Parimad loomalood. Кomposiit autorid

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ jala kõrgusel lainetest, sisaldas Nabi tulekul kaheksat elanikku, kõik peaaegu täiskasvanud.

      Tsirkusehülged, kes püüti kinni ja keda hakati treenima noorelt, olid kõik maha müüdud, ja ülejäänud pidi viidama Philadelphia ja Cincinnati loomaaedadele. Nab polnud veel kaua meie juures olnud, kui ta hakkas näitama oma erakordseid võimeid ja ta eraldati otsekohe tsirkuse jaoks, sest tark tsirkusehüljes oli tavaliselt väärt kaks korda nii palju kui tavaline loomaaialoom.

      Isa treenis neid üldiselt ise ja mina tegelesin nende söötmisega, kuid Nab hakkas mulle nii väga meeldima, et ma veetsin kõik õhtud teda õpetades.

      Kõigepealt äratas ta tähelepanu oma oskusega varastada kalu teistelt hüljestelt. Kuigi ma andsin talle alati esimese suutäie, et teda vaigistada, neelas ta selle alla ja oli valmis järgmiseks enne, kui ma teise kala kotist välja sain. Ta jälgis aloosat mu käes sama tähelepanelikult, nagu ta oli kord jälginud noore lõhe sööstu Monterey Bays. Ja hetkel, kui ma selle käest viskasin, kavatsusega tabada järgmise hülge avatud suud, napsas Nab selle ära kohe, kui see langema hakkas.

      Ta õppis ruttu ära triki, mida oskavad kõik treenitud hülged – kuidas hoida palli nina peal. Kuid hülge jaoks pole selles midagi erilist, sest nad oskavad end tasakaalus hoida veerevate murdlainete ja pealetungiva ummiklainetuse keskel. Õpetasin talle, kuidas tõusta loibadele ja marssida ning kuidas pöörata paremale või vasakule käskluse peale.

      Kuid ta õpetamine polnud veel väga kaua kestnud, kui ta omandas ise ühe triki, mis ühelgi ta eelkäijaist polnud õnnestunud – kuidas pääseda välja väikesest kuurist, kus kõik hülged pidid pladistama nelinurkses basseinis, ja olla jälle vaba piiritus Vaikses ookeanis.

      Hülgemajas oli kaks tuba, üks taga loomade jaoks ja teine ees paadi, õngenööride ja kastide jaoks. Hülgeruumidest pääses välja vaid eesruumi kaudu.

      Isa oli ühel õhtul, kui me olime terve päeva kala püüdnud, ebatavaliselt väsinud ja läks üksi hülgeid toitma. Oli peaaegu pime ja ta sulges välisukse seda riivistamata. Kui ta avas sisemise ukse ja hakkas ahvenaid ringi loopima, kasutas Nab hämaruses võimalust kõik kalad pihta panna, keda ta suutis ära napsata. Teistel hüljestel paistis olevat võimatu suutäitki saada, ning isa, kes oli viimaks kannatuse kaotanud, andis talle treeningpiitsaga terava löögi ta tömpide väikeste kõrvade pihta.

      Nab klähvatas kimedalt, lipsas isa jalgade vahelt läbi ja libises paadituppa, mille uks oli lahti jäetud. Hülged jätavad kohmaka mulje, kui nad oma kummalistel loibadel hüplevad, kuid nad suudavad kiiresti edasi liikuda. Enne kui isa tasakaalu tagasi sai ja suutis teda jälitama hakata, oli Nab paadituppa jõudnud

      Isa peatus vaid selleks, et sulgeda ukse teiste hüljeste ees, ja oli jälle taga ajamas, kuid Nab oli vahepeal jõudnud toa teise otsa, hüppas vastu riivistamata ust ja lipsas üle välisukse läve. Isa jooksis tal kannul ainult selleks, et näha ta keha libisemas üle ühe kalju teise järel ja kuulda õnnelikku plartsatust all olevas vees.

      Meil mõlemal oli Nabi kaotuse pärast kahju, sest ostjad valivad alati välja elava tegelase ja maksavad tema eest paremat hinda kui kellegi teise eest, isegi kui nood on suuremad.

      „Kas me ei saaks teda jälle kinni püüda?” küsisin ma.

      „Arvan, et veedaksid huvitavalt aega, püüdes nii tarka hüljest, keda on juba kord kinni püütud,” ütles isa. „Kui tsivilisatsiooni nuusutada saanud hüljes kord minema pääseb, ei tule ta tõenäoliselt enam tagasi, et seda uuesti teha.”

      „Kas sa tunneksid ta ära, kui teda näeksid?” küsisin ma.

      „Ma ei usu, et me kunagi nii lähedale pääseksime, kuid võiksime jõuda kuuldekaugusele, ja ma eristaksin tema klähvimist sajast teisest,” vastas isa.

      Isale sellest midagi ütlemata olin otsustanud Nabi tagasi saada, kui see võimalik on.

      Meie põhiline hüljeste söötmispaik, kust me oma loomi püüdsime, oli just Samblaranna lähedal ja ma olin peaaegu kindel, et võisin seal Nabi näha saada. Kuigi ma kahtlesin, kas suudaksin teda eristada teistest hüljestest, kui vaid ta väike läikiv pea on veest väljas, olin kindel, et tema tunneks küll mind ära.

      Oli vaid üks asi, mis pani mind kahtlema mu plaani edus, ja see oli Samblaranna lähedaste vete ohtlikkus. Isa oli mind kaks või kolm korda hoiatanud sealse allhoovuse eest, aga kuna kogu mu plaan seisnes hüljeste keskele pääsemises ja ma olin hea ujuja, otsustasin riskida.

      Ütlesin isale ühel õhtul, et lähen järgmisel hommikul kaljudele kala püüdma, läksin varakult magama ja tõusin järgmisel päeval koos päikesega. Konksu, nööri ja vana lassoga läksin kaljudele Samblaranna lähedal.

      Kuna oli peaaegu mõõna haripunkt, oli mul peatselt tükk merikõrva konksu otsas ja ma hakkasin kala püüdma.

      Ühtegi hüljest polnud näha, kuigi ma teraselt ringi vaatasin. Olin just saanud teise aloosa, ja see oli midagi, mida ma polnud kunagi varem teinud, püüdnud aloosat kaljudelt, kui poole tosina hülge pead ilmusid minust vasakul ummiklainetele. Sinna tekkis veel rohkem päid, kui ma haarasin oma kalad ja kiirustasin ranna liivasele osale.

      Olin väga heas tujus, sest aloosa ahvatles Nabi rohkem kui ükski teine kala. Vähem kui kahe minuti pärast olin riided seljast võtnud, lasso vöö ümber sidunud, ning lühikese köie, mis kalu hoidis, hammaste vahele võtnud.

      Hülged olid seal, kus ma olin neid enne näinud, vähem kui kakssada jardi kaldast eemal.

      Kahlasin ruttu vette, kuni lained hakkasid mu pea kohal murduma, ja siis ujusin. Enne, kui ma olin teinud kolm tõmmet, hakkas üks kaladest, keda ma hammaste vahel hoidsin, mu nina all hüplema ja pladistama, nii et pidasin paremaks tagasi tõmbuda.

      Kui ma jälle tagasi madalasse vette pöördusin, tundsin otsekohe allhoovuse tõmmet, mille ma olin oma erutuses täiesti unustanud. Ma ei suutnud sellega võidelda, kuni mind aitasid selja tagant paar suurt lainet ja saatsid mind küllalt kaugele, et ma jala kindlalt maha saaksin.

      Olles kindel, et mu aloosa mulle enam muret ei tee, hakkasin jälle kaugemale ujuma. Suured lained, mis olid mind kalda juurde lükanud, hakkasid mind nüüd välja avamerele ja allhoovusesse tirima.

      Kõhklesin, kui tundsin hoovuse tõmbe jõudu, ja veel rohkem, kui mõtlesin selle jõu suurenemisele mõõna ajal. Seal, kus ma seisin, suutsin selle vastu võidelda, kuid pisut sügavamal oli see tõusulainete abita peaaegu võimatu.

      „Need tõid mu kord kaldale ja arvan, et need teevad seda jälle,” mõtlesin ma ja viskusin vette.

      Kui ma hüljestele lähenesin, hakkas enamik neist minust kaugenema, kuid kaks või kolm suuremat isahüljest jäid paigale ja lasid mu endast umbes kümne meetri kaugusele. Lähemale siiski mitte, kuigi nende uudishimu oli suur.

      Viisist, kuidas nad minu ümber keerlesid ja paremini nägemiseks oma pikki kaelu veest välja sirutasid, võis arvata, et ma erinesin tublisti teistest veeloomadest, keda nad tundsid. Nabi polnud aga kusagil näha.

      „Kala, Nab, kala, kala!” hüüdsin ma ja sirutasin ühe aloosa välja, kelle olin kaasa toonud.

      Seepeale kostis mu selja tagant vaikne haugatus, nagu Nab alati hüüdis, kui mul oli tema jaoks erakordselt meeldiv maiuspala. Pöörasin ruttu ringi ja nägin kaugemalt ta läikivat koerataolist pead.

      „Kala, Nab, ilus kala sinu jaoks!” meelitasin ma.

      Ta tuli pisut lähemale ja ma olin kindel, et sööt СКАЧАТЬ