Põlvini elumeres. Jüri V. Grauberg

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ praktikakohaks kooli läheduses asuv piimakombinaat. Oma kurvastuseks sai Jaanus seal olla vaid mõne nädala, sest siis võttis vanemmeister ta sealt ära ja andis tema hoole alla kogu kooli, ning ka ühiselamu elektri- ja raadiotranslatsioonivõrgud. Uus töö oli küll huvitav, kuid piimakombinaadi hapukoorest ja veel nii mõnestki heast asjast ilma jäämine tegi poisi, ei, ütleme nüüd juba noormehe, sest Jaanus raseeris vahetevahel juba oma heledaid vurruudemeid, meele mõruks. Piimakombinaadi villimisliinidel töötavad naised pistsid nii mõnigi kord kutsekooli praktikantidele konveieri pealt head ja paremat pihku. Üheks põhjuseks, miks Jaanus koolimajja üle toodi, oli tema nn. diplomitöö. Peale selle kirjaliku lõputöö, mida kõik tema grupikaaslased tegid, tuli Jaanusel veel koos Petjaga ümber ehitada kooli raadiosõlm. Mööblitislerite grupi poisid valmistasid kooli raadiosõlmele uue helirezisööri puldi. Sinna pidi peale tulema kõik nupud-lülitid ja mõõteriistad, mis olid „Kooliraadio” saate ajal helirezisöörile vajalikud. Uude juhtimispulti tuli vanast juhtimispuldist ümber tõsta ka kogu aparatuur ja veel nii mõndagi lisaks. Samal ajal pidi raadiosõlm olema suuteline igal teisipäeval andma ühiselamusse kahetunnilist „Kooliraadio” saadet.

      „See on raske ülesanne, kuid ma arvan, et teostatav.” lohutas noormehi vanemmeister ja lisas: „Olgu siin ajutised juhtmed, aparatuur siin-seal laiali, kuid tähtis on, et kõik see värk kogu aeg funktsioneeriks!”

      „Siia tuleb siis paariks kuuks üks suur hullumaja!” ütles Jaanus.

      „Ma ei usu, et teiesugused targad mehed siia hullumaja teevad.” määris vanemmeister Jaanusele ja Petjale mett moka peale. „Kui teil tekivad siin mingid probleemid, eks siis istume maha ja arutame need asjad koos läbi!”

      Kirjaliku diplomitööga oli teistmoodi lugu. Teise õppeaasta algul käskis uus meister, kes nüüd streigi tõttu ära läinud Metsa asemele tuli, igalühel paberile joonistada mingisuguse tootmistsehhi plaan koos abiruumidega. Poisid nii ka tegid ja need, kes selle tsehhi plaani sügisel hästi huvitava, st. keerulise tegid, pidid nüüd hoolega ajusid liigutama. Meister oli igale valmisjoonistatud tsehhi plaanile peale märkinud tinglikud tööpingid, valgustid, ventilaatorid ja jumal teab, mis veel. Nüüd pidi iga mees sinna „oma tsehhi” ka valgus- ja jõuvõrgud projekteerima. Loomulikult oli see lihtsam nendel, kes olid sügisel laisemad „oma tsehhi” plaanile igasuguseid lisaruume joonistama …

      Jaanusel läks diplomitöö tegemine ilma eriliste tõrgeteta, kuid oma aja see muidugi võttis.

      Koht, kus Jaanus sai end natukene lõdvemaks lasta ja kas või hetkekski unustada diplomitöö valemid ja raadiosõlme igasugused skeemid, oli kooli aula, kus kahel õhtul nädalas, olid rahvatantsurühma treeningud. Tuuliga tantsimine oli Jaanusele suur nauding ja iga tüdruku naeratus tõi noormehe hinge äraseletamatu õnnetunde. Tõsi, enne Tuulit oli Jaanusele meeldinud Helen. Kuid Helen oli olnud ja jäänudki millekski õrnaks, ilusaks, sinilinnuna kättesaamatult kaugeks. Helen tuli Jaanusele alati siis meelde, kui ta raadiosõlmes juhtus kuulama laulu, kus olid sõnad: „Ütle millal tuled sa, ütle Quando, Quando, Quando …”

      „Ei tule see Quando, ei tule ka Helen!” arvas selle peale noormees ja peale magusnukra kahjutunde ei tundnud ta enam Heleni vastu midagi.

      Kohtunik oli andnud Paulile kolm aastat üldreziimi ja nüüd istus vend vangimajas kroonu leival. Koos Pauliga pandi istuma veel mitu inimest, kes selle afääriga seotud olid. Venna käest Jaanusel enam taskuraha loomulikult loota ei olnud ja et ka emal seda eriti polnud, siis tuli noormehel lugeda neid väheseid rublasid, mida kool talle praktika eest maksis. Jaanus oli suures aja- ja rahapuuduses, ning sellepärast jäid Tuuliga linna peal käimised õige harvaks. See-eest kasutas noormees ära kõik vabad hetked, et armastatud tüdrukuga koos olla. Ega neid vabu momente ei olnudki nii lihtne leida, sest ka Tuulil oli vaja teha oma diplomitööd, lõpetas ju temagi sel aastal kooli. Nii mõnelgi õhtul seisis Jaanus koos Tuuliga ühiselamu koridoris aknaorvas ja nautis armsama lähedust. Eks neid paarikesi oli peale Jaanuse ja Tuuli koridorinurkades veel teisigi, kes kõik Ühiselamu Hirmu ilmumisel kuhugile ära kadusid, et siis, kui õhk jälle puhas, vaikselt oma kohale tagasi tulla.

      Kooli aulas peeti üsna tihti tantsuõhtuid. Tantsumuusikat lasti aulasse loomulikult kooli raadiosõlmest. Jaanuse suureks meelehärmiks usaldas vanemmeister raadiosõlme neil õhtutel alati tema hoole alla ja nii ei olnud noormehel peaaegu kunagi võimalust minna aulasse, et Tuuliga tantsida. Kunagi ammu, juba koolmaja ehitamise ajal oli vististi plaanis näidata praegusest raadiosõlme ruumist aula lavale filme ja sellepärast oli raadiosõlme aulapoolses seinas neli väikest akent. Tantsuõhtutel vaatas Jaanus nukralt neist akendest alla saali. Seal tantsis kooli teiste kaunitaride hulgas ka tema Tuuli, kes tihti viskas raadiosõlme akende poole kutsuvaid pilke. Jaanus oleks väga tahtnud minna alla aulasse ja keerutada Tuuliga tantsupõrandal. Oleks läinudki, kui oleks saanud raadiosõlme kellegi hoolde usaldada. Niisugust inimest enamasti ei olnud. Petja oli ettenägelikult juba ammu enne peoõhtut vanemmeistri silma alt ära kadunud ja kui Jaanus õhtul jälle raadiosõlmes tantsumuusikat valis ning stuudiomakkidega jändas, kudrutas sõber aulas oma pruunilakalise sõbrannaga. Esimese aasta poisid, ehk jobid, kes raadioringis käisid, ei olnud Jaanuse arvates raadiosõlme juhtimiseks küllalt kogenud. Nii jäidki Tuuli ja Jaanus peoõhtutel läbi raadiosõlme väikeste akende teineteisega igatsevaid pilke vahetama. Täpselt nii, nagu nad aastakümneid hiljem teineteisele üle Soome lahe harvu kirju saatsid, milledel veel nooruseaja mälestuste hõng küljes oli …

      Kooli raadiosõlme ümberehitamine läks noormeestel ilma eriliste viperusteta. Nagu iseenesest kujunes välja omavaheline tööjaotus. Petja monteeris rezišööri puldile igasuguseid lüliteid paika ja Jaanuse mureks jäi neile õigest kohast õiged juhtmed külge tinutada. Jaanusele ei meeldinud lülitite jaoks tehtud aukude lihvimine ja „lakkumine” nagu ta seda Petjale nii meelepärast tööd naljatades nimetas. Jaanusele meeldis hoopis ninapidi raadiosõlme skeemides tuhnida ja siis nende skeemide järgi juhtmeid ühendada. See oli tegevus, mille nimel tasus higistada.

      Võttis aega mis võttis, kuid iga päev tõi raadiosõlme mingisuguse uuenduse ja paari kuu pärast võisid noormehed vanemmeistrile ette kanda, et nende suur töö on valmis saanud. Vana juhtimispult oli juba ammu raadiosõlme ukse taha tiritud ning aparaadiruumis uhkeldas oma ilus ja säras uus raadiosõlme juhtimispult.

      Vanemmeister, kes siis, kui noormehed raadiosõlmes suurt tööd alustasid, õige murelik paistis olema, kuid asja edenedes pikkamööda maha rahunes, kiitis Jaanuse ja Petja diplomitööd ning lubas selle esitada Kutsekoolide õpilaste lõputööde näitusele. Kui sündmustest veidi ette rutata, siis võib ütelda, et vanemmeister pidas sõna ja noormeeste ehitatud raadiosõlme juhtimispult tunnistati vabariigi kutsekoolide hulgas kõige moodsamaks ning selle ehitajad, õpilased Bierbrauer ja Põdrus, pälvisid ENSV Kutsehariduse Peavalitsuse aukirjad.

      Lõpueksamid sooritas Jaanus, võrreldes Liiva kooli lõpueksamitega, võrdlemisi ladusalt. Suurem „pinnimine” tuli noormehel üle elada siis, kui oli otsustamisel temale antav elektriku kategooria. Ühe vastusega pani Jaanus veidi mööda ja siis tuli eksamikomisjonilt lisaküsimusi lausa robinal. Nähes, et Jaanus hakkas silmnähtavalt närveerima, ütles üks eksamikomisjoni liikmetest, hallipäine vanem mees rahuliku häälega:

      „Noormees, me teame, et teie diplomitöö on väga head hinnet väärt ja teil on praegu võimalus saada eksamikomisjonilt kõige kõrgem elektrimontööri kategooria, mida sellel erialal õppinu kutsekoolis üldse võib saada. Sellepärast mõtelge praegu iga vastus rahulikult läbi, enne, kui hakkate vastama!”

      Jaanus vaatas juba aastates mehe sõbralikesse silmadesse ja tundes vaistlikult selle mehe poolehoidu endale, hakkas rahunenult eksamikomisjoni liikmete poolt esitatud küsimustele järgemööda vastama. Kui noormees sai maha viimase vastusega, küsis eksamikomisjoni esimees:

      „Mis te arvate, kolleegid, kas anname sellele noorele mehele kõrgeima kategooria mis anda saame?”

      „Nõus!”

СКАЧАТЬ