Põlvini elumeres. Jüri V. Grauberg

Чтение книги онлайн.

      „Ei ole sinu venda, noormees. Netu!” ütles Pauli korteriperenaine Jaanusele ust avades. „Sinu vend istub türmis. Vot niimoodi!”

      Jaanus jäi suu lahti vanamutile otsa vaatama.

      „Sa noormees, vii oma venna voodipesu ja muud riided ära. Ma võib-olla võtan siia uue üürilise.”

      „Jah, jah … Ma viin ära …” oli Jaanus nõus.

      „Ega sa ei saa neid riideid üksi ära viia, sul peab ikka abiline ka olema. Ponjal?”

      „Ma lähen ja toon kohe abilise!” ütles Jaanus ja astus välisukse poole.

      „Paul rääkis siis ikkagi tõtt!” mõtles poiss trammipeatuse poole minnes. „Selle pärast ta seekord siis mulle taskussegi nii palju raha suskas, tervelt kakskümmend kaheksa rubla! Andis vist oma viimase raha ära …”

      Jaanus otsustas minna Rita poole, et temaga nõu pidada.

      „Ju siis Paul arvas, et temal raha enam vaja ei lähe.” mõtles Jaanus, kui ta selle korteri kellanupule vajutas, kus õde elas.

      „Ritat ei ole kodus, ta läks vist jälle trenni!” ütles korteriperenaine ja küsis siis kutsuvalt naeratades: „Tuled ehk sisse, mul sai just õhtusöök valmis?!”

      „Mul ei ole nii palju aega. Tänan teid, kuid ma tulin vaid hetkeks. Head õhtut!”

      Voss oli kodus, kuid Jaanusele tundus, et tädipojale ei meeldinud millegipärast sugugi tema tulek.

      „Täna ma küll ei saa, mul ei ole aega.” ütles Voss pahuralt ja piilus silmanurgast akna poole. „Davai, toome need kodinad sealt homme ära?!”

      „Hea küll! Kui homme, siis homme. Ma küsin siis homme ka endale koolist linnaloa.” oli Jaanus nõus. „Mida sa siis täna teed, et sul aega ei ole?”

      „Ei midagi. Aga … Mul ei ole täna aega!” ja Voss kõõritas jälle akna poole.

      „Mis kuradit seal akna taga ometi on, et Voss kogu aeg sinnapoole piilub?” imestas Jaanus ja viskas ka uudishimuliku pilgu akna poole. Ei midagi erilist! Siis aga äkki liikusid Jaanuse arvates kole kahtlaselt üle kitsukese agulitänava paistva maja akna kardinad. Nähes, kui hoolega Voss selle akna kardinaid piilub, arvas Jaanus asjast midagi taipavat.

      „Ah soo, nojah! Teeme siis nii, et homme!” kordas Jaanus veelkord üle ja tegi minekut. Selle salapärase aknakardina taga võis olla ainult Vossi huvitav tüdruk ja Jaanus ei tahtnud tädipoja plaane rikkuda. Kuivõrd Voss oli kõik Jaanusele meeldinud tüdrukud maha teinud, leides need paksud olevat, siis otsustas ta nüüd uurida, milline on see tüdruk, kellega tädipoeg linna peale läheb. Selles, et Voss selle kardina taga seisnud tüdrukuga kuhugi minna kavatses, oli Jaanus küll kindel kuid peale vähest mõtlemist otsustas ta asja igaks juhuks veel kontrollida.

      Veidi eemal majast, kus Voss elas, seisis kõnnitee ääres nukralt üksik telefoniputka, millel imekombel kõik klaasid terved olid. Sinna Jaanus end peitiski. Ajaviiteks kuulas poiss telefonitorust telefonitooni. Helistada ei olnud loomulikult kellelegi, sest ühelgi tema tuttaval ei olnud telefoni. Minutit kümme-viisteist oodanud, märkas Jaanus halvastivalgustatud tänaval kahte kuju tulemas. Üks tulija oli Voss, selles oli putkasolija kindel. Vossi kuju ja kõnnakut tundis Jaanus nagu oma viit sõrme. Teine tulija oli Jaanuse jaoks võõras naisterahvas. Oli see sama neiu, kes Vossi vastasmaja aknast piilus, või keegi teine, seda ei osanud ta arvata. Kuid miks tädipojal aega ei olnud, oli Jaanusele nüüd selge.

      „Vahele jäid, vennike!” mõtles Jaanus kahjurõõmsalt ja püüdis läbi uduseks tõmbunud telefoniputka aknaklaasi Vossi tüdruku nägu näha. See jäi aga Jaanusel seekord nägemata, sest kui tädipoeg telefoniputkast koos tüdrukuga möödus, oli see oma palitu krae üles tõstnud ja vaatas hoopis teisele poole. Peagi pöörasid nad ära kõrvaltänavasse, mis trammipeatusesse viis. Nii palju sai Jaanus küll targemaks, et see Vossi tüdruk pigem sale, kui trulla oli.

      „See asi on nüüd selge.” mõtles Jaanus, kui ta telefoniputkast välja tuli ja koolimaja poole minema hakkas. „Voss on ka endale pruudi leidnud!”

      Kui Jaanus koolimaja fuajeesse sisenes, kuulis ta koridorist, kus asusid kooli direktori, tema asetäitja ja vanemmeistri kabinetid, mingit kära ning madinat. Uudihimulikult lähemale minnes kuulis ta vanemmeistrit vihaselt sõimamas:

      „Teie, kuradi närakad, tulete mulle peksa andma!”

      Kõlas paar heledat laksu ja siis lendas imestunult seisma jäänud Jaanuse jalge ette üks suur riidepundar. See pundar ajas millegipärast kole kähku endale jalad alla ja tormas välisukse poole.

      „Purjus!” sai seisja aru vängest viinalõhnast, mis sellest põgenevast riidepuntrast õhku hõljuma jäi.

      „Kohe ma õpetan sulle kombeid, nii kuidas sinusugune sellest aru saab! Sähh!” vanemmeistri kõmisevat häält oli kogu koridor täis ja hetk hiljem tuli koridorisügavusest veel üks kuju kukerpallitades Jaanuse poole, kes jõudis vaid hädavaevu eest ära hüpata.

      Selles akrobaadis tundis poiss ära ühe ülbematest möödunud aasta järidest.

      „Selge!” sai Jaanus asjast kohe aru. „Järid tulid vanemmeistrile „kätte maksma”!”

      „Ma ei hakka teiesuguste tattninade pärast miilitsat tülitamagi, saan ise hakkama!” vanemmeister tuli mööda koridori vestipüüli poole ja tiris enese järel veel kahte järi. Kummagi käe otsas üks siplev ja vanduv olevus.

      „Tere õhtust!” ütles Jaanus.

      „Tere, tere!” vastas vanemmeister tõredal häälel. „Löö ikka tatikal kulm rulli, siis hakkab kuradile alles mõistus pähe tulema!”

      Visanud taltsaks jäänud järid välisukse taha, tuli vanemmeister lipsu kohendades tagasi.

      „Lollakad! Tulid purjus peaga siia mingit õigust nõudma!” vanemmeister pühkis valge taskurätikuga käsi. „Ja kohe kättpidi kallale … Mõtlesid omasuguse olema?”

      „Need järid kaklesid möödunud aastal ühtelugu ühiselamus …”

      „Ma tean seda, Bierbrauer! Tean neid küll! Nad olid juba siis kaabakad, ning paistab, et ka kool ja elu pole suutnud neile midagi õpetada. Kahju!” ütles vanemmeister ja sammus oma kabineti poole.

      „Mees nagu karu!” mõtles Jaanus talle järele vaadates. „On ikka mehel pikkust ja õlgade laiust!”

      „Kus sa kolasid kogu õhtu?” küsis Petja, kui Jaanus ühiselamusse jõudis. „Sinu Tuuli tuulas siin mitu korda ringi ja otsis oma saksa nimega saksa taga!”

      Jaanus ei tahtnud sõbrale Paulist midagi rääkida ja määris talle kaela loo tädipojast ja selle pruudist.

      „Haapsalus pidavat ka valge daam ennast mõnikord lossiaknal näitama!” oli sõbra arvamus asjast.

      „See daam oli minu arvates küll brünett ja see agulimaja lossi mõõtmeid mingil juhul välja ei anna!”

      „Mis sellest? Ega armastus sellepärast siis veel nõrgem ei ole … Armastus jääb ikka armastuseks.” arvas Petja.

      VII peatükk

      Talv СКАЧАТЬ