Legendi lävel. Carrie Croft

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ jooksis Yvonne. Südame tardudes märkas Berty seda, mida ta ei olnud märganud varem, kui oli põnni puhkepäevadeks ära viinud.

      Tütar oli muutunud – pisut pikemaks veninud ja nägu kaotanud beebilikud jooned. Juuksed olid punutud kahte patsi, lühikeste juustega oli ta palju rohkem sarnanenud poisiga.

      Mõelda vaid, mõtles Berty, viimastel nädalatel ma justkui ei märganud midagi. Mis viimastel nädalatel! Sellest oli möödunud neli kuud, kui ta esimest korda tütre terveks nädalaks vanemate juurde jättis.

      “Emme!” kiljatas Yvonne ja hüppas ema embusesse. “Kas tulid mind äla viima?”

      Sellest rõõmuhõiskest pööras sees kõik pahupidi. Tütart emmates ja vaevu nuttu tagasi hoides vaatas Berty emale otsa. Missis Raini pilk oli mõistev, ta ei vajanud sõnu.

      “Yvett, pisike, kõike ei saa nii kiiresti,” ütles missis Rain. “Me ju leppisime kokku viie kuu suhtes, aga praegu on ainult neli läinud. Emmel on veel neli nädalat varuks. Või isegi viis.”

      “Mina saan ka valsti neli! Üks-kaks-kolm-neliviis!..” loendas Yvonne sõrmedel ja oleks nagu oma üleelamised unustanud. “Emme, vaata, ma oskan numbleid lugeda!”

      Ja ta näitas, kuidas ta kümneni loendada oskab.

      “Me näitame emmele veel palju, kui ta uuesti tuleb…”

      Missis Rain võttis lapselapse sülle.

      Berty vaatas tänulikult emale otsa. Nüüd polnud enam kahtlustki – ta võib rahuliku südamega pisikese vanemate juurde jätta.

      Kuid siiski jäi miski hinge kripeldama. Mõelda vaid – ta vajas vaid kahte nädalat. Mitte kuud – ta ei hakka seda aega ootama. Ta tuleb Yvonne’ile järele kohe pärast Duluthi. Ja ega need kaks nädalat enam midagi otsusta, aga kui raske on tunnistada, et oled reetur.

      Nad läksid võõrastetuppa ja istusid diivanile. Kasutades seda, et Yvonne’i köitsid kaasatoodud mänguasjad, võis Berty pärast kahetunnist autosõitu oma väsinud jalad välja sirutada.

      “Emm, see on viimane kord. Ma luban,” sosistas ta.

      “Missis Covatchek juba küsis minu käest, et kas meie tütar ei kavatsegi ise oma last kasvatada,” kandis missis Rain ette, aimates järele naabrinaise häält. “Ma ütlesin talle, et kas see, missis Covatchek, on tõsi, et teie poeg end doktor Uallase juures narkomaaniast ravib? Ta jäi kohe vait.”

      “Ei ole mõtet temaga riidu minna,” ohkas Berty, meenutades missis Covatcheki talumatut iseloomu. “Kuigi tal ei maksaks oma nina võõrasse ellu toppida.”

      “Oma elu pole, siis topibki.”

      Alles nüüd taipas Berty, et pole siiani isa näinud.

      “Muide, kus isa on?”

      “Tal paluti kedagi valves asendada, nii et täna sa teda ei näe.”

      Mister Rain töötas kohalikus elektrijaamas ja öised vahetused ei olnud haruldased. Bertyle meenus, kui kannatamatult ta alati isa tagasi oli oodanud. Kodus oli just nagu midagi puudu, kui teda ei olnud. Hommikuti ärkas ta alati rõõmsalt, kui isa Ford õue sisse sõitis, ettevaatliku rehvisahina ja vaikselt uriseva mootoriga, just nagu soovides mitte kedagi majas äratada.

      Berty tundis südametunnistuse torget. Tema vanemad olid alati tema kõrval…

      “Anna talle minu eest musi.”

      Ta surus end vastu ema õlga, too embas teda ja suudles laubale.

      Märgates, et armastuse pidu võib temata toimuda, viskas pisike Yvonne mänguasjad käest ja lipanud diivanini, ronis täiskasvanute juurde. Tema tillukesed põlved ja küünarnukid ei andnud armu, kuid ema ja vanaema võtsid ta hea meelega oma sekka. Varsti Yvonne uinus ja missis Rain sai tütrega rahulikult vestelda. Ta rääkis sellest, kuidas pisike tema järele igatseb ja kuidas isa muretseb. Andis teada kõigist kodustest muredest. Seejärel lõi pahviks küsimusega, mille esitas ilma igasuguse üleminekuta:

      “Kuidas sul tööl läheb?”

      “Kõik on korras, emm, ära muretse,” lausus Berty mõningase pingega.

      Kõige vähem tahtis ta, et ema hakkaks üksikasju uurima. Valetada poleks tahtnud.

      Tundub, et missis Rain mõistis seda suurepäraselt, sest ta lausus ühe fraasi, mis kaalus üles mitusada manitsust.

      “Roberta, mina, isa ja Yvonne usume sinusse.”

      “Aitäh, ema!”

      Nad kallistasid teineteist.

      Varsti saabus aeg lahkuda. Berty sakutas pisikest Yvonne’i, kõditas teda ja selle mõlemale mõnusa tegevuse juures tunnistas, et sõidab nüüd ära.

      Tundus, et pisike hakkab otsekohe nutma, kuid missis Rain suutis, nagu ta ütles, “pisarate purskkaevu” vältida. Ta võttis Yvonne’ilt lubaduse, et ema tagasitulekuks valmistab ta temale mingi üllatuse…

      Õhtuks jõudis Berty Green Baysse, kattes vahemaa Chicagost vähem kui kolme tunniga. Minnesotasse oleks olnud võimalik saada ka lühemat teed pidi, kuid Berty eelistas sõita just piki Suur järvistut – et nautida selle kallaste ilu.

      Green Bays, seal, kus tee läände keerab, kasutas Berty hetke puhkamiseks ja peatas auto trassi parklas.

      Kevad oli alles alanud ja ilm ei olnud veel päris soe, puhus selline tuul, mille puhangud olid nii tugevad, et auto mõnikord lausa rappus. Kuid see ei seganud Bertyt hindamast suurepärast vaadet järvele.

      Lõplikult unest ärganud loodus, kaldani ulatuvad mäed, mis alles hiljuti olid olnud lumega kaetud, rohetasid värskelt. Vee kohal keerlesid tegusalt ja karjusid midagi omas keeles linnud. Ka järv ise avaldas muljet oma majesteetliku rangusega. Bertyle tundus, et tema ees ei ole lihtsalt mingi mageveekogu, vaid tõeline ääretu meri. Tänu pikale udusele horisondile tekkis just niisugune mulje.

      See, et ma seda ilu üksinda vaatan, polegi nii hull, mõtles Berty. Õnnetus on pigem selles, et mul ei ole sellest suurepärasest vaatepildist mitte kellelegi jutustada, pole kellegagi muljeid jagada nii, et sind ei peetaks romantiliselt häälestatud lollikeseks.

      Vaadates läbi klaasi seda vaimustavat ürgse looduse ilu, puhkes Berty nutma…

      Roberta Raini isiklik õnnetus seisnes selles, et tema laps oli spontaanse, tormilise, üürikese armastuse vili. Saatuse pilkeks osutus tema südame kallimaks mees, kes polnud piisavalt mehine selleks, et jääda ühe naise kõrvale pikkadeks aastateks, rääkimata isaduse tunnistamisest. Elades üle pettumuse, ei tahtnud Berty teda isegi mitte meenutada, rääkimata siis veel horisondi taha kadunud issi otsingutest. Alguses aitasid vanemad, seejärel hakkas ta ise üsna korralikult teenima, et end sõltumatuna tunda. Oli küll veel üks mees, kuid tema ei suutnud Berty südant üles soojendada.

      Varsti viis saatus teda kokku Dexteriga. Pisut aega püüdis mees talle külge lüüa, kuid andis varsti alla, kuna kohtas kord kõrvetada saanud Berty külma vastupanu. Kuid samas õnnestus neil säilitada vastastikune sõbralikkus. Aga ükskord, pärast ettevõtte pidu, kui Dexter Bertyt koju saatma pakkus, tuli neil välja banaalne seks – esikus, omaenese riietel.

      Kuigi see suhe kestis, polnud see sugugi romantiline, pigem oli see “kiirabi” – ilma prelüüdi СКАЧАТЬ