Parimad kassilood. Кomposiit autorid

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ jaoks uue kodu leidmine polnud raske. Kõik, kes teda nägid, imetlesid teda ja valik oli päris suur. Kuid peeti parimaks, et ta antakse meie sõbra kaluri lahke hoole alla. Tohutu, tõmmu mees lahkelt naeratavate silmadega, kelle esivanemad olid indiaani ja hispaania verd ja kelle naine ja sugulased olid skokomishide hõimust. Nad elasid kauges Old Man House’i külas, mida indiaanlased kutsusid Suquamishiks.

      Teadsime, et nad oleksid Amarillo vastu lahked. Neil polnud kanapoegi või tuvisid, keda saaks lubamatult tappa, ja neil oli rotte ja palju väikesi jahiloomi metsades, et rahuldada tema kütiinstinkti.

      Seepärast viisime lahkumiseks määratud päeval oma sõbra Kollase alla kalapaati, mis oli ankrus meie paadisilla juures, ja seadsime raske südamega piimanõu selle tekile. Lootsime, et söömine hõivab tema tähelepanu ja ta ei mõista enne, kui on liiga hilja, et ta on meie juurest lahkumas. Indiaani kalamees tõukas paadi väga kergelt lahti ega pannud mootorit enne tööle, kui paat oli triivinud sada jalga või rohkemgi. Aga kui mootorimürin Amarillot ehmatas ja propeller tekitas vees valkjasrohelise pöörise, siis ta mõistis, et teda viiakse minema tema tahtest hoolimata.

      Ta hüppas reelingule ja seisis hetke meid vaadates, viltused, merevaigukollased silmad ehmatusest suured. Indiaani kalamees rääkis temaga rahustavalt ja liikus tema poole, käsi sõbralikult välja sirutatud. Kuid oli liiga hilja. Sest Amarillo oli hetkegi kõhklemata hüpanud. Me nägime ta kollase keha välgatust ning plartsatust, kui ta silmist kadus. Me karjatasime hirmust, et ta võib uppuda. Kuid ta ei kavatsenud oma elu niimoodi kuulsusetult lõpetada. Sest järgmisel hetkel ujus ta meie poole, kergelt, võimsalt, tuttidega kõrvad peadligi surutud, keha nagu nõtke, kollane viirg sinises vees. Kui ta kaldani jõudis, ronis ta üles, istus täieliku enesevalitsusega ja hakkas end pesema siiralt ja tasakaalukalt. Ta ei paistnud eelnenud ujumisest midagi mõtlevat. Ja selleks päevaks lubati tal meie palvete tõttu veel meie juurde jääda.

      Kuid me teadsime, et see oli vaid kohtuotsuse täideviimise edasi lükkamine. Järgmisel päeval jätsime oma sõbraga veel kord hüvasti. Seekord oli Kollane kotti seotud ja kui paat alustas oma mütsuvat teekonda sinisele lahele, nägime jämedast riidest koti raevukaid väänlemisi ja kuulsime ähmaselt üle mootorimürina protestikarjeid. Vaatasime kurvalt paadisillal, kuni kalapaat oli vaid must täpp rohelise neeme taustal. Siis kadus see silmist ja me teadsime, et Amarillo on igaveseks meie juurest läinud.

      Järgnevate aastate jooksul kuulsime aeg-ajalt oma kollasest sõbrast. Kord sõitis indiaani kalamees ümber neeme meie tillukesse abajasse just selleks, et temast uudiseid tuua. Ja kord sõitis vana kalamees, kes meie juurde elama asus, Suquamishi külla, et Amarillo käekäigust teateid saada. Meile kinnitati kummalgi korral, et Kollane elas hästi ja õnnelikult ja et temast oli saanud küla väiksemate kasside hulgas midagi kuninga taolist, kelle autoriteedis ei kaheldud. Kuid tema tormilise elu üksikasju ei saanud ma enne teada, kui olin täiskasvanu ja palju aastaid eemal olnud hallide vete ja laulvate seedrite maast. Ma tulin tagasi Puget Soundi metsade ja vete juurde, leidsin Suquamishist meie armastatud vana kaluri, kelle roosadele põskedele või selgetesse silmadesse polnud aeg jätnud ühtegi jälge, leidsin ka indiaani kaluri ja ta naise, kes olid andnud Amarillole peavarju, ja sain teada temalt ja nende pimedalt pojalt loo Kollase traagilisest ja võidukast elukäigust.

      Pime poiss oli tootemite nikerdaja. Ja suures pimeduses, kus polnud valgust, leidis ta tröösti, meenutades Soundi indiaanlaste kummalisi, peaaegu unustatud lugusid. Ta äratas need uuesti ellu, nikerdades osavalt sümboleid seedripuust teivastele, siis värvis need hoolikalt ära, nägijate valvsa pilgu all. Tänapäeval on küla keskel väljakul tootemisammas, mille on teinud pime poiss. Sellel on kujutatud lugu Teet’ Motlist ja ta kallimast Hoo Han Hoost, kes ratsutasid delfiini seljas kauge maa poole, kus Suur Vaim lubas neile puhkust ja rikkust. Nende sõitu takistas lõheparv, need vete tiigrid, keda indiaanlased kutsuvad „tapjateks”. Kuid vapper delfiin, öeldes paar julgustavat sõna neile, kes olid tema seljas, sukeldus meresügavustesse ja haaras mäekristalle suhu. Siis tuli suur torm ja Teet’Motl ja Hoo Han Hoo ronisid delfiini suhu, et tormist pääseda. Sealt leidsid nad delfiini haaratud säravaid mäekristalle. Kui viimaks torm vaibus, oli delfiin toonud nad tõesti meeldivale maale, mis oli puudest roheline ja marju täis. Indiaanlased, kes seda maad asustasid, kasutasid vahetuseks mäekristalle. Ja Teet’ Motl ja Hoo Han Hoo, kellel oli neid palju, olid rikkad ja õnnelikud. Isegi praegu, ütleb see pime poiss, tõuseb torm, kui lõhed tulevad lõunasse. Niisiis ta nikerdas tootemile Teet’ Motlit ja ta kallimat ohutult delfiini kõhus.

      Just sel ajal, kui pime poiss nikerdas seda lugu tootemisambale, tuli Amarillo nende majapidamisse. Ja kummalisel viisil kinkis Kollane just sellele lapsele, kes elas pimeduses, oma armastuse ja igavese truuduse. Indiaani kalur ja tema naine, kes olid skokomishide suguharust, meeldisid talle tõesti väga. Kuulekalt püüdis ta rotte, kel oli varem hüti all lõbus elu olnud, ja kord keskööl äratas ta majarahva ja andis märku tulest, mis oli juhuslikust sädemest alguses saanud, näugudes ja hõõrudes oma külma nina indiaani kaluri näo vastu. Ta tasus külalislahkuse eest, mis nood talle pakkusid, sõprusega, mis oli kõigutamatu ja siiras. Kuid ta armastas vaid pimedat poissi – ja ma arvan, et ta teadis pimedusest, milles elas pime poiss, ja tunnetas mingil viisil oma sõbra abitust.

      Kuid kuna ta nii väga seda väikest pimedat poissi armastas, oli Amarillo armukade kõigi suhtes, kes võisid tema tähelepanu köita. Pikkadel õhtutel, kui pime poiss nikerdas tootemisammast, istus Kollane laual tema kõrval, vaadates pilukil merevaigukollaste silmadega, kuidas lapselikud, tundlikud sõrmed libisesid üle pika seedrisamba, tunnetades pika noaga delfiini, lõhe, Teet’ Motli ja ta kallima rohmakaid kogusid. Kui Amarillo arvas, et ta sõber on oma tööle liiga palju tähelepanu pühendanud, sirutas ta välja padjandiga kollase käpa ja patsutas pimeda poisi kätt. Kui vastust ei tulnud, haigutas ta laialt, tõusis püsti ja sirutas ja hõõrus oma laia selga pimeda poisi näo vastu, kaalutletult kõndides mööda sammast, nii et poiss ei saanud nikerdada. Aga kui ta sõber püüdis tööd jätkata, näugus Amarillo teravalt ja pisut vihaselt, lõpetades uratusega. Ta võngutas ägedalt saba, hüppas laualt maha valju mütsatusega ja lipsas pliidi alla, keeldudes välja tulemast nii käskude kui keelituste peale.

      Kuid Amarillo polnud ainus neljajalgne külaline indiaani kaluri ja tema naise majapidamises. Nende hüti külalislahkust pakuti vabalt igale elusolendile, kes vajas varju või abi, ja oli vaevalt aega, kui nad ei hoolitsenud mõne abivajaja eest metsast, keda oli tabanud õnnetus. Kord nad leidsid faasanipesa ja ema surnukeha selle sees, kuulist tabatud, ning tillukesed vaevalt koorunud pruunid pojad. Nad võtsid tillukesed olendid oma hütti ja toitsid neid nii hoolikalt, et nad kõik jäid elama ja oleksid viimaks kasvanud täiskasvanud faasaniteks – kui poleks olnud Amarillot.

      Alguses polnud raske hoida väikesi pruune faasanitibusid temast eemal. Nad õppisid väga ruttu traadist kanakuudi ukse juurde jooksma, kui kuulsid samme lähenemas, ja nad olid nii sõbralikud, nagu poleks nende vanemad kunagi metsas elanud. Amarillo jälgis neid tusaste merevaigukarva silmadega, saba kergelt võnkumas, õlalihased pisut liikumas, kui ta nägi faasanitibusid ohutult oma traatpuuri sees ringi jooksmas. Kuid ta ei püüdnud kunagi neid tülitada. Ja isegi kui nad kasvasid nii suureks, et kuut jäi nende mugavaks äraolemiseks liiga pisikeseks ja neil oli lubatud vabalt ringi hulkuda, ei püüdnud kass neile peale hüpata – meenutades ilmselt karistust, mis oli tabanud teda meie hütis päeval, kui ta püüdis tappa kanapoegi.

      Aga siis, kui väike pime poiss suundus traatvõrgu juurde ja kutsus kanapoegi, kes tulid joostes terasid nokkima, mida ta peos hoidis – sel päeval kuulutas Amarillo pruunidele sissetungijatele sõja. Mitte kunagi ei tabanud indiaani kalur ega ta naine teda faasanitele midagi halba tegemas, kuid nad kadusid ükshaaval ja ainult suletutt jäi teatama nende surmast. Ja kord tuli Kollane hütti, üks tilluke sulg ikka veel vurrudes – ta oli unustanud tõendusmaterjali eemaldada. See oli viimase faasani viimane sulg. Nad andsid talle kõva keretäie ja ta urises ja sülitas ja jooksis minema metsadesse ega tulnud tagasi kaks päeva, mille jooksul pime poiss temast kibedasti puudust tundis. Kui ta tuli, siis tujukate, vaiksete sammudega, ja ta merevaigukollased СКАЧАТЬ