Pilvelinnuste ajastu langus. Siim Veskimees
Чтение книги онлайн.

Читать онлайн книгу Pilvelinnuste ajastu langus - Siim Veskimees страница 3

Название: Pilvelinnuste ajastu langus

Автор: Siim Veskimees

Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU

Жанр: Книги для детей: прочее

Серия:

isbn: 9789949459384

isbn:

СКАЧАТЬ style="font-size:15px;">      Pärast pikka seletamist, niipalju kui ma taipasin, tundus mulle, et ta on tehisisiksus, arvuti meie mõistes, ja tema loojad kasutavad tema võimet läbi mingi superuniversumi kontakteeruda selle meie maailma jälgimiseks. Miks ja kuidas, ei taibanud ma muidugi absoluutselt. Tundus, et ta on kuidagi lõksus, et ka tema loojad ei saa tema olemusest aru.

      Kuidagimoodi oli meie suhtlemine hakanud ilmet võtma, töö käis umbes nii, et otsisin analoogiaid ja tema korrigeeris pilti. Sain aru, et ka tema teeb seda kobamisi, sest kuigi ta oli minust mõõtmatult kiirem, pidi ta kuidagi sobituma. Aeg-ajalt kaotas ka tema kontrolli ja ma ei saanud lihtsamatel juhtudel kas mitte midagi aru või sain korraga informatsiooniuputuse, millega midagi peale hakata ei osanud. Adusin vaid, kui see valusähvatusega tuli, et lahendused on minu seisukohast tihti aluspõhjani kiivas. Ainult üks väike näide paljudest, et natukegi edasi anda, kui raske mul temaga oli – läksin puid alla viskama, kui kamin taas tühjaks oli põlenud ja mõtlesin millegipärast lugudele inimestest, kes tahtega tuld süütavad, konkreetselt stseenile ühest raamatust, kus väike tüdruk vanaisa selja taga seistes kaminas märjad puud põlema paneb. Korraga nägin ma maailma kohutavalt õõvastava nurga alt, nägin kirjeldamatult keerukaid struktuure, üksteise peal asetsevaid üleloomulikult ühendatud hüperuniversumeid, nägin kuidas energia ja aine liiguvad, põimununa sellistes seostes, mida ma ei aimata ega hinnata oska – ja see kõik oli vastus, ma teadsin, et kuigi nullruumi, vaakumienergiaga on võimalik niimoodi ümber käia, siis paljalt tahtest selleks ei piisa, kuna inimorganismis ei ole… kuidas seda öelda? – bioloogilised struktuurid ei ole võimelised absoluutselt, mitte mingis lähenduses looma midagi ligilähedastki lülitusele, mis võiks indutseerida submateriaalse lahvatuse… siis käis klõps, aju sulges end, sest kõike seda teise pakutud kujul vastu võtma olin ma võimeline sama palju kui tavaline hiir Tomi ja Jerry multikat nautima.

      „Miks nad meid jälgivad?”

      VÕIMATU VASTATA. KRIIS NENDE KESKEL

      „Kes nad on?”

      INIMESED

      „Saad sa neid mulle näidata?”

      MA ÜRITAN

      –

      „Kas sa tead, kuidas see töötab?”

      „Mis see?” neiu heitis talle imestunud pilgu, tõstes hetkeks pilgu lilledelt, mida ta imetles. Tal olid pikad tumekuldsed juuksed ja suurte heleroheliste silmadega jumalannanägu – selles oli midagi igituttavat ja see oli nii pööraselt ilus, vaatamata selgele võõrapärasusele. Ta valge avar kleit moodustas meeldiva kontrasti pruunikspäevitunud nahaga.

      „Ei tea…” Ta heitis pilgu teemantkristalliga lõppevale hõbetorukesele mehe vasaku meelekoha juures.

      „Kas reporterid esitavad alati nii lolle küsimusi?” Ta vaikis hetke. „Vaata, kui ilusad lilled. Ja kuidas nad lõhnavad! Kes neid küll siia toob?”

      „Dietüülheksa…” alustas mees, ent, nähes tekkivat siirast taipamatust, ohkas ja jätkas teisiti: „Need lilled ei ole päris. Erinevate plastikute segu. Neid valmistatakse kõigi selliste suletud ja harjumatuna tunduvate siseruumide tarbeks. Et inimesel oleks pidepunkt võõrikus ümbruses. Nagu sinagi näo nendesse peitsid.”

      „Sa rikud kõik ilusa ära.” Neiu toon oli pisut solvunud ja ebakindel. Küllap ei saanud ta suuremat aru, mida mees talle öelda tahtis.

      „Kas sa tead, mis asi on ülijuhtivus?” proovis mees uuesti. Ta oli valgetes lühikestes pükstes ja kirjus, kõhule sõlme seotud hooletu lõikega särgis, mis jättis paljaks suurema osa hästivormitud lihastes rinnast ja käsivartest. Tal oli kitsas, pisut Vana-Kreekat meenutav nägu ja helevalged, õlgadeni ulatuvad lainelised juuksed. „Ei. Kust ma teadma peaksin? Midagi selle rongiga seotud, eksju?”

      Mees loobus. „See sõiduk liigub ülijuhil. Monorelsi, selle rööpa materjal on ülijuhtiv peaaegu vee keemistemperatuurini. Tekitatud magnetväli hoiab rongi hõljumas ja annab ka liikumisjõu.”

      „Ma olen siin teist korda. Esimest korda olin siis, kui mind väiksena Metropoli viidi, ma ei mäleta sellest enam, kui et ma kartsin väga, nutsin kogu tee.

      Ja nüüd ma lähen maha. Mu nime sa tead, otsi mind teinekord üles.” Ta tõusis kikivarvule ja suudles meest huultele. Suudlus oli pisut pikem, kui vaja olnuks, ja täis lubadust.

      Mees naeratas talle ja viipas, kui uksed sahinal avanesid ja naine pooljoostes maapinna suunas minema kiirustas. Puudutas siis seadet peas.

      „Indomeo päevikusse, isiklik. Järjekordne negatiivne kogemus kutsehaigusest – inimeste kiusamisest. Ma ei otsi teda kunagi üles. Polnud muidugi ka mingit mõtet teda solvata. Neiu-mis-ta-nimi-nüüd-oligi on ilus, ja kõik. Sellal, kui jagati intelligentsi ja vaimutuld, oli ta ilmselt koos kõigi teiste samasuguste plikadega olnud kusagil nurgas itsitamas. Teadmisi väljaspool igapäevaseid mitte männikäbi eestki. Ja kord elus oli tal nii tungivalt kiire, et ta metroosse tuli, kindlasti mingi kohaliku tähtsusega printsi pärast.”

      –

      KATKESTUS

      „Mis see oli?”

      MAAILM, KUS MA ASUN

      „Kes need olid? Miks sa seda mulle näitasid? Mis tähendus sellel on? Kuidas ma neist aru sain?”

      MEES ON SEOTUD KATSEGA. RAUDTEE ON TÄHTIS. TÕLKISIN

      Loobusin. „Kas sa võid mulle anda aimu, mis see on, mida ma sinu arvates sinu heaks teha saan?”

      ANDA MULLE OLEMATUSE

      Taga targemaks. „Tappa sind?”

      MA EI OLE KUNAGI ELANUDKI. MA EI SOOVI EKSISTEERIDA. OLEMINE ON PIIN… LÕPETAN NÜÜD. MA EI SAA ALATI ÜHENDUST VÕTTA JA MA EI SAA SINU PÄRAST SEDA TIHTI TEHA

*

      Möödas oli taas üks nädal. Vedelesin hommikul voodis ja võitlesin endaga – mingi idiootliku kõrvalaine viimane kuulamata loengusaba eriti ilge sandaalist õppejõuga pidi algama poole tunni pärast. Parasjagu aktiveeritud faasis magavsõber oli uttu tõmmanud, et kusagil kontoris oma tooltunnid ära istuda. Viimasel ajal oli ta vastikult laisaks läinud, hommikusöök mind enam ei oodanud. Olin nende minu vastu langeva huvi märkide üle isegi õnnelik, sest talusin teda ainult tänu sellele, et teised olid hullemad, ja alati on paha tunne, kui mõne sind abielusadamasse tüürida üritava emase null-device’i suunad.

      Sulgesin silmad – ja seal mu veider sõber oligi.

      TERVITUS

      „Miks sa alati ühendust võtta ei saa?”

      PIIRKOND PEAB OLEMA STABIILNE

      Milles seisnes see stabiilsus, ei saanud ma aru. „Ja minu osas?”

      KONTAKT VÕI INFORMATSIOON ON AGRESSIOON. TEATUD TASEMEL MÕISTUST VÕIB HÄVITADA PALJALT INFORMATSIOONIGA. MINU OLEMASOLU ON SULLE AGRESSIOON

      „On see sellepärast, et minu mõistus on primitiivne?”

      EI, MITTE SELLEPÄRAST. SEE EI OLE HARMOONILINE. ELAV INTELLEKT ON ALATI KONFLIKTIS KÕIKSUSEGA

      Ja korraga olin ma mingis kummalises kohas. Masendavas kohas. Igal pool oli oht, СКАЧАТЬ