal alati puudu otsustavusest. Kuid need vanurid on vaatamata oma näilisele abitusele võimelised paljuks. Kui vaja, kaasavad mingi eakate inimeste komitee ja teevad elu põrguks kõigil, kes julgevad nende üle naerda. Sellega oli Michael juba kokku puutunud. Siin tuleb ära kannatada ja vestlus lõpuni viia. Kui talle meeldib, las lobiseb.

      Michael Bow oli tulnukatejahtija – niimoodi nimetas ta end sellest ajast saati, kui tema kireks sai ufoloogia. Ringid põldudel, “röövimiste” osalised ja pealtnägijad, ennenägematute esemete ümberkujundamine – kõik see oli tema uurimisvaldkond. Kuid edu protsent ei saanud olla kaalukas, sest paljud inimesed leidsid asju või olukordi lihtsalt massipsühhoosi mõju all või juhtisid teda meelega valedele jälgedele, olles ajendatud soovist kuulsaks saada. Maksimumis saavutada kuulsus ülemaailmselt või üle oma maa, miinimum – oma osariigis… või vähemalt oma kodutänavas.

      “No ja siis tuli sisse selline ilus noormees. Pikk, sale. Roheline, suured silmad… ja kõrvad nagu haldjal…”

      “Roheline? Te ütlesite – roheline?” ei suutnud Michael end tagasi hoida ja tal oli kange tahtmine naerma hakata.

      “Noormees, kui ma valetaksin, siis ütleksin teile seda kohe!” lausus missis Pimen isegi pisut tigedalt. Nähtavasti oli Michael oma vahelesegamisega ta mõtte segi löönud ning nüüd ei suutnud ta meenutada, millel ta peatus. Mis siis ikka, tema vanuses tuli seda ette. Missis Pimen närvitses.

      “Ehk meenutaksite mulle, millest ma viimati rääkisin? Kerige oma vidinat!” soovitas ta ja keerutas sõrme, justkui oleks Michaelil mitte digitaalne, vaid kassettdiktofon.

      Michael “keris” tagasi.

      “Oh sa, milline kriipiv hääl mul on!” oli vanake siiralt üllatunud. “Aga kus mu mehel oli alles hääl! Kui ta karjuma hakkas…”

      Nukrus Michaeli silmis ei jäänud märkamata.

      “Noormees, mis teiega on? Kas arvate, et olen lolliks läinud või?”

      See veel puudus! Harilikult algabki kõik sellisest lausest. Nüüd tuleb kõik oma oskused mängu panna, et kokkupõrget välistada.

      “Missis Pimen, me rääkisime röövimisest. Ma kirjutan üles iga teie sõna. Mulle on tähtsad igasugused pisiasjad,” lausus ta kindlalt.

      “Te olete ikka väga meeldiv noormees,” lausus mutt ootamatult heatahtliku naeratuse saatel. “Peaaegu nagu too… Muide, ta oli nagu minu mees nooruses. Samasugune üleannetu… Ainult roheline…”

      Poole tunni pärast väljus Michael tänavale, kus kõnnitee ääres seisis tema Land Rover. Tema tütar Jessica, kümneaastane punapäine tüdruk, hüppas maasturist välja.

      “Kuidas on? Sa kadusid ära…”

      Isale otsa vaadates kissitas ta loojuva päikese kiirtest silmi. Tema leekivad kiharad lehvisid kerges tuules ja ta ise sarnanes pisikese armsa päikesega.

      “Oleksin tahtnud sellele tolvanile sülemi kumalasi püksi pista! Kaotasime asjata aega.”

      “Ära riidle, Michael. Mida sa mulle kogu aeg rääkinud oled?”

      Vaatamata oma vanusele kaotasid Jessica silmad vahel lapseliku tulukese ja võtsid naiseliku ilme. Sellistel hetkedel hakkas Michaelil piinlik ja ta tundis end ise lapsena.

      “Nagu alati, on sul õigus, mu kullake.”

      Ta sasis tütre ammu lõikamata juukseid.

      Oleks pidanud juuksurisse minema. Huvitav, kas selles linnas on ka mõni korralik habemeajaja? Tegelikult, ega olegi aega juukselõikuseks. Aprillikuu kohta oli täna erakordselt soe ilm, kuid öö läheneb, varsti läheb külmaks ja on vaja leida sobiv öömaja.

      Michael märkas, et neile läheneb politseiauto. Politseinikud olid kuidagi liiga kaua end kogunud. Harilikult, kui mõnesse väikelinna ilmub mingi võõras auto, on nad kohe kohal.

      Kui politseivärvides sedaan nendeni jõudis ja peatus, väljus autost noor, ebatavaliselt heatahtliku ilmega ohvitser.

      “Kuidas saan kasulik olla, söör?” küsis ta ja samas, ootamata vastust, vaatas maja poole ja hüüatas: “Aa! Te käisite missis Pimenil külas!”

      Noormees СКАЧАТЬ