Mongolite unenäoline invasioon Euroopasse. Nikolai Baturin

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ge target="_blank" rel="nofollow" href="#i000000500000.png" alt="riba.png"/>

      SUURKHAAN JA TA ORISÕBRAD

      Jätkus Mongoli sõjakäik läbi Poola, Ungari, Transilvaania. Ungari, horvaatide ja ordu väed said hävitavalt lüüa Mohi lahingus. Mongolid tungisid pidurdamatult edasi Boheemiasse, Serbiasse, Austriasse …

      Suurkhaan, et hoida käsivarres rammu tapluseks, tegi suuremad sõjakäigud, kust loota oli ka au, kuulsust ja punkte järgnevate kurultaide (suurkogude) suurkhaani valimistel.

      Hetkel võis näha Suurkhaani külaülangul oma kõrgemate väepealike keskel, tüüpilise karuse mongoli täku sadulas. Temast mööda aeti pikkade tatari nuutidega viimaste vallutuste sõjavange. Karismaatiline Suurkhaan, et oleks ülevaade lainetavast inimhulgast, tõmbas peoga üle täku kaela ja sundis teda hüppama mongolite mahakistud kuju hobupea kõrgusele pjedestaalile. Kui võtta arvesse, mis mongolid olid jõudnud juba Euroopaga teha, Suurkhaan vääris seda. Kõrgemad ohvitserid ja ratsavägi, mis laia tumeda paelana piiras päid õlgadesse hoidvaid vange. Ohvitserid lõid mõõkade käepidemeid vastu kilpe: Elagu Suurkhaan! Seda vääris ka Suurkhaani hobune, kes kitsukesel postamendil vahvalt püsis ega poetanud prügigi.

      Tumedajõuline, kõike elavat maadligi litsuv mongoli ratsavägi. Ja heledas hõljuvas riides vangid – kümned tuhanded – mis saatus ootas neid?

      Suurkhaani vali, valitsev pilk libises üle lainetava rahvahulga, ehkki ta otsis üht ja ainukest inimpalet …

      … Jaluspoissi.

      Teadmata küll, mis pale talle sobiks, arvas ta selle ära tundvat, niipea kui see tema vaateväljale ilmub. Too pidi olema noor, poisike päris, kellest võiks kasvatada ustava sõbra oma jalale, paremale. Nimelt oli ta Euroopa sõjapöörises silmanud kõrgete persoonide juures, nagu kuningad, keisrid, väejuhid, enamasti värvilisi kaheteist kuni viieteistkümne aastaseid poisikesi, ülikutele jalust ulatavaid jaluspoisse. Teades seni, mis on kaunis ja ülev mongolite seas, teadis Suurkhaan nüüd ka, mis on kaunis ja ülev Euroopa moodi. Nüüdsest tahtis ta endale Jaluspoissi, kes sobiks Euroopa valitsejale. Suurkhaan ei kujutanud küll veel hästi, mis värvi rahvatõust Jaluspoiss talle sobiks, kuid Euroopa valitsejale, võis arvata, sobiks iga värv.

      Äkitselt kui välk pilve alt valgustas ta pilku heledate krussis juustega pikemat kasvu poiss.

      „Poiss nagu tungal, paistku ta minu jala ette.“

      Mongoli armees ei saanud keegi öelda, et Suurkhaani jala ees oleks olnud kunagi liig valge. Ratsanikuna täitis ta neidsamu nõudeid, mida iga riviratsur: hüppas täies relvis jooksu pealt sadulasse, kätt hobuse külge panemata. Karismaatikuna ei saanud ta end jätta premeerimata: kui juba on Jaluspoiss, Euroopa ei saa jääda kauaks olemata.

      Suurkhaan saatis sideohvitseridele märgi, too eraldas tulissui palvet pomiseva poisi rahvast ja juhtis valitseja juurde. Poiss, näinud juba küllalt mongolite märuldusi, ei leidnud kohe keelt üles. Lõpuks ta ütles:

      „Isand.“

      „Perekonnanime pole vaja: Suurkhaan; ütle parem, paljusid keeli sa valdad.“

      „Kolme: ladina, prantsuse, hispaania.“ Poiss vahest luiskas õhult.

      „Kui sa kõigis nendes kolmes keeles minuga ei räägi, lasen su kolmeks raiuda.“

      „Neljaks – hiina keele unustasin ütlemata,“ nihvas poiss.

      Suurkhaan naeris: polüglotte kasvab peale. Poiss ülepea meeldis talle.

      Suurkhaani poolt karmus ja karismaatilisus, poisi poolt ujedus ja uhkus ning purded, olgu et algselt kõikudes, läksid nende vahel käima. Väike kõrvaljuhtum: Suurkhaani kõikehaakiva pilgu külgi, nagu loor piigi otsa, jäi vangide hulgast lapseohtu nägus aasialanna. Keeled, mida Suurkhaan valdas, võis laotada vallutatud aladele (geniaalsus võib avalduda nii heas kui kurjas, teineteist haakides).

      Mongolid vange ei võtnud, see koormas tagalat ja pidurdas ratsaväe mobiilsust. Vange hoiti linna tagusel tühermaal, kuni majad said rüüstatud, maha põletatud, vara riisutud, karavanipaunadesse lastitud ja ratsaväeeskordi saatel mongoli suurlinnadesse saadetud: üksainus eksitus, vastuhakkamine – ja hävitati kogu elanikkond. Samas ilmutas Suurkhaan suuremeelsust ja andis käsu lasta hobused puhkusele: hoossed uitasid kõrges stepirohus ja nälpasid ahnelt lopsakaid rohulatvu. – See pilt ja too, mis vaevalt pool tundi tagasi avanes (kohati hävitus kestis veel), võis oma valusas vastuolulisuses panna kuivanud allikad voolama ja jugakaevud piserdama.

      Ratsaniketa hobustevägi pahmas rinnuni ulatuvas rohus, aeg-ajalt vahetades hirnatusi, omakeelseid repliike. Sõduritel avanes võimalus kohtuda lõkketule ümber, siduda üksteise haavu. Kummaline: kokku need kaks pilti ühinesid kolmandaks pildiks, aastaaegadega loomulikuks eluks. Millal, milles, misläbi avaneks elu vastukäivuste seadus. Suurkhaan nõjatus vastu talle tundmatut võõramaa puud, näksides hammaste vahel sellesama puu lehte, mis ühe osaga oli haljas, teisega kuivanud ja tajus äkki halja osaga tulevikku, mis veel ei olnud tulnud ja kuivanud osaga olevikku, mis oli juba läinud. Tähendab, ta seisis kesk igavikku ning Suurkhaani hirmutundmata sõdalasesüda püüdis rinnakorvist pageda. Mõne hetke pärast ta tuli endasse ega osanud juhtunut millegagi seletada, tundis vaid senikohtamata mekki suus, mis hajus, kui ta oli puulehe suust lendu lasknud. Suurkhaan vandus sealsamas sellest põhjatuhämarast tunnetushetkest, mida ta koges vahetult peale Urezge taplust, mitte kunagi mitte kellelegi rääkida. (Suurkhaan hukkus aastaid hiljem kesk kõige haaravamat jahti, siis kohtus ta selle „puulehe mekiga“ uuesti.)

      Ümberringi stepirohus lõõmitsesid sõdurilõkked, kostsid kained, ent lõbusad sõdurilaulud; unustati, et oli vaen, et oli sõda, et oli taplus. Rohkem selliseid vaimseid hetki, ja pooled sõjad jääksid teele …

      KARAKORUM

      Suurkhaan saatkonnaga oli justsama jõudnud hiiglaslikku linna, mida ta rajas röövitud rikkuse põhjale. Põlluvili ja puuvili kasvasid seal tõrksalt, otsekui tundes, et muld oli kokku veetud sõjakaarikute ratastel ja kantud kokku hobuste kapjadel. Aga sellest polnud midagi, ka granaadid ja virsikud olid kohale toimetatud karavanipaunades. Aeglaselt nagu madude melanhoolia sujusid lõputupikad kaamelikaravanid, rändavate mäeahelikena paistsid kaugelt elevandikaravanid – kõik teed ja sihid viisid Karakorumi. Mongolite pealinn oli vallutuste aastatega tõusnud maailmamaastaapi kõrge kultuuri ja haridustasemega suurlinnaks. Ka hukk ja häving, arutles karismaatiline Suurkhaan, on rahvastele kasuks, kui nad lammutavad vana ja ehitavad uut. Palju arusaamatut sünnib sõjas sellega, et nad vasturünnakut sõjas nimetavad kaitseks – ei oleks nad end „kaitsnud“, ei oleks neid rünnatud. Mongolite arutelu oli lapslihtne, samas määratu keeruline. Seda võis mõista vaid kõnekate pauside ajal.

      Suurkhaan rääkis seda sirge ja silutud teibana seisvale Jaluspoisile.

      „Kuspoole jaluse kohal sul tuleb seista?“

      „Parema.“

      „Minu või kindral Omelkani?“

      „Kui te ei seisa kindral Omelkanile liiga ligidal, siis teie jaluse.“

      „Terane. Isa oli?“

      „Loomaravitseja. Ta võiks ka praegu olla.“ Poiss vaatas järsult kõrvale.

      „Mongolil on sadulaslepis kaks või kolm hobust. Talle jätkub neid sõjaks mitmes elus.“

      „Tean. Aga talle võiks olla keegi ravitseda.“

      Suurkhaan vaikis sünge silmapilgu.

      „Võita! Ravitseda – nagu tuppe jäänud nooles – ei ole mongoli jaoks tooni.“

      Nad СКАЧАТЬ