Pilvelinnuste ajastu langus. Siim Veskimees

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Võõrik ja igav, tapvalt igav. Liigutasin teda prooviks, ta allus tuimalt, kuid vastupanuta, miski temas ei reageerinud sellele, et keegi väljastpoolt teda kamandas – tal polnud isegi seda kohta, piisavalt suurt närvisõlme, mis midagi protestisarnast oleks võinud genereerida. Uurisin seda maailma, liikusin edasi, peatselt sain aru, et kuigi suudan teda konkreetseid liigutusi tegema panna, on parem talle üldisi korraldusi anda. Jõudsin tema maailma piirini, vaatasin teist suunda ja olin ka ruttu teisel piiril. Hale eksistents. Õnneks ta seda ise ei taipa.

      Siis jõudis kohale mõistmine – ta liikus ju otse mu silme ees – kala mu akvaariumis. Oi, perse!!!

      TEMAL POLE SINUST EGA MINUST MIDAGI

      „Tähendab see seda, et sind ja mind võib info hävitada?”

      SIND KA TAPPA. MINA EI SAA HÄVIDA. SELLEST MINU PROBLEEM. JA LISAKS MINULE KANNATAVAD KA TEISED… ÜHENDAN

      –

      Loodus polnud veel varahommikusest vihmasabinast kuivanud. Iga oks, kõrs ja kivike oli kaetud peene imelise mustriga, mille kasvav sume kuumus peagi hajutama ja gaasina kõrgustesse viima pidi. Praegu aga sillerdas neis murduv valgus, kogu pehme rohuvaip, kõik põõsad olid täis imetillukesi valgustäpikesi. Ainuski tuuleõhk ei liigutanud seda algava päeva karget rahu. Siin, kaljude jalamil algaval lagendikul pidi iga loomake, iga pisemgi putukas, kes end mööda kõrt üles tiris, tundma, et päev tuleb parim. Taamal metsamüüris uppusid hämarad koridorid rohelisse varju, mida pidevalt läbistasid tiivalöögid, kõik rõkkas lindude laulust. Väikesed muretud olendid – milline kiire lend, ja aeg-ajalt tähistas mõni kõrvalepõige putuka haaramist. Ja neid sumises siin palju, kõik väljas oma asju ajamas, üldsegi hoolimata ohust. Aga kui nad ka teaksid, minna pole neil ju lõpuks kuhugi; ja kalju tipult harksabakulli pesast jälgis linnukesi terane pilk.

      Kaljus, mis ühest küljest piiras lagendikku, oli koobas. Selle suud varjava punutud mati servale ilmus sale pruun käsi, matt lükati kõrvale ja aasale astus noor neiu. Ta oli nagu selle hommiku kehastus, täis elurõõmu. Ta sirutas end, naeratas metsale ja aasale, heitis juuksed taha ja lõi pea kuklasse, et taevast vaadata…

      Aga taevast ei olnud, oli vaid sombune hall udu, mis määramatus kauguses läbipaistmatuks tihenes, lastes ajuti aimata kauget roosakat helendust. Mõnesaja meetri kõrgusel rippus valguskera, millest tulvav energia andis sellele maastikule elu.

      Naeratus tüdruku näol kustus, asendudes hetkeks valuliku grimassiga, ta heitis veel vaid ühe kahetseva pilgu imekaunile hommikule ja sammus siis vitsaraoga rohukõrsi pekstes ükskõikselt sinnapoole, kust kerkis lõkkesuitsu.

      Ta jõudis umbes hektarilisele lagendikule, mida kahest küljest piiras mets, kolmandas küljes oli oja üles paisutatud ja moodustas üsna korralike mõõtmetega tiigi. Selle taga algas jälle mets ja tiigi tagumine sopp kadus suure ehitise taha, mis piiras lagendikku neljandast küljest. See tumedast basaldist lihtsa koonuse kujuline monstrum tõusis ilma mingite ilustusteta kõrgustesse ja kandis enda tipul valguskera. Pais toetus ühe otsaga vastu ta seina, üleliigne vesi langes kosena alla ja kadus kiviurgu ehitise all suure ruudukujulise ristlõikega tunneli kõrval. Tornist eemal lagendiku teises servas oja kaldal oli suur kerge varikatus, selle all paar lauda ja pingid. Kohe selle kõrval oli pooleldi maa sees asuv kelder ja lõkkease, viimase ümber taas lauad ja pingid. Umbes tosin inimest istus või lamas hajali kes lõkke ümber, kes varikastuse all, paar meest tagus kaarte, üks luges midagi, mõned naised valmistasid süüa. Tüdruku tulekule ei reageeritud, ta ise noogutas vaid lühidalt lõkke juurde astudes ja suundus siis sinnapoole, kus toitu valmistati.

      „Haki sibul peeneks, Jane,” ütles üks neist naistest, ise pilku töölt tõstmata juurvilja lõigates. Tüdruk asus vaikides appi.

      „Brade, kas rediseid ei saa veel?” küsis ta mõne aja pärast.

      Naine, kes askeldas pooleldi tule kohale asetatud malmplaadi juures, mida pliidina kasutati, pöördus pisut, et talle otsa vaadata ja vangutas pead.

      „Ei, need ei kasva hästi. Kas muld ei sobi või polnud seeme õige.”

      „Midagi ikka on juba või?”

      „Väga nirud.”

      „Ega sa üle ei väetanud?” küsis too neljas, kes siiani vaikinud oli.

      „Ei usu. Ruthil läksid kurgid kasvama, ja minul astrid ka.”

      Liha pannil lõi valjusti särisema, Brade pöördus kiiresti.

      „Tööd tehes ei lobiseta,” porises too, kes ikka veel juurvilja hakkis. Jane vaatas talle otsa, kõhkles hetke, siis pahvatas:

      „Kuule Veronica, oled sa üldse kunagi heas tujus?”

      „Siin mitte kunagi,” pomises too pilku tõstmata. Jane silmitses teda kõrvalt. Veronica oli veel üsna noor, jah, alla kolmekümne kindlasti. Aga sünge kibedus oli igaveseks ta ilmesse tardunud ja muutis ta palju vanemaks.

      Brade asetas panni lauale, lõikas liha lahti ja tõstis suurele liuale. Siis pistis kaks sõrme suhu ja vilistas läbilõikavalt. Ta naeris omaette vallatult, kui kõik võpatasid.

      „Valmis!” hüüdis ta. Inimesed vedasid end laua äärde, teepeal magajaid üles raputades. Keegi tõstis taldrikuvirna lauale, keegi jagas kolinal muid söögiriistu. Üks vanem mees võttis kivikese ja viskas sealsamas tekki mässitult magavat kuju.

      „Jack, nüüd oled sa hakanud ka juba söögiaegu maha magama.”

      „See on kindlasti see idioot Hans,” uriseti teki seest, kust ilmus kõigepealt silmi kissitav punane pea, siis karvane käsi, mis hakkas tekki lahti harutama.

      „Kuda sa suudad 23 tundi ööpäevas magada?” ei jäänud teine rahule.

      „Harjutamise asi, tead,” mühatas Jackiks kutsutu.

      „Jaaa…” Hans jäi järsku vait. Jane valas teed ja loendas inimesi.

      „Kus osa seltskonnast on?” küsis ta. Keegi ei vastanud.

      „Iseendaga räägin või?” turtsus tüdruk.

      „Sõbrannad-laiskelajad läksid pesema,” venitas Ruth tulise tee peale puhudes. „Vanamees aga… Küll ta end kohale veab, kui nälg tuleb.”

      „Aga mehed?” tundis Brade huvi ja naeratas seejärel Jane’i tänuliku pilgu peale.

      „Peaksid jahilt tagasi olema,” osutas Villiams üle lagendiku torni poole. „Nägin neid enne mingite raibete ümber kätega vehkimas. Muide, seal ongi Saul ja George ka. Huvitav, kus Derek on?”

      Kaks meest väljusid metsast ja sammusid lähemale. Jane jälgis, kuidas nad istet võtsid ja läks teekannuga sinnapoole. Kui nad seal istusid, erinesid nad natuke teistest. Mis see oli, oli raske öelda. Nemad ja Villiams. Mehed olid unised ja väsinud, riided räpased. Saul vaatas üles, kui Jane talle teed kallas, ja nende pilgud kohtusid. Saul naeratas kergelt, ta silmad olid magamatusest ähmased. Jane puudutas ta kätt, Saul surus seda hetke üles vaatamata ja asus vaikides sööma.

      Villiams istus nende juurde ja laotas mingid paberid laiali.

      „Mida te leidsite?”

      George vaatas korra Sauli poole, siis vastas:

      „Põrgukoeri oli õige mitu surnud. Siinsamas lähedal.” Ta viipas ebamääraselt. „Kummalised haavad, СКАЧАТЬ