Kupee nr 6. Rosa Liksom

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ katkised raudteeliiprid ja lumevall tuli lähemale. Üks järsk pöörang, raudteetamm aknas ja peagi lebas vagun külili hanges. Mõtlesin, et olen surnud ja kõik teised ka. Aga ei midagi, komberdasime veriste peadega välja, kes kust praost. Kellelgi tarkpeal oli olnud metallist puudus ja nii kangutas ta endale tüki rööbast. Kõndisime kolm päeva piki rööpaid, enne kui Pihkva Kremli tornid paistma hakkasid. Kohapeal naelutasime nii mõnegi uue katuse oma kohale ja kevadel, kui raudtee oli ära parandatud, süüdlane leitud ja maha lastud, tulime sama rongiga tagasi Moskvasse.”

      Tüdruk otsis kohvrist kõrvaklappidega pleieri, viskas pikali, sulges silmad ja kuulas muusikat. Aeg-ajalt ta tukastas, vahetas Louis Armstrongi Dusty Springfieldi vastu ja uinus.

      RONG OLI kihutanud läbi Udmurdi vabariigi, nüüd möödus ta tüdinult loksudes Balezino jaamast. Mees hõõrus lõuga. Tüdruk kuulas väikese ummistunud ventilatsiooniava undamist ja joonistas. Hommik lasi oma kalgil pilgul üle nende libiseda. Mees avas kabelaua ja sättis sellele nupud, tüdruk valis mustad.

      Nad mängisid kolm mängu, millest tüdruk võitis kaks.

      Mees õnnitles tüdrukut tugeva käepigistusega.

      Valge päike tõusis kaua ja hardalt üle lumise võsa. Suitsjad pilved tõttasid puhkepaika otsides keset taevapuna. Mees ja tüdruk istusid vaikides. Nad istusid kumbki oma mõtteisse vajunult päeva või kaks.

      Oli olnud türkiissinine päikeseline suvepäev. Kui Julia, Irina sõbranna, lahkus, läks tüdruk Irina magamistuppa ja vaatas alla Bakunini tänavale. Tänaval kõndisid inimesed tolmumantlites, tüdruk nägi isegi paari healõikelist lillelist suvekleiti. Ta oli juba pilku ära pööramas, kui märkas vanade vahtrate all kolme meest. Meeste vahel oli teoksil midagi veidrat – kiired liigutused, õõtsatus, löök ja vankumine. Varsti nägi ta punast vereplekki kõhna mehe valgel särgil. Üks meestest pistis jooksu. Tüdruk nägi, kuidas ta noa sõiduteele viskas. Üks pussitatu vajus maha, teine tiirutas kõhtu kinni hoides kõnniteel ringiratast. Leivapoe ees seisis veoauto. Kastis toimetasid viis töölist. Nad tormasid pussitajale järele, said ta kätte ja paiskasid sõiduteele pikali. Kõik viis kukkusid tabatut käte ja jalgadega taguma. Varsti oli pussitaja kallal kümneid linnaelanikke, suuremalt jaolt naisi, kes peksid teda käekottide ja hiiglaslike bataatidega. Tüdruk pööras pilgu pussitatutele. Mõlemad lamasid liikumatult, keegi ei tundnud nende vastu huvi. Kohale jõudis miilitsaauto ja rahvahulk tõmbus vastumeelselt pussitajast eemale. Peksa saanud mehe suust ja mõlemast kõrvast purskus verd, tema pea paisus suureks nagu arbuus, üks jalg oli väändunud vormitusse asendisse. Miilitsaid oli kaks. Nad lohistasid õudustäratava lihahunniku oma Lada kõrvale ja sirutasid selga, otsekui pead murdes, kuidas hinge heitev tapja väikesesse autosse ära mahutada. Kui üks miilits haaras pussitajast, et teda Lada pagasiruumi toppida, rebis too end lahti ja hüples verd oksendades ühel jalal tagaistmele.

      Pärast rongi pidurite läbilõikavat kriginat libises aknataguses hämus mööda Permi jaam. Tüdruk heitis pilgu mehele, kes magades vigises, ohkas, värises ja midagi omaette pomises.

      Koridorist kostis Arissa hääl:

      „Selles linnas pole muud kui purjus sõdurid.”

      Tüdruk nägi, kuidas tuul taples tühjadel rööbastel lagunenud pappkasti ekslevate räbalatega. Vasikasuurune kõhn koer lakkus pruuni vett väikesest august porilombi jääkaanes. Varsti vilistas vedur valjult, rong suurendas kiirust. Seljataha jäi Perm, viimane linn enne Uurali mäestikku. Valjuhääldites vilistas Rimski-Korsakovi kibemuretu „Varjaagi külalise laul”. Kord varjutasid akent vastutulevad rongid, kord plangud, laohooned, kaarhallid, pooleliolevad või lammutatavad hooned, valgus, hämarus, barakid, plangud, elektriliinid, lõputult ristlevad juhtmed, rauakolu, vägistatud maastik, valgus, vari, metsik loodus ja vastutulev vana vedur. Seljataha jäi Perm. Mees lamas voodis lõdvestunult, pehme ilme näol. Tüdruk luges Garšini „Punast lille”:

      „Ja ta astus rõdutrepist alla. Ta vaatas ringi ega märganud sanitari, kes seisis tema selja taga, astus üle peenra ja sirutas käe õie poole, kuid ei julgenud seda noppida. Ta tundis väljasirutatud käes ja siis ka kogu kehas palavikku ja torkeid, nagu oleks mingi tundmatu jõu tugev vool hoovanud punaseist õielehekestest ja täitnud kogu ta keha. Ta nihkus lähemale ja sirutas käe päris lille juurde, kuid talle paistis, et lill kaitseb ennast, õhkudes mürgist surmavat hingust.”

      Nüüd andis ängistus järele. Ta mõtles Mitka kirjeldusele vaimuhaiglast: see on koht, kus isegi hulle ähvardab oht hulluks minna. Raamatu haige peategelane meeldis tüdrukule nii väga, et ta oleks tahtnud tema kohta veel lugeda, tema veidraks väändunud maailma kohta, Mitka maailma kohta. Tüdruk mõtles raamatu vaimuhaigla ja selle vaimuhaigla peale, kus Mitka oli veel äsja olnud. Kas saja aastaga oli midagi muutunud? Mitka toa põrandal oli ehk natuke vähem vett kui raamatu patsientide tubades. Kui palju läheks siin vaja aega, et asjad oleksid teisiti? Kas on üldse võimalik midagi muuta.

      Kauguses terendas märkamatu ja madalana Uurali mäestik. See ei avaldanud erilist muljet. Mäed püsisid natuke aega eespool, siis vilksatas teivasjaama silt, mille läände näitavale noolele oli kirjutatud „Euroopa” ja itta näitavale noolele „Aasia”. Mõni tund hiljem hakkasid mäed pikkamisi tahapoole nihkuma.

      Tüdruk oli magama jäänud ja ärkas selle peale, et mees liigutas midagi tema nina ees. Nuga? Tüdruk avas ähmiga silmad.

      „Sina, lapsuke, kasvad liiga suureks, kui nii palju magad. Perse hakkab paisuma, vaata ette.”

      Mees vaatas tüdrukut natuke aega teeseldud vihaga ja torkas pabernelgi tagasi vaasi.

      Lõunataevas kihutasid leegitsevad pilved põhja poole, kahvatu päike ponnistas kõige kõrgemate kuuskede latvadega ühel kõrgusel. Sakris jääkristallidega ehitud vanad kased nägid välja nagu täies õies toomingad, mis räämas aias lohutust pakuvad. Tüdruk istus voodil, silmad kinni. Ta keskendus. Tõstis mõlemad käed kaela juurde rinnale ja katsus hingamist rahustada.

      Natuke puhanud, avas ta silmad ja otsis välja pleieri. Ta vaatas meest, mees avas tema poole vaatamata suu:

      „Minuga juhtub sageli, et kavatsen teha nii, aga teen hoopis naa. Tollal noorena, kui veel Vimmat kargasin, mõtlesin, et see on tuss, mida ma ei jäta. Aga mis juhtus – mängisin meestega kaarti ja kaotasin kõik, isegi pintsaku ja nahkrihma. Kuna muud enam polnud, pani mängu Vimma. Kaotasin. Vimma kadus nagu küülik mustkunstniku kübarasse, sestpeale pole ma teda enam näinud.”

      Mees kallas samovari vett ja klõpsas keema, mõõtis väikese lusikaga teepuru emailkannu. Siis lihtsalt oodati, et vesi keema läheks ja tee tõmbaks, kuni selle võib klaasidesse kallata.

      „Kui me oleksime täid või näiteks lutikad, siis mina oleksin selline lutikas, kes liikumatult paigal passib ja vahib midagi, mida keegi teine ei näe. Sina aga sibaksid ringi, kuni väsimusest nõrkeksid. Aga kui me oleksime prussakad, moodustaksime kohe teistega kogukonna. Hoolitseksime üksteise eest ja igaüks aitaks teist igatepidi. Me vastutaksime ühiselt kõige eest, mis meie keskel toimub. Mis on kogukond? See on ühing, kamp. See hoiab alati kokku. Prussakatel on õigus. Nii heas kui halvas.”

      Sverdlovski linnale lähenedes pidurdas rong pehmelt. Valgus ja varjud libisesid rahulikult mööda. Linna kõrvaltänavail, parkides ja väljakutel sosistas pehme seiskunud talvine videvik. Kohalik rong vingatas kõrvalrööbastel. Saabunud rongist tulvas vahejaama eeslinnadest saabuvate inimeste laine, oranž täiskuu peegeldus koertest kollaseks kustud hangedel. Ja tähed taevas kui hiiglaslikud augud teise tõelusse, samad, aga siiski teised kui Moskvas.

      Rong õõtsatas ja lisas kiirust. Varsti kihutas see edasi ja kõik kunagi ammu linnast itta kerkinud külad jäid kaugele selja taha. Mees vähkres lahti riietumata voodis. Tüdruk pani klapid kõrvadele ja sulges silmad. Muusika viis СКАЧАТЬ