Rekonstruktsioon. Rein Raud

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ka mitte päriselt teesklus, võib-olla oli olnud seda alguses, aga aastatega harjunud omavaheliseski suhtlemises kehtivaks maneeriks. Ma tean, sest me elasime Maire perega koos ligi kümme aastat. Alguses käisime seal lihtsalt külas, aga kui Anni sündis, oli Maire alles kolmandal kursusel, see oli maikuus, ja tal jäid muidugi eksamid kõik tegemata. Sellegipoolest, suvega õnnestus tal kõik järele võtta, sest lapsega tegeles põhiliselt ta ema, ja sügisest oli ta uuesti ülikoolis tagasi. Siis üritasime end juba igaks nädalavahetuseks Sauele toimetada. Minul oli nüüd ka oma potisinine Žiguli, mis sest, et äia kaudu, aga ikkagi suvistest ehitusmalevatest teenitud täiesti oma rahaga ostetud. Pärast ülikooli lõppu asusime otsekui loomulikult nende juurde, nii-öelda ajutiselt, sest Maire vanematel oli teisel korrusel kaks täiesti vaba tuba ja mina pidin tööasjus niikuinii põhiliselt mööda Eestit ringi sõitma, ja väga suurt vahet polnudki, kas elasin Tallinnas, Tartus või Pärnus.

      Olen hiljem mitu korda mõelnud, et kui me oleksime saanud oma elu päris iseseisvalt alustada, kas siis oleks meil läinud teisiti. Võib-olla oleks meie abielu veel kiiremini otsa saanud, kui ma poleks suutnud oma perele sellist elu pakkuda, millega Maire harjunud oli. Aga võib-olla ka mitte – ehk oleks vahetum kontakt päris eluga õpetanud hoopis Mairet vaatama asjadele pisut teisiti. Ma ei saaks öelda, et Maire vanemate suhtumine minusse oleks olnud milleski ebakorrektne. Samas oli üsna selge, et nad ei pidanud mind oma tütre jaoks sobivaks valikuks. Ma ei usu, et nad oleksid seda ka minu selja taga talle otsesõnu öelnud, seda mitte, aga kui aastad möödusid, hakkasin ma ka ise seda õhus levivatest meeleoludest taipama, nii et ka Mairele pidi see selge olema, ammu enne mind. Küllap sellepärast käiski ta mulle peale, et ma oma eluga midagi ette võtaksin – tal oli tarvis vanematele tõestada, et temal on õigus. Minu meelest oli aga kogu elu veel ees ja aega küll, mul oli huvitav töö, armas tütar, ja mis sest, et ämma-äia tiiva all, aga ikkagi täiesti kena kodu. Kuhu mul kiiret? Võib-olla me oleksime pidanud sellest temaga otsesõnu rääkima, mingeid kaarte varjamata. Äkki oleksime teineteisest selgemini aru saanud. Aga nagu öeldud, selline inimene ta ei olnud.

      Anni oli juba kümneaastane, kui me lõpuks Sauelt ära Tallinnasse kolisime. Olin juba tükk aega tõrjunud ämma vihjeid, et kui ma äia käest palun, annab ta meile raha kooperatiivkorteri ehitamiseks, kuna mu oma palk seda kokku koguda ei võimalda, aga kui ma seda ei soovi, siis põhimõtteliselt võib ta mõjutada ka minu asukohta ametlikus korterijärjekorras. Mul on hea meel, et ta palumise mulle tingimuseks seadis. Tema meelest tähendas see tõenäoliselt mu jaoks kohustust end kuidagi positsioneerida, midagi oma elujärje edendamiseks tõepoolest teha, aga minu jaoks oli see nõudmine ennast alandada, ebaõnnestujaks tunnistada, ja seda ma loomulikult ei kavatsenud. Ma arvan, et ka Maire sai sellest tegelikult aru, sest pärast üht vestlust, kui ta sinisilmselt uuris, miks ma meie korteriküsimuse lahendamiseks tema isa abi ei palu, ei tulnud ta enam selle teema juurde tagasi. Sama hästi oleks meie asja võinud edendada see, kui meil oleks veel teine laps, mis minu meelest oleks ka muidu olnud väga hea mõte. Aga kui selle ääri-veeri jutuks võtsin, teatas Maire resoluutselt, et tema sünnitamised on selleks korraks sünnitatud, ja sellega tuli mul lihtsalt leppida. Meie suhted olid siis juba sellised.

      Milline – või kas üldse – ta ise tegelikult oli, seda mul kogu meie abielu vältel teada saada ei õnnestunudki.

      Maire perekonna liikmetest sain ma kõige paremini läbi hoopis tema õega. Elo oli sellesse seltskonda justkui ära eksinud elav ja rahutu hing, keda emal ja õel ei läinudki korda korrektselt ja vaoshoitult käituma õpetada. Miski temas ei lubanud toona ennustada seda hoopis teistsugust inimest, kelleks ta aastate pärast muutus. Kui ta millestki vaimustuses oli, siis avaldas ta seda häälekalt, ja kui miski talle närvidele käis, ei hoidnud ta seda enda teada. Ta luges innukalt luulet ja oli kooli näiteringis tõeline staar, kusjuures huvi teatri vastu oli tal sügavam. Hiljem kaalus ta tõsiselt koguni lavakasse astumist, aga ei läinud siiski proovima, kui teada sai, kui palju tüdrukuid end alati esimesse vooru üles annab. Ja loomulikult oli tal nähtud iga vähegi vaatamist väärt etendus. See ühendas meid, ehkki ma ise sel ajal enam nii tihti teatris ei käinud. Anni sündimise ajal oli ta kaheteistkümneaastane ja väike beebi võttis tema elus kiiresti sisse tähtsa koha. Nagu elav nukk tema jaoks, naeris Maire, aga me olime mõlemad tänulikud, kui Elo millal iganes nõustus Annit valvama jääma, kui näiteks Maire ema meid operetti vaatama viis. Ja teda huvitas kõik. Nii vanemad kui õpetajad arvasid kogu aeg, et ta ei taipa matemaatikast midagi, kuni lõpuks – see võis olla kaheksandas klassis – palus ta minul endale üht lõiku seletada, ning siis tuli välja, et tegelikult on tal täiesti lahtine pea ja ta haarab asju lennult, lihtsalt seni on tal kästud valemeid ja vormeleid tuimalt pähe tuupida, ilma nende taga seisvat süsteemi avamata, rääkimata selgitustest, kuidas see kõik tegelikkusega kokku käib. Sealtpeale istusime me mitu korda nädalas õhtuti temaga raamatute taga ja võtsime asju läbi, veerandihindeks tuli talle ähvardava kahe asemel koguni neli, järgmisel veerandil olid ka füüsika ja keemia juba korras ning kaheksanda klassi lõpetas ta ainult neljade ja viitega. Kui me Sauelt ära kolisime, siis me enam nii tihti kokku ei puutunud, aga Anniga hoidsid nad endiselt kontakti ja pärast, kui Elo juba Rootsis elas, oli Anni tema juures seal korra isegi kuu aega külas.

      Maire vanemate jaoks aga oli Elo elavus hoopis kasvatamatus ja tema taltsutamatu huvi igasuguste erinevate asjade vastu lihtsalt pealiskaudsus. Tal oli tohutu suhtlusringkond, mis nende meelest loomulikult tähendas, et tal pole ühtki tõelist sõpra. Sellegipoolest tegi ta oma parima, et neile meele järele olla, isegi raskes teismeeas ei olnud temaga kunagi erilisi probleeme, ehkki muidugi ei tulnud ta alati kokkulepitud ajal koju või jättis oma toa koristamata. Sellistel puhkudel ema ei tõrelenud temaga ega karistanud, lihtsalt tegi tema eest mõne otsuse, mille osas muidu oleks temaga enne nõu pidanud. Näiteks teatas, et nad sõidavad kõik nädalavahetuseks Otepääle suusatama või pani enne klassiõhtut pessu kõik tema paremad riided peale ühe kleidi. Elo sai alati vihjest aru ja nädal aega oli tal tuba korras ning ta ise enne kella kümmet kohal, aga ega see muidugi kauaks nii ei jäänud. Minu meelest oli Elo lihtsalt ideaalne laps. Ma mäletasin hästi, millega ma ise ja mu klassikaaslased selles vanuses hakkama olime saanud, aga kui ma korra üritasin seda ämmale öelda, kähvas ta ebaiseloomuliku sisinaga mulle vastu, et tänan, aga ta ei vaja mu nõu, kuidas oma tütart kasvatada, samuti nagu ei kavatse ta ka mulle õpetada, kuidas mina peaksin kasvatama enda oma.

      Viimast korda nägin neid kõiki Anni matustel. Maire ema tuli kõigepealt minu juurde, surus mul kõvasti, peaaegu mehelikult kätt, vaatas otse silma ja ütles selge häälega: “Minu siiras kaastunne.” Siis pöördus ta Maire poole, kes seisis mu kõrval peast välja nutetud silmadega, pani talle käe õlale ja ütles kõigepealt: “Pea püsti, tüdruk.” Midagi rääkisid nad veel, aga sosinal, ja seda ma enam ei kuulnud. Samal ajal vaatas Maire isa mulle otsa ega osanud justkui midagi öelda, kuni paus venis juba ebamugavaks, sest ema ja tütar vestlesid ikka veel. Lõpuks kutsus ta mind kunagi neid jälle vaatama, või ehk Võrtsjärve äärde kalale, kui ainult aega saan.

      Lubasin kindlasti minna.

      Jah, see on tõsi: praeguseks on piisavalt aega mööda läinud, et tagasi vaadata. Ja ma tean nüüd, et rohkem pean küsima endalt. Näiteks, kas ma olen selles kindel, et Mairele ettepanekut tegema mõjutasid mind tema kelmikad rohelised silmad, tema pehmed ja aeglased suudlused, tema uskumatuid retki tõotavad kumerused, mis olid mulle keelatud, kuni me jäime sõbralikku hüvastijättu võimaldavatesse piiridesse? Või oli selles ikkagi ka tume tahtmine vahetada vaade Mustamäe korteri aknast avara lilleaia vastu, hernesupp ja kapsahautis vasikaliha ja banaanipudingi vastu, pidev hirm ülemuste tõlgendamatu tahte ees kaitstud seljataguse vastu? Nagu kõik selles eas mehed, olin loomulikult ka mina siis kindel, et kõik, mida mul on elus vaja saavutada, suudan ma saavutada oma kätega. Aga eneseteostus eeldas tingimusi. Siiski, kui ma praegu üritan end oma toonase mina nahka tagasi mõelda, ei leia ma temast mingit teadlikku mõtet mugavama elu nimel kompromisse teha. Ent võis küll olla, et see, kes Maire oli minu silmis, sisaldas juba iseendast ka kõike muud, mis temaga kaasa tuli – aga eks me sisalda ju kõik alati teataval viisil oma ajalugu, oma perekonda, nagu ka enda ees võimalikult hargnevaid teid.

      Enne СКАЧАТЬ