Kupee nr 6. Rosa Liksom

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ kummutas pitsitäie kõrist alla ja haukas peale mahlast sibulat. Tüdruk tõstis klaasi huultele, aga ei joonud.

      Mees kuivatas laudlina servaga suud ja naeratas nagu poisike. Tüdruk maitses teed. See oli kaua tõmmanud, aromaatne ja kange. Alles nüüd märkas mees, et tüdruk ei ole oma pitsi tühjaks joonud.

      „Kurb on üksi juua.”

      Tüdruk jättis klaasi puutumata. Mees põrnitses teda pettunult.

      „Raske mõista. Aga olgu. Ma ei sunni, kuigi tahtmine oleks.”

      Mees jäi tüdrukut altkulmu silmitsema. Mehe ilme ei meeldinud tüdrukule ja seepärast võttis ta väikese käteräti ja hambaharja ning läks tualettruumi hambaid pesema.

      Sinna oli poolde koridori ulatuv järjekord. Reisijad olid riietunud hommikumantlitesse, pidžaamadesse, dressidesse, paar meest olid ainult valgete sõjaväe aluspükste väel.

      Üle tunni aja hiljem jõudis järjekord tüdrukuni. Oli tema kord haarata märjast kleepuvast ukselingist. Tualettruum oli koristamata ja hais lõi hinge kinni. Põrandat kaunistasid seebised uriiniloigud ja kokkukägardatud ajalehenutsakud, kraanist ei tulnud tilkagi vett. Kangi otsast lõigatud, täpselt ruudukujulist helepruuni naatriumi järele lõhnavat pesuseepi oli tervelt kaks tükki. Ühe tüki peal oli roostepruuni löga. Tüdruk astus pika sammuga vetsupotile, et mitte märjaks teha Leningradist ostetud susse ning võttis ette näo ja hammaste kuivpesu. Tualettruumi tilluke aken oli praokil. Akna tagant vilksas mööda unustatud ja hüljatud jaam.

      Mees ladus kotist lauale musta leiva, purgi peedikonservi, sibula- ja tomatirattaid, majoneesi, konservkala ja keedetud kanamune, mis ta hoolikalt ära kooris ja pooleks lõikas.

      „Söönud inimest Jumal ei unusta ja vastupidi. Nii et olge lahked.”

      Nad sõid kaua ja alles siis, kui mees oli hommikusöögi tagasi moonakotti pakkinud ja leivapuru käeseljaga laualt põrandale pühkinud, hakkasid nad jooma parajalt jahtuda jõudnud teed.

      „Ma nägi täna öösel unes Petjat. Sündisime samal aastal ja käisime koolis samas klassis. Viis ja pool aastakest tuli meil kokku. Tuupimine meile ei istunud, tuli tööle minna. Mina ootasin poetrepil koormat ja kui see tuli, tassisin kauba kastist lattu. Petja laadis ehitusplatsil laudu. Elasime katlamajas. Sel oli üks aken, aknast nägi tänavat ja möödakäijate jalgu. Seal me elasime, aga ühel õhtul ei tulnud Petja töölt koju. Sõitsin järgmisel päeval trolliga Petja töö juurde uurima ja nad ütlesid, et Petja jäi auto alla ja sai surma. Et auto oli ta tapnud. Ma küsisin, et milline auto. Üks vanapapi näitas väikest ja hädist ekskavaatorit. Et see on süüdi. Ma võtsin kuvalda ja tagusin masina puruks, nii et parandada ka enam ei saanud. Pärast seda olen omapäi läbi ajanud.”

      Tüdruk vaatas silmanurgast mõtteisse jäänud meest ning mõtles Mitkale ja augustikuisele varahommikule. Nad olid istunud Puškini väljaku ääres betoonpingil ja savu teinud, oodanud päikesetõusu, kui kohale lärmas purjus noortekamp, hakkas neid togima ja ähvardama. Nad rabelesid lahti, ruttasid minema, aga üks kiilaks aetud paksmagu jooksis neile järele ja ähvardas prillipapal ajud segi peksta. Nad hakkasid kartma. Nad jooksid edasi mööda tühja tänavat, tänava lõppu ilmus auto ja tüdruk oli kindel, et ka seal on kantpead. Nad jooksid mööda kõrvaltänavat, lõikasid läbi sisehoovide, tormasid higisena koduuksele.

      „Esimest korda sattusin Lõuna-Siberisse kuuekümnendate alguses. See oli rahareformi ajal. Rublal polnud mingit väärtust, toidukraami ei saanud isegi raha eest mitte ja kannutäis õlut läks vaadist viiekümne kopikaga. Sel ajal istusin mina töölissööklas ja larpisin Borissi, Saša ja koer Muhha seltsis supilaket. Kord juhtus sinna ehitusametnik. Too maavillane tegelane ütles, et kuule seltsimees kodanik, mine Krimmi Sevastoopolisse, Lõuna-Siberisse, seal vajatakse lööktöölisi. Torkas mulle paberilipaka pihku ja kadus, nagu oleks maa ta neelanud. Läksin siis ütlema Vimmale, armsale laia persega litsile, et tänud tussu eest ja nägemist, sättisin sammud jaama ja loksusin rongiga läbi suure laia Nõukogudemaa. Jõudsin siis omal ajal Sevastoopoli asemel Jaltasse. Ka seal ehitati kõiksugu osmikuid ja kui ma ütlesin, et olen stahhaanovlik lihamasin ja betoonikangelane, sain kohe tööd. See oli minu elu kõige parem suvi. Ega ma muud suurt teinudki, kui vedelesin, jalad seinal või käisin litsides. Kui neilt küsida, et kas läheb märjaks, siis kahe minuti pärast juba läkski. Mõnikord käisime totsidega Ehitustöölise kinos seiklusfilme vaatamas. „Kolm meest lumes”, „Jäässe kadunud” ja üks oli veel hea … „Kolm sõpra avamerel”. Sellele suvele mõeldes hakkab alati suu vett jooksma. Sellal ei pidurdanud liigne mõtlemine elu. Aga siis tuli too viimane libu! Katinka. Sidistas aga magusasti, et las ma pesen su särgi puhtaks. Sellega oli mu elu läbi ja ees ootas alkoholismi aina mudasemaks muutuv auklik ja pime rada.”

      Idatuul pillutas valgete lagendike kohal üksikuid lumehelbeid, metsatuka kohal süttis hetkeks kahvatu kuma. Mees sülgas vihaselt üle vasema õla kupeenurka.

      „Ma räägin praegu samast Katinkast, kes eile mind jaamas saatmas oli. Nägu oli tal minu kaunistatud. Läksin täis peaga koju ja sealt see algas. Sama jama iga kord, Katinka hakkas ikka ühtmoodi riidu kiskuma. Ja järele jätta ei osanud. Virutasin siis korra ja teisegi. Kui Katinka peaks oma suu kenasti kinni, aitaks väsinud hulkuri riidest lahti ja tooks õhtuks midagi suupärast lauale, aga ta ei õpi ka kunagi. Ma katsun küll seletada ja isegi kiidan teda. Aga kus tema, ei kuula, ajab ikka oma joru, karjub, et mehed on selle neetud maailma ainult enda jaoks loonud. Siinkohal tõmbub jalge alla trambitud abielumehe viha rusikasse ja ma virutan ta vakka. Kui ühe korraga vait ei jää, lajatan korraliku täie otse vastu vahtimist. Ega see minu jaoks kerge ole, ma ei taha lüüa, aga nii see alati läheb. Ka minul on õigus rääkida ja oma kodus inimese moodi olla, kuigi ma sealt harva läbi astun.”

      Mees kaalus oma sõnu hoolega, poetas neid vähehaaval. Tüdruk üritas mitte kuulata.

      „Perekonnatüli keset ööd on masendav. See võtab elust kogu rõõmu. Möödunud ööl tuli tema terav hais mulle unenäos peale nagu tank. Ainuüksi mõte tema põhjakõrbenud vitust ajab mu seina najale oksele.”

      Vagun jõnksatas, mehe käsi nõksatas, silmanurka valgus pisar. Mees pühkis selle kämblaservaga ja sulges silmad, köhatas ja sirutas selga, tõmbas kopsud õhku täis ja puhistas tühjaks.

      „Aga igal asjal on piir. Ma ei löö Katinkat kunagi kommunalka koridoris ega tänaval ega ametiasutuses. Löön ainult meie oma toas, sest muidu tuleb kojamees või miilits kohale ja mulle ei meeldi kumbki, eriti miilits. Põhireegel on see, et poiss ei tohi näha, Katinka on ikkagi tema ema. Nüüd on poiss juba nii suur, et klohmib ise oma neiukest. See mulle ei meeldi … Kui naist haamriga taod, teed tast kulla, andsid taadid mulle nõu, kui ma veel noor mees olin. Selle nõuande järgi olen elanud. Ehk liigagi täpselt.”

      Tüdruk vaatas kord põrandale, kord taevaserval paigale tardunud pilve. Sellist vene meest ei olnud ta kunagi kohanud. Või siis oli, aga ei tahtnud mäletada. Ükski vene mees ei olnud temaga nii rääkinud. Ometi oli selles mehes midagi tuttavlikku, tema pealetükkivuses, selles, kuidas ta sõnu venitas, tema naeratuses, tema halvustavalt õrnas pilgus.

      „Katinka on vene naine, julm ja õiglane, ta käib tööl, hoolitseb kodu ja laste eest ja kannatab kõik välja. Mina lihtsalt mõtlen teistmoodi kui tema. Võtame kasvõi mu vana ema. Me kõik elame kõrvuti samas kommunalkas ja minu arvates on see väga hea, Katinka saab korraga süüa teha nii talle kui endale ja poisile ning silma peal hoida, et eidekesel oleks kõik hästi. Aga asi pole niisama lihtne. Kogu meie kahekümne kolme aastase abielu jooksul on see lipakas nõudnud, et ma ema minema saadaksin.”

      Tüdruk tõusis, et koridori minna, aga mees haaras tal järsult käest ja viipas voodi poole.

      „Neiuke СКАЧАТЬ