Printsess ja mäekoll. George MacDonald

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ style="font-size:15px;">      „Ma olen kindel, et sa ei mõtle meid ometi enne maha jätta, kuni me oleme tervelt kodus,“ ütles hoidja hingeldades.

      „Muidugi mitte,“ ütles Curdie.

      „Sina armas, hea, lahke, Curdie! Ma annan sulle musi, kui me koju jõuame,“ ütles printsess.

      Hoidja tõmbas teda tugevalt käest, mida ta hoidis. Kuid sel hetkel hakkas see miski keset teed, mis oli paistnud nagu vihmast alla toodud mullakamakas, liigutama. Üksteise järel paiskas see välja neli pikka asja, nagu kaks kätt ja jalga, kuid nüüd oli juba liiga pime, et öelda, mis need olid. Hoidja hakkas pealaest jalatallani värisema. Irene haaras Curdie käest veelgi tugevamini kinni ja Curdie hakkas uuesti laulma.

      „Üks, kaks -

      toksi, tao!

      Kolm neli —

      siit sa kao!

      Viis, kuus —

      hoia eest!

      Seitse, kaheksa —

      ma teil teen!

      Üheksa, kümme -

      pane veel!

      Siba, sibli!

      Kärts ja mürts!

      Näe, seal ees, konn on teel!

      Litsu!

      Lömasta!

      Kõrveta!

      Kuivata!

      Veel üks!

      Nüüd aitab!

      Oeeeeh!“

      Kui ta tõi kuuldavale viimaseid sõnu, lasi Curdie oma kaaslase käest lahti ja tormas selle asja poole keset teed, nagu tahaks ta seda oma jalge alla trampida. See tegi hüppe ja jooksis otse ühest kaljust üles nagu hiigelsuur ämblik. Curdie pöördus naerdes tagasi ja võttis uuesti Irene’i käe. Irene haaras tema omast väga kõvasti kinni, kuid ei öelnud sõnakestki, enne kui nad olid kaljudest möödas. Mõned jardid eemal leidis ta end teelõigul, mida ta tundis, ja oli jälle suuteline rääkima.

      „Tead, Curdie, ma arvan, et mulle eriti ei meeldi su laul, see tundub mulle küllaltki jõhker,“ ütles ta.

      „Noh, võib-olla see ongi,“ vastas Curdie. „Ma pole sellele kunagi mõelnud; nii see meil käib. Me teeme seda, sest neile see ei meeldi.“

      „Kellele see ei meeldi?“

      „Mäekollidele. Nagu meie neid kutsume.“

      „Ära ütle nende nime!“ ütles hoidja.

      „Miks mitte?“ ütles Curdie.

      „Ma palun, et sa ei teeks seda. Palun.“

      „Oh! Kui sa mind niimoodi palud, siis muidugi; kuigi ma ei saa üldse aru, miks. Vaadake! Seal all on teie suure maja tuled. Te olete viie minuti pärast kodus.“

      Rohkem ei juhtunud midagi. Nad jõudsid turvaliselt koju. Keegi polnud neid otsinud, ega isegi teadnud, et nad olid välja läinud; ja nad jõudsid ukse juurde, mis kuulus nende maja osa juurde nii, et keegi ei näinud neid. Hoidja kiirustas sisse rutaka ja mitte just väga lahke head ööd sooviga Curdie’le; kuid printsess tõmbas oma käe tema omast lahti ja oli just heitmas oma käsi ümber Curdie kaela, kui hoidja püüdis ta uuesti kinni ja tõmbas ta eemale.

      „Lootie! Lootie! Ma lubasin ühe musi,“ hüüdis Irene.

      „Printsess ei anna musisid. See pole üldse sobilik,“ ütles Lootie.

      „Kuid ma lubasin,“ ütles printsess.

      „Selleks pole põhjust; ta on ainult kaevuripoiss.“

      „Ta on hea poiss ja vapper poiss ja ta on meie vastu väga lahke olnud. Lootie! Lootie! Ma lubasin.“

      „Siis poleks pidanud lubama.“

      „Lootie, ma lubasin talle musi.“

      „Teie Kuninglik Kõrgus,“ ütles Lootie järsku väga lugupidavaks muutudes, „peab kohe sisse tulema.“

      „Hoidja, üks printsess ei tohi oma sõna murda,“ ütles Irene, ajades end sirgu ja seistes täiesti liikumatult.

      Lootie ei teadnud, mida peaks kuningas hullemaks – lasta printsessil pärast päikeseloojangut väljas olla või lasta tal suudelda kaevurpoissi. Ta ei teadnud, et olles härrasmees, nagu paljud kuningad on, oleks too mõelnud hoopis teistmoodi. Kui väga ta ka poleks pahandanud, et tema tütar suudleb kaevurpoissi, ei oleks ta lasknud tal kõikide mäekollide nimel oma sõna murda. Kuid nagu ma ütlesin, ei olnud hoidja piisavalt daam, et seda mõista, ning nüüd ta oligi suures hädas, sest kui ta oleks peale käinud, oleks keegi võinud kuulda printsessi nuttu ja jooksnud vaatama ning kõik oleks välja tulnud. Kuid siin tuli jällegi Curdie appi.

      „Pole midagi, printsess Irene,“ ütles ta. „Sa ei pea mind täna õhtul suudlema. Kuid sa ei murra oma sõna. Ma tulen mõni teine kord. Selles võid kindel olla.“

      „Oh, aitäh, Curdie!“ ütles printsess ja lõpetas nutmise.

      „Head ööd, Irene; head ööd, Lootie,” ütles Curdie, pöördus ja oli hetkega kadunud.

      „Tahaks näha!“ pomises hoidja, kui ta printsessi lastetuppa kandis.

      „Näedki,“ ütles Irene. „Võid kindel olla, et Curdie peab oma sõna. Ta tuleb kindlasti tagasi.“

      „Tahaks näha!“ kordas hoidja ega öelnud enam sõnagi.

      Ta ei tahtnud alustada printsessiga uut tüli ja ütelda selgemini, mis ta mõtles. Õnnelik, et ta oli mõlemaga hakkama saanud, märkamatult koju jõudmise ja printsessi takistamisega kaevuripoissi suudlemast, otsustas ta tulevikus paremini printsessi järele vaadata. Hooletus oli juba kahekordistanud ohtu, mis teda varitses. Varem olid mäekollid tema ainuke hirm, nüüd pidi ta teda veel ka Curdie eest hoidma.

      7. peatükk. Kaevandused

      Curdie läks vilistades koju. Ta otsustas mitte rääkida printsessist, kartes hoidjale pahandusi. Kuigi ta oli nautinud tema narritamist tema naeruväärsuse pärast, soovis ta talle mitte liiga teha. Ta ei näinud enam mäekolle ja oli peagi voodis sügavas unes. Ta ärkas keset ööd ja arvas, et oli kuulnud õuest imelikke hääli. Ta tõusis istukile ja kuulas; siis tõusis püsti, avas väga vaikselt ukse ja läks välja. Kui ta piilus ümber nurga, nägi ta enda akna all hulka jässakaid olendeid, kelle ta kohe nende kuju järgi ära tundis. Aga vaevalt oli ta alustanud oma „üks, kaks, kolme“, kui nad laiali sibasid ja kadusid. Ta läks naerdes tagasi, heitis voodisse ja oli hetkega sügavas unes.

      Mõeldes hommikul veidi selle asja üle järele, arvas ta, et kuna midagi taolist polnud varem juhtunud, pidid nad olema häiritud sellest, et ta oli vahele sekkunud ja printsessi kaitsnud. Kuid selleks ajaks, kui ta oli riides, mõtles ta juba millestki muust, sest ta ei pidanud mäekollide vaenu eriti millekski. Peagi, kui nad olid hommikust söönud, hakkas ta oma isaga kaevanduse poole liikuma.

      Nad läksid mäe sisse looduslikust avausest suure kalju alt, kust voolas välja väike oja, ja järgnesid selle voolule mõned jardid, kuni teerada keeras ja kaldus järsult mäe südamesse. Mitmete nurkade ja pöörete ja hargnemistega ja astmetega mõnes kohas, kus tee jõudis loodusliku kuristikuni, viis see nad sügavale mäe sisse, kus nad hetkel olid välja kaevamas väärtuslikku СКАЧАТЬ