Pilgu puudutus. Heljo Mänd

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Maretil olid anded, mis Raadul puudusid. Ta laulis kõige paremini, ta tantsis kõige paremini, ta mängis klaverit kõige paremini, tal oli kõige suurem raamatukogu kodus, terve raamatute tuba ja ta oli oma klassis esimene õpilane. Esimene, mitte kunagi teine ega kolmas. Isegi mitte viiemiinuseline, vaid alati viieline. Ja lisaks andekusele istutas Raat ka Maretisse ühiskondliku positsiooni. Maret oli koolidirektori tütar ja see kool kuulus tema isale.

      Raadu lihtsustatud mõttemäng polnud võrreldav küll Kirsika omaga, aga siiski oli see millegi poole püüdlemine, mis aitas tal eneseks saada. Mäng andis talle särtsu nagu katkine elektrijuhe.

      Aga alles täna tegi Raat ühe avastuse, mis teda ennastki hämmastas, ja näitas, kuidas kõik on omavahel otsekui nööriga kokku seotud. Et eluhoiak, mille ta oma Mareti-mängusse pani, pärines algselt tädi Elsa-Martalt, Raat ainult võimendas seda. Või pärines see siiski emalt, kelle meelest polnud keegi kõrgem tädi Elsa-Martast? Ja alles nüüd, aastate järel, tajus Raat sedagi, et tädi Elsa-Marta oli olnud emale nagu uhkuseasi, ja see, et ta tohtis teda omada – või omas hoopis tädi Elsa-Marta Raadu ema? – tegi Raadu ema õnnelikuks.

      Ema ise oli samasugune nagu Raat, nad sulasid inimestega kokku ega paistnud silma. Aga tädi Elsa-Marta oli otsusekindel ja asjalik. Ta oli ikkagi ringkonnakohtuniku abikaasa ja oma õemeest jumaldas ema samuti. Ent peale asjalikkuse imbus tädi Elsa-Martast aeg-ajalt ka midagi uut, mis emast kunagi ei imbunud. Tädi Elsa-Marta luges ajalehte ja tellis koguni naisteajakirja „Maret“, mille jaoks emal ei jätkunud raha ega tahtmistki. Kas mitte selle ajakirja järgi ei pannudki Raat oma kujutlustüdrukule nime? Ei, enne sai tädi Elsa-Marta ise Maretiks – nii hakkas kantseleiülem Herbert oma abikaasat kutsuma – ja alles seejärel andis tädi Maret oma nime nagu teatepulga Raadule üle.

      Ajakirja kaudu laienes ka suviti Raadu sõnavara, kui tädi Elsa-Marta hakkas kirsse pudelisse toppima ja neid vekkima. Just vekkima, mitte kuumutama. Proua Vanaveski vekib talveks isegi kanapoegi, ütles tädi Elsa-Marta uhkelt. Aga mis proua Vanaveskil viga, temal on ju mõis käes, ta vekib suve läbi marju ja juurvilju ja kui me talvel talle külla läheme, pole tal muud muret, kui ainult purke avada. See oli vist ka ainuke kord, kus Raat tajus, et tädi Elsa-Marta oleks tahtnud olla keegi teine. Oleks tahtnud olla oma mõõtmetest väljas, mitte ainult igapäevaelu pisikestes asjades, kus ta teadvustas toidulaual salatite tähtsuse, eriti riivitud toorsalatite tähtsuse. Tahtis olla haljal oksal. Haljal oksal kuulus ema sõnavara hulka, kui ta rääkis jõukatest inimestest. Ent „Haljal oksal“ oli ka operett Estonias.

      Tädi Elsa-Maret andis Raadule inspiratsiooni ka teisiti. Ta ostis Vivianile, oma tütrele, raamatuid, mida Raadu ema Magdaleena ei ostnud iialgi. Juba raha pärast ei ostnud ja samuti harjumatuse pärast, aga tädi Elsa-Marta ostis. Kogu valgekaanelise Looduse Kuldraamatu sarja, mille nägemine tekitas Raadu hinges pühaduse. Ja ometi kui Raadu ema Magdaleena elu lõpul voodihaigeks jäi, küsis Tärno Tilde oma tütrelt Hiljalt: kuidas tal, vaesekesel, läheb? Aga ta ei küsinud kunagi Elsa-Marta kohta, ütles Hilja.

      Jah, Raadul oli varakult eriline suhe raamatutega, mida neil kodus ei olnud ja mis hakkasid ilmuma alles siis mustade nuppudega riiulile, kui Raat käis juba algkooli kuuendas klassis ja ostis oma taskurahaga ise raamatuid. Esialgu ühe, siis teise ja kolmanda. Aga kirjaniku-igatsust kui säärast pole Raat kunagi tundnud. Raamat ise oli olulisem kui kirjanikuks olemine. Raamat oli elu tuum, nagu praegu on elu tuumaks pisikesed märkmelehed, kust igast kirjapandud reast õhkub vastu unustuse hõng.

      Ent tollest kaugest ajast, kui Raat sai raamatute liitlaseks, on tal tänini meeles üks mälupildike oma igatsusest, õieti selle igatsuse lahendamisest, mis teda ootamatult tänaval tabas, kui ta ruttas kuhugi – huvitav, et juba toona vilksatasid temas sähvatused tänaval nagu praegu, justkui käies oleks tal kergem vabaneda millestki, mis sissejäänuna võis temas kivistuda ja valu teha – jah, ta leidis äkki oma soovile lahenduse, olla midagi enamat kui tavaline Raat. Lahendus lõi nagu välk tema südamesse ja äkki olid ta soovil tiivad küljes ning Raat õhutõusus. See oli nõnda jõuline tõus, et ehmatas Raatu ja on tänini meeles. Mõelda, et ta tahtis olla raamatus üks kuju, tahtis olla prototüüp, tema, ühes paksus raamatus! Ja see ei olnud üldse tähtis, kas ta oli huvitav või mitte-huvitav, hea või halb. Ta tahtis olla just selline nagu oli, soovis raamatusse pääseda enese pärast, et ta ei läheks kaduma. Olla kas või pisi-pisike osake, aga olla. Ja see mõte ei olnud sosijutt, vaid see pandi talle kellegi poolt pähe – ja täna tuli see talle meelde. Täna. Just praegu, kui Kirsika oma lastest rääkis ja kui Raat oli juba ammu kirjanikuks saanud ning lahustunud osakesteks oma kümnes raamatus. Puistanud oma elu laiali nagu tuhka, kuigi ta ise ei olnud veel tuhk ja ta nägugi polnud veel kortsus nagu plisseeritud seelik. Ja ta ei puistanud mitte ainult oma elu, vaid ka Andra elu ja nüüd hakkab puistama Kirsika oma.

      Kui sul on üks laps, siis sa mõtled: ahaa, sellised need lapsed ongi, vähemalt minu laps, arutles Kirsika edasi, nagu pausi poleks vahepeal olnudki. Võib-olla käis ka Kirsika oma mõtetes kusagil ära nagu Raat käis? Või oli Kirsika siiski kogu aeg rääkinud, ainult Raat ei kuulanud teda ja eksles oma mõtetega mujale. Mujale? Kuidas mujale, kui ta oli Kirsika jutu sees, tema juures ja võrdles Kirsika tähelepanekuid enda omadega. Ja hämmastas jätkuvalt, millist analüüsi Kirsika tegi. Raat polnud kunagi oma laste üle arutlenud. Lapsed olid lihtsalt lapsed, olid Raadule rõõmuks nagu tema oli omal ajal olnud oma emale rõõmuks.

      Jah, nad kõik lihtsalt olid, nii tema ise kui ka Andra, Aako, Paap ja Kirsika. Ja Raadu emalgi ei tulnud pähe Raatu väärtustada. Ja vanaemalgi. Ainult ühest ei saanud Raat aru, miks tal kirjanduses ei tulnud kunagi välja ema kuju. Kõik emad olid üheülbalised ja ilmetud, armsad küll, ja neist õhkus ka sooja, aga nad jäid ikkagi kõrvaltegelasteks, sel ajal kui vanaemadega jäi Raat rahule. Kas sellepärast, et ta võttis alati eeskujuks nii oma ema kui ka vanaema? Ja viimasel ajal hakkas ta ka vanaemadele oma enese jooni andma.

      Aga kui sul sünnib teine laps, jätkas Kirsika, siis hakkad nägema ja teravamalt mõistma, et iga laps on juba sündides isiksus. Ole on üllatanud mind oma vähenõudlikkusega ja oma oskusega olla iseendaga kahekesi. Ma mäletan, kui Ekke oli väike ja silmad hommikul lahti tegi, pulbitses temas kohe elu ning ta oli üleni üks rõõmu- ja õnnekera ja seetõttu pidin ka mina hakkama silmapilk tegutsema. Lasteaia perioodil oli tema ergas olek mulle muidugi mugav, sest ta läks sinna lauluga.

      Ent Olele meeldib aeglaselt ärgata. Tema ei taha kohe tõusta, vaid tahab edasi pikutada. Ja talle ei meeldi, kui Ekke tuleb talle tormiliselt tere hommikut soovima. Ole oli alles kaheaastane, sina olid just Ekke kooli saatnud, majas oli vaikne ja minul polnud enam und. Istusin voodis ja nautisin vaikset olemist, päeva ainsat hetke, kus sain olla iseendaga. Aga siis ärkas ka Ole üles, tuli sõnalausumata minu kõrvale, padi kaasas, pani selle endale selja taha nagu mina olin pannud, sikutas endale minu tekiserva peale ja me ei rääkinud kumbki sõnagi. Nii me siis istusime pool tundi või rohkemgi, vaatasime aeg-ajalt teineteise otsa, tegime ninadega tere-tere ja süvenesime jälle omaenda olemisse. Meil oli mõlemal hea olla.

      Ma räägin sulle veel ühe loo. Ühest augustikuupäevast maakodus. Otsustasin hakata Olega mahakukkunud õunu korjama. Mul oli meeles, millise vaimustusega korjas Ekke kunagi õunu ja ta korjab veel praegugi, aga Ole pani mõne pabula oma kaussi ja jäi vaatama, kuidas mina korjan. Mis siis ikka, tahtsin lapsega koos olla, aga kui tema ei tahtnud korjata, istusin aiatoolile ja võtsin ta sülle. Niimoodi me istuma jäimegi. Sain aru, et Ole tahtis lihtsalt olla ja kus tal siis ikka oli kõige parem kui mitte ema läheduses. Ilm oli päikesepaisteline, aga tuuline. Hakkasin kuulama loodushääli, keskendusin neile kui muusikale ja jõudsin sügava rahu tunnetuseni. Vaatasime Olega aeg-ajalt teineteisele otsa, naeratasime, võib-olla tegin talle ka mõne pai ja süvenesime jälle iseendasse. Olime küll kahekesi koos, aga samas oli kumbki omaette. See oli nagu meie ühine meditatsioon.

      Selliseid näiteid võiks tuua veelgi, aga nad hakkaksid korduma. Lisan ainult ühe. Kui mul on vaja kirja kirjutada, ütlen Olele: ära räägi praegu minuga, ma ei saa sulle vastata – ja ta ei räägi. Ma võin Ole peale kindel olla. Ekke puhul pole СКАЧАТЬ