Parimad loomalood. Кomposiit autorid

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ otsides mind piiras, tuli ta veelgi lähemale ja kord nägin ta ümmargust, lühikeste teravatipuliste kõrvadega pead, järgmisel hetkel aga pikka, looklevat musklites keha, kuid ta liikus nii kiiresti, et enne kui ma tulistada jõudsin, oli ta kadunud.

      Kogu selle aja jooksul ei tekitanud ta muud müra, kui vaid kerget sahinat. Tema viimases peidupaigas ei näinud ma tast muud kui saba, mis vonkles ja vonkles ja vonkles.

      Lõpuks tabasin ära tema kahvaturohelise silma vilksatuse ning tulistasin. Põõsa tagant kostis lõrinat ja see lükati järsult kõrvale, kui ümar pea, paljastatud hambad ja kollakaspruun keha sellest robinal läbi tungisid. Vajutasin uuesti päästikule, lask kostis justkui summutatuna ja suits varjas hetkeks eluka. Mu silme ees oli kõik valge, kuni suits hingeõhuna hajus ja ma nägin vähem kui kümne jala kaugusel minu poole tormavat puumat.

      Mul polnud aega, et uuesti tulistada või kükitada, kuid ma viskusin kõrvale ja haarasin vasaku käega kalda serval kasvava puu tüvest. Õõvastusega tundsin, kuidas maa mu jalge all järele andis.

      Pillasin noa maha ja haarasin puust tugevamini kinni, kui see jäärakusse kukkuda ähvardades viltu vajus. Hetkeks jäi puu üle järsu kalda rippu, ent mul ei olnud enam mingit pääsu. Pakane ei olnud jõudnud oja kohal rippuvat kallast ülejäänud pinnasega siduda. Möödunud sügise vihmad olid seda õõnestanud ja esimese kevadsulaga oleks see jäärakusse kukkunud, kui ma poleks ette jõudnud.

      Puu kukkus veidi pöördudes ja mina koos sellega. Hoolimata kukkumisel tekkinud südantpööritavast hirmust pigistasin meeleheitlikult revolvrit ja see läks keset õhulendu mu haardes lahti. Järgmiseks kukkusingi jääraku põhja ja kuigi lumi mu maandumist pehmendas, lõin oma parema käe vastu teravat kivi ära ja kask langes mu peale, nii et ma ei suutnud end liigutada.

      Mu jalad olid oja kaldal, kuid õlgadega tundsin lume all olevat jääd ja sellest väljaulatuvaid kive. Üks lumega kaetud kivi oli jäänud mulle pea alla ja toetas nüüd seda. Lamasin paremal küljel ja mu kõverdatud parem käsi, mille olin hooga vastu kivi löönud, lebas jääl ning oli lisaks peale mu ainus vaba kehaosa. Üle keha ja jalgade lebav puu litsus mu vasakut kätt vastu külge.

      Puu ei kaalunud nii palju, et ma poleks suutnud seda liigutada, kuid kuna ma pidin samal ajal ka oma keha üles tõstma, sest mu puusad olid madalamal kui jalad ja õlad madalamal kui puusad, ei suutnud ma sellises asendis isegi kümnenaelast raskust üles tõsta.

      Kukkumine oli mind veidi segaseks teinud ja esialgu ei tundnud ma ei valu käes ega mõistnud ohtu, milles ma viibisin. Märkasin üksnes, kuidas kukkumisest õhkupaiskunud puudritaoline lumi taas mu peale langes. Siis nägin oma ette sirutatud käsivart ja verist labakätt selle otsas ning ma tulin uuesti mõistusele.

      Valu läbistas mu kätt sõrmeotstest kuni õlani, kui ma sõrmed ümber revolvri pära surusin. Kuid ma surusin hambad risti ja püüdsin üles tõusta. Proovisin seda veel kaks korda, enne kui ma sellest kui lootusetust ettevõtmisest loobusin. Liigutasin kätt ja nihutasin selle vastu kivi toetamisega paremasse asendisse.

      Liigutamine tegi mulle tohutut valu, ent ma mõtlesin puumale, kes ei jäänud kohe kindlasti rahule sellega, et sai hommikusöögiks vaid paar kuuli. Olin vaevu endaga valmis, kui eluka pea mind otsides üle kaldaserva nähtavale ilmus.

      Ta märkas mind ja tundis ilmset kahjurõõmu, just nagu inimvaenlane seda teinud oleks. Tema metsikus urinas väljendus taiplikkus ja ta lähenes mulle meelega aeglaselt, et mind piinata. Korraks ta seisatas, nii et sain teda näha täies suuruses, seejärel libistas ta end aga jääle, kus jäi kümne jardi kaugusel uuesti seisma ja vaatas mind.

      Nägin tema toredat kehaehitust ja suurepäraseid muskleid, kui ta enne lähenemist küljega minu poole seisis, nägu minu poole pööratud, ning mu abitusega mängis. Kuid ma polnud täiesti abitu! Sihtisin väriseva käega. Ma ei saanud revolvri vinnastamisel pöialt kasutada, kuid vajutasid tugevalt päästikule ning kukk tõusis ja langes.

      Nüüd oli minu kord kahjurõõmu tunda, sest puuma ulgus vihast ja valust. Ta kukkus vingerdades ja esikäppadega lund kraapides ning tõstis tühjust haarates pea, kuid see ei kestnud kaua. Aeglaselt lohistas ta end istuma ning ma mõistsin tema olukorda ja sain mahti hinnata ohtu, milles ise viibisin.

      Mu esimesed kaks kuuli olid teda vaid riivanud, viimane aga murdnud ta selgroo. Puuma tagumised jalad olid halvatud, nii nagu ma olin seda hirvede puhul näinud, ent ometi oli tal jäänud elada veel palju minuteid, võib-olla tunde, ja ta oli piisavalt tugev ja tige, et mulle ots peale teha. Läbi valude alustas ta seda lühikest teekonda minuni. Küüsi lumme surudes hakkas ta end esikäppade abil minu poole lohistama.

      Mul ei olnud muud võimalust kui oodata. Mul oli ainult üks padrun alles ja ma tahtsin hoida seda seni, kuni puuma lähemale jõuab. Kuid mu vigastatud käsi oli nõrk ja muljutud kõõlused hakkasid juba kangeks tõmbuma. Sinna jääraku sügavamasse kohta, mille kohal rippusid kallas ja puud, päike ei paistnud ning ma tundsin, kuidas külm lihasse lõikas. Lisaks sellele hakkas õlal lebav raskus takistama käe vereringet. Tundsin lihastes torkeid, mu käsi muutus tuimaks ning ma hakkasin kartma, et ei suudagi tulistada.

      Kui ta ometi tulekuga kiirustaks! Ta lohistas end teokiirusel. Laskeulatusse jõudmiseks läheb tal nii palju aega, et selleks ajaks on mu käsi juba kasutu. Ent kui ta seal niimoodi otse minu poole roomas, oli sihtmärk vilets. Panin rahuldusega tähele, et ta peab ühe kivi pärast teelt kõrvale pöörama. Kui ta lõpuks selleni jõudis ja end ümber kivi lohistama hakkas, oli mu viimane võimalus kätte jõudnud.

      Nägin selgelt kohta ta õla taga, palvetasin, et kuul ei satuks vastu ribisid, võtsin kogu jõu peaaegu surnud käes kokku ja tulistasin.

      Kerge tuulehoog puhus suitsu ära nii ruttu, et jõudsin näha, kuidas puuma karv lendas. Ta hammustas raevukalt oma külge, kuid jätkas peatumata roomamist. Revolver kukkus mu tuimast käest hääletult lumme – minu lahing oli peetud. Puuma tuli ikka edasi. Ta oli vaid viieteistkümne jala kaugusel, kui ta järsku seisma jäi ja köhima hakkas. Kas ta kukub maha, suutmata edasi liikuda?

      Ei, ta hakkas uuesti edasi tulema! Hoolimata sellest, et ta jalad järel lohisesid, aeglustades liikumist, hoolimata sellest, et ta jättis lumme punase raja ning et iga samm kutsus esile urina, tuli ta edasi. Kiiskavate silmade ja kähedate hingetõmmetega sundis ta end läbima viimast vahemaad. Möödus minuteid, enne kui ta oli piisavalt lähedal, et mind puudutada.

      Oh! Just siis, kui ta pöördus, et mu kätt haarata, just siis, kui ma ootasin, et pigem näha kui tunda oma elutu käe raginat, langes ta pea alla. Veel korra tõstis ta selle üles, kuid ta jõud oli otsakorral. Ta toetas oma kunagi nii võimsa pea mu käele, keha vastu kivi ning jõllitas mind metsikute, õelate silmadega.

      Ent peagi leek ta silmis muutus – sumenes, võbeles, hõõgus – ja kustus siis. Viimane hingetõmme kostis äginana. Ta oli surnud.

      Jõud jättis mu maha ja ma arvasin end samuti suremas olevat. Kusagil keset seda rammestust ma pigem tajusin kui kuulsin enda kohal kaldal kiirustavaid, raskeid samme. Enne kui ma millestki päris tolku sain, tundsin, et puu oli mu pealt ära tõstetud ning et Alaric kummardus mu kohale. Minu olukorda arvestades oli ta hoidnud kõrvad mistahes heli suhtes lahti ja kõndinud mulle võimalikult lähedal ning hakanud appi ruttama juba pärast esimest lasku. Vahemaa oli siiski nii pikk, et ta jõudis pärale alles siis, kui võitlus oli läbi.

      PÄÄSTJA HÜLJES. Theodore A. Cutting

      Nab oli kõige lõbusam hüljes, kelle mina ja isa olime kunagi kinni püüdnud, ja ainus, kel oli õnnestunud meie käest põgeneda. Kuigi isa oli loomaaedade ja tsirkuste jaoks hülgeid püüdnud peaaegu sama kaua, kui ma mäletan, ja ta teadis kõiki nende trikke nii vees kui maa peal, oli Nab siiski tema jaoks liiga taibukas.

СКАЧАТЬ