Rekonstruktsioon. Rein Raud

Чтение книги онлайн.

      “Ma vaatan, mida teha annab,” lausus ta lõpuks. “Selge ju, et te endast mingit meediariski ei kujuta.”

      Ta pidas sõna. Paar päeva hiljem sain e-kirja tema assistendilt, mis sisaldas asjaga tegelenud uurija nime ja tema osakonna telefoni ning kinnitust, et teda on volitatud vastama kõigile mu küsimustele.

      2

      Aga nagu iga lugu, tuleb sedagi jutustada algusest peale. Või kaugemaltki.

      Mõnikord ma kujutan ette, mis tunne võib olla inimesel, kes on kaotanud mälu ja hiljem õppinud uuesti ära kõik, mis tema kohta käis, ilma seda seestpoolt õieti tundmata – teised võivad suhelda temaga nagu vanasti, nii nagu ta olekski seesama inimene, aga tema näeb nii neid kui nende jaoks olemasolevat ennast teatavalt distantsilt, justkui poleks see kõik päriselt ja tema ise ei võtakski toimuvast tõeliselt osa. Ta on õppinud reageerima vandeseltslaslikule naeratusele või puudutusele, mille tagant aimub õrn mälestus – selline, mida tal pole – ning need, kes ise soovivad nii petetud saada, petabki ta ära. Kuid ennast mitte. Ei, ta võib tegelikult ise kõigest hingest soovida olla ka iseendale see, kes ta on teistele, ning sisendada endale, et suudabki seda, kuigi ehtsate mälupiltide asemel on tal õpitud teadmine, mis võiks sama hästi kujutada kedagi teist. Mõnes üksikasjas õnnestubki tal vahel end veenda, nagu võivad lapsed endale sisendada võõra mälestuse, aga vältimatult lõikab olulisele kohale sattuv lünk varem või hiljem tema kujutletava elujoone läbi, sunnib ta tagasi selleks, kes ta on nüüd.

      Minuga on midagi taolist juhtunud kaks korda. Kõigepealt siis, kui teade tütre surmast lõpuks pärale jõudis. Ja teist korda pärast diagnoosi. Muidugi ei kadunud mu mälu tegelikult kuskile – ma nägin mineviku ennast endiselt lähedaste inimeste keskel, harjunud asjade seas, rõõmustamas ja muretsemas, kuid põhjustel, millest mul nüüd polnud külma ega sooja. Jah, see ei olnud mina, see oli keegi teine, kes sõi minu kausist ja magas minu voodis ja vastas, kui hõigati minu nime. Või siis oli just tema see, ning mina praegu vaid keegi, kellel pole alles mitte ainult päris mälestusi endast, vaid õiget nimegi, ja kes seepärast on sunnitud tunnistama võõra elu, võõrad igatsused ja pettumused enda omaks.

      Nii et kui ma siin räägin vanadest aegadest ja endast seal sees, võiksin sama hästi rääkida kaladest akvaariumis, klaasi taga, hääletult suud liigutamas, hingamas kuidagi teisiti ja midagi muud.

      Nooremana ma eriti palju ei lugenud, igatahes mitte midagi väga filosoofilist, aga viimastel aastatel olen ses asjas kõvasti järele võtnud. Ka see on mind muutnud, vastupidist väita oleks mõttetu. Ühes asjas olen ometi järjest enam veendunud: kuigi kõik suured humanistid ja usulised äratajad ja eneseabi-raamatute autorid, millised kuristikud neid muudes asjades ka ei lahutaks, on ühel meelel selles, et pole olemas tavalist inimest – et iga inimene on eriline – , siis tegelikult on see täielik jama. Ma ei saa muide üldse aru, mis on tavalisuses halba. Miks peaks seda tõrjuma? Võib-olla sellepärast, et inimesed, kellega olen alles hiljuti tuttavaks saanud, ei tunne mind tihtipeale tänaval ära, nähtavasti ei ole mu välimuses midagi, mis neile meelde jääks, isegi mitte need kollakaks toonitud klaasidega prillid, mida pean peaaegu kogu aeg kandma ühe harvaesineva päriliku terviseprobleemi tõttu – mul on hemeraloopia, mu silmad on valgusele ülitundlikud. Teadlased ei ole ühel meelel, kas ma olen tegelikult ka värvipime. Ma ise ei oska seda öelda, sest minu meelest on kõik need toonid erinevad, mida teisedki erinevate värvinimedega nimetavad, aga kas ma näen neid samuti nagu nemad, seda ma loomulikult ei tea. Loomulikult pooldan ma hüpoteesi, et ma näen nagu kõik teised. Kui just pole nii, et kõik näevadki erinevalt, ja sellepärast on ühele ilus üks pilt, teisele teine. Ja läbi nende kollakate prillide on mu maailm niikuinii natuke vanaaegsete fotode värvi, eest ära võin ma need aga võtta vaid siis, kui valgus on suhteliselt hämar. Ometi ei tee nad mind eriliseks. Ainult need, keda tunnen juba kaua, kooliaegsed tuttavad ja nii, nemad tunnevad mu ära, isegi kui ma olen vahepeal muutunud, näiteks olen hakanud oma pead paljaks ajama sellest peale, kui mu lapsepõlvest hõredavõitu juuksed hakkasid pealaelt tasapisi ära kaduma. Ometi, neil harvadel juhtudel, kui mõnda neist kohtan, viipavad nad mulle harilikult enne, kui mina neile. Nojah, seda ma muidugi ei tea, kas nad mind ka nimepidi mäletavad.

      Mu isa oli ehitusinsener ja ema kooliõpetaja, õdesid-vendi mul polnud. Meil oli kolmetoaline korter Mustamäel, ma käisin 1. Keskkoolis, prantsuse keele eriklassis. Noh, see ei olnud just kõige tavalisem, aga ikkagi ka mitte midagi ootamatut, sest mu ema oli just nimelt prantsuse keele õpetaja. Olin pioneer ja komsomol ja vihkasin nõukogude võimu nagu kõik teised, ilma eriti uskumata, et see kunagi kuskile kaoks, aga ka ilma arvamata, et seda võiks ausalt teenida. Isegi tragöödiad, mis meie pere väikest maailma põhjani raputasid, olid täiesti tavalised. Kunagi Vene kroonus oli mu isa sõjaliseks erialaks määratud dosimetrist, sest ta oskas natuke kitarri mängida ja ohvitseridel oli vaja, et tema koos paari muu musikaalsema sõduriga käiks neid vahel õhtuti lõbustamas, kui nad viina jõid ja kaarte mängisid. Ja dosimetristidel ei olnud vaja raskeid kive tassida ja kraave kaevata, nii et neil käed õhtul valutasid ja kitarrikeeltele pihta ei saanud. Radioaktiivsuse mõõtmisega oli neil äärmiselt vähe tegemist, kas või sellepärast, et ükski väeosa dosimeetritest tegelikult ei töötanud. Ent kui Tšernobõli reaktor plahvatas, kutsuti kõige esimesena sõjakomissariaati just kõik need, kes paberite järgi sellest midagi taipasid, ning isa sõidutatigi koos kümmekonna omasugusega maipühadeks Ukrainasse, ehk siis veel enne, kui ametlikest infokanalitest õnnetuse kohta üldse midagi arusaadavat teada anti. Ta oli seal kuu aega. Veel kuu aja pärast sunniti teda esinema televisiooni vestlussaates ja selgitama, et midagi tervistkahjustavat õnnetuse tagajärgede likvideerimisest ei tulene, ehkki siis olid kiirituse jäljed tema näost juba natuke näha, ja poole aasta pärast seisime tema haua ääres.

      Kaks nädalat hiljem oleks ta saanud viiskümmend viis aastat vanaks. See number näib meie suguvõsa meestele kuidagi saatuslik. Mu aastal 1890 sündinud vanaisa, kelle järgi ka minule Enn on nimeks pandud, lasksid venelased maha sõja viimastel päevadel, tema enda puhtast lollusest, nagu vanaema arvas, sest oli tal siis vaja neile tunnistada, et räägib vabalt nii vene kui saksa keelt, ja kui esimene oli püssimeeste arvates täiesti endastmõistetav igas paigas maamunal, kuhu nõukogude sõduri saabas on kunagi astunud, siis teine andis tunnistust vaenulikust meelelaadist. Isa kaks vanemat venda ei olnud elanud niigi kaua, mõlemad jäid sõtta, üks Vene, teine Saksa poolel. Ei midagi erandlikku. Ja ei ole ka minu asi mustrist hälbida.

      Kui ma siit praegu oma elule tagasi vaatan, tuleb mul ometi tõdeda, et üldiselt on see kulgenud täiesti ladusalt. Tõsi, minu suurim noorpõlveunistus jäi täitumata, lavaka sisseastumiskatsetel jõudsin küll viimasesse vooru välja, aga kaugemale mitte. Kas see tähendab siis, et kogu mu ülejäänud elu ongi olnud lihtsalt kompromiss? Kiirabiauto juhti ja esimest eestlast Kuul ei saanud minust ju ka mitte? Ega saagi, kuigi see viimane tiitel on senini vaba. Pealegi ei ole teater mu elust siiani kuskile kadunud, ja võib-olla ongi mul sellega tegelikult tänuliku vaatajana rohkem asja. Aga kuskile õppima pidin minema ometi, sest kuigi sõjavägi mind silmade pärast ei kollitanud, tundsin ma, et olen selle vanematele võlgu. Varuplaane mul polnud, mingi huvi oleks ehk olnud minna prantsuse keelt edasi õppima, aga Eestis oli see erialana ära kaotatud ja Venemaale kolida polnud mul mingit tahtmist. Aga ma olin ka reaalainetes tugev olnud, käinud isegi vabariiklikel olümpiaadidel keemias ja füüsikas. Niisiis kaalusin natuke aega TPI ja TRÜ vahel, ja otsustasin siis viimase kasuks, ehk ka selleks, et kodunt veidi kaugemale saada. TPIs oleksin pidanud kohe valima midagi väga konkreetset nagu silla- või teedeehitus, aga TRÜ lubas nii täpse otsustamise mõneks ajaks edasi lükata. Lõppkokkuvõttes olen ma oma eriala ja elukutse valikuga väga rahul. Alustasin bioloogias, spetsialiseerusin ökoloogiale ning töötanud olen kogu aeg samas valdkonnas. Praegu keskkonnaministeeriumis, käin inspekteerimas veekogude äärseid tööstusrajatisi, kontrollin toksiliste ainete taset järvedes ja jõgedes. Vahepeal olin natuke erasektoris ka, paar sõpra olid firma püsti pannud, tegid ekspertiise uutele ehitushangetele, aga sealt ma tulin natukese aja pärast ära, СКАЧАТЬ