Pilgu puudutus. Heljo Mänd

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ vastu, justkui oleks öelnud: ema, küll mul oli tore lastesõimes olla, aga nüüd on mul jälle sinuga tore! Ja Ekke avatus kestab siiamaani. Ta võib tänavanurgal mõne poisiga tuttavaks saada ja kümne minuti pärast peab ta teda juba oma sõbraks.

      Ent Ekke on üllatanud mind ka oma tundlikkusega. Võimega teisele kaasa elada. Ma toon sulle näite ajast, kus ta oli alles kolme-nelja-aastane ja Andres oli meie maakodus oma emaga külas. Õhtul, kui me saatsime nad bussi peale, keerutas Andres asfaldil ning kukkus oma põlve veriseks, hakkas nutma ja keegi ei suutnud teda lohutada. Ekke vaatas Andrest kohkunult ja siis nägime Saamuga mõlemad, kuidas ka Ekke hakkas keerutama ja kukutas ennast ise maha. Tal oli teisele kaasatundmise tahe nii suur, et tahtis ka ise kogeda valu. Minu meelest oli see suur psüühiline julgus.

      Ekke on üllatanud mind ka füüsilise julguse poolest. Mul on meeles, kuidas ma pesin vannitoas pesu ja väike Ekke tahtis mind aidata. Tahtis pesu kuivama riputada, aga nöör oli vanni kohal ja ta ei ulatanud selleni. Ja siis lahendas Ekke probleemi väga lihtsalt. Ta tõusis libedale vanniäärele paljajalu püsti ja riputas pesu kuivama. Esimesel hetkel tahtsin karjatada: appi ta võib ju kukkuda! Aga teisel hetkel ütlesin endale: rahu! Kui Ekke tunneb, et saab hakkama, pean ka mina temasse uskuma. Ütlesin talle vaid mõttes: hoia tasakaalu! Sa oled osav! Ja Ekke hoidis tasakaalu.

      Jälle imestas Raat Kirsikat, kellel oli oskus uskuda oma lapsesse. Raadu puhul oli see välistatud. Ta värises lapse iga ootamatu liigutuse pärast ja oli otsekui valvel laps õhust kinni püüda, kui ta peaks kukkuma. Nii ei saanud laps hädaohtlikel momentidel temalt kunagi julgustavat tuge, mida laps vajab.

      Mäletan ühte korda, kui ma Ekkega talvel kelgumäel olin, jätkas Kirsika. Ekke oli vaimustunud kelgutaja. Mäest alla laskudes tulid tal välja pikad ja hoogsad liud. Kord tuli karjääridesse üks isa oma pojaga, kes oli sama vana kui Ekke. Isa oli paksu kõhuga ja kõlistas närviliselt autovõtmeid oma käes. Poiss viis kelgu mäkke, aga kui hakkas liugu laskma, läks kelk ümber ja nii viis-kuus korda järjest. Iga kord pahandas isa poisiga, et see nii saamatu on – ja muudkui kõlistas käes autovõtmeid. Ootas, et poiss saaks liu ära lasta ja siis võib minema sõita. Mul hakkas poisist kahju. Kui ta uuesti startis, mõtlesin: nüüd läheb sul hästi! Ja minu üllatuseks laskiski poiss pika ilusa liu. Ta oli õnnelik ja isa oli rahul.

      Äkki tuli Raadule meelde, kui tema oli alles noor ema ja läks Andra ning Aakoga kelgumäele. Andra oli väike lustija, aga Aako sattus kelgumäest vaimustusse. Sõitis niisuguse hooga alla, et kelk läks ümber ja nina veriseks, aga Aako ei teinud sellest tühiasjast väljagi, võttis kelgunööri pihku ja rühkis mäe otsa tagasi. Paabu kelgutamisest ei mäletanud Raat midagi, tal oli meeles vaid roheline kelguauto, mida taat Paabu kelgule meisterdas ja mis läks varsti pilbasteks, nii et selleks ajaks kui Kirsika sündis, polnud enam kellelgi kelguautost mälestust. Ja ka Raadule ei tulnud seoses Kirsikaga ühtki kelgumälestust meelde. Ometi pidi temalgi kelk olema. Või ei olnud? Või käis ta kelgumäel alles siis, kui juba suurem oli? Ilma Raaduta ja sõpradega.

      Kas tõesti läheb minevik nii ruttu meelest, nagu seda poleks olnudki? Ometi see ju oli. Või toona ei kuulatanud Raat laste rõõmuhääli nagu ta praegu kuulatab? Ei väärtustanud neid, nagu Kirsika oskab väärtustada. Toona mõtles Raat vaid, kuidas saaks kelgumäelt koju laua taha kirjutama.

      Kui Ekke oli üheksa-aastane, tabasin end mõttelt, jätkas Kirsika, et mul on sellepärast julge laps, sest olen ise tema hinge kujundanud – ja juba omaenese lapsepõlves, kus ma mõtlesin detailselt, milline laps ma tahtsin olla. Mäletad, ma lõin mängu, milles ma olin väga julge tüdruk ja ma mängisin seda mängu üksi ja koos sõpradega vähemalt üheksa aasta jooksul. Ekke ongi seesama laps. Nii oma positiivsete kui ka negatiivsete loomuomaduste poolest, kuigi toona ei näinud ma ühtki omadust negatiivsena nagu nüüd.

      Samuti ei olnud ma nii sotsiaalne nagu on Ekke, kes suhtleb aktiivselt.

      Mina mängisin oma parimate sõpradega ega näinud ülejäänud maailma enda ümber. Mind ahistas, et sa ei lubanud mul midagi teha. Sa olid hoolitsev ema ja ma olin alati pestud ja triigitud, sel ajal kui Andra lapsed Kaur, Laura ja Indrek võisid käia riides kuidas tahtsid. Mu hing ihkas olla nendesugune ja Kissa, tüdruk, kelle ma oma peas lõin, oli noorte vanemate iseseisev laps, kes ei pööranud riietele tähelepanu.

      Aga emana märkan ma ehmatusega, et Ekke ei hooli üldse rõivastest. Kus ta need seljast võtab, sinna need langevad, nii et Saamu ütleb ühtelugu: meil on toas jälle põrandariided! Ja koolis ütlevad kaaslased: Ekke, sul on pusa tagurpidi! Aga tema vastab rahulikult: homme on see jälle õigetpidi. Loomulikult, sest ülepea tõmmates jääb tal pahupool uuesti sissepoole. Tema meel on alati tegevuses millegi huvitavamaga kui riided, nii et oma hinges ma mõistan teda, kuigi emana ma ei saa sellesse positiivselt suhtuda.

      Lapsepõlves ei olnud ma kunagi liider ja põhipõhjuseks oli see, et olin teistest erinev. Suuremas grupis jäi minust alati mingi osa varjatuks, aga minu Kissa oli julge, tema suutis ilma pingutamata kõiki oma ideesse haarata. Mina suutsin vaid haarata õelapsi, kes olid minust nooremad.

      Kissa julges olla tema ise, kuid toona ei osanud ma selle loomuse taga näha egoismi. Ei osanud näha, et sellised inimesed on oma mõtetest niivõrd hõivatud, et nad ei pruugi märgata, et teistel on teised vajadused. Seda psüühilist julgust tajun ma ka Ekkes. Praegu on see küll alles lapse süütu egoism, aga sellest võib saada ohuallikas. Täiskasvanu pilgu läbi mõistad, et alati ei saa olla oma ideede pakkuja, vaid sa pead oskama ka ennast teisele inimesele häälestada.

      Kõik on Ekket armastanud ja teda on võetud just sellisena nagu ta on. Vastatud tema avatusele omapoolse avatusega. Ent esimesed ebakõlad tekkisid siis, kui sündis Ole. Kui ma ei olnud enam Ekke päralt. Ja kui Ole kasvas ja nad hakkasid juba koos mängima, ei saanud Ekke kuidagi aru, miks Ole tema ideed omaks ei võta. Ei saanud aru, et Ole oli väike.

      Raat kuulas Kirsika juttu, aga seekord oli minevik nagu peo peal. Minevik ei olnud enam õhtune päike, mis oli metsa taha vajunud, vaid tõusis teispoolt metsa uuesti üles koos vahtkummist Kissaga. Mitte väljamõeldud Kissaga, mis sündis alles siis, kui Kirsika hakkas kaisuloomade east välja kasvama, aga ei raatsinud Kissast veel kuidagi loobuda ning lõi oma kujutluses ta endale ideaalsete loomuomadustega mängukaaslaseks. Ja kehastas ise Kissat, kuigi Kissa polnud lõplikult temaga seotud. Kissa-mäng oli kui näidend, kus oli palju rohkem tegelasi kui mängijaid kokku, nii et aeg-ajalt tuli igal mängijal peale oma põhitegelase kehastada kedagi uut. Ka Kissat ennast võisid kehastada Andra lapsed, eriti Laura, kellel oli Kirsika meelest palju Kissale sobivaid omadusi, või Kirsika pinginaaber, tema parim sõber, kes oli Kirsikaga võrdne mängulooja.

      Ent see, kes praegu ennast Raadu peopesal näitas, oli veel vahtkummist mängukass, Kirsika ainuke kaisuloom, kes oli kõikjal temaga kaasas ja oli juba nii ära kulunud, et püsis vaevu koos. Kirsika ei olnud Ekke, kelles peegeldus armastus paljude vastu.

      Ekke kuhjas voodisse kõik oma suured ja väikesed loomad, nii et mahtus vaevalt nende keskele ära, ja kui Ekke pärast Ole sündi tuli oma loomadega Raadu kõrvale magama, võttis Raat salamahti loomi vähemaks, et Ekkel ja tal endal oleks pisutki ruumi. Aga alles nüüd, kuulates Kirsikat, hakkas Raat Ekke olemust ja tema suhtlemisvajadust mõistma.

      Ka Raat oli alati vajanud suhtlemist, ainult nüüd, viimasel ajal hakkas ta suu kinni jääma. Kas sellepärast et kõik tema lähedased olid tänaseks saanud juba kinopildiks, mis oli varem lmitud? Et ta nägi neid nagu võre taga? Et nad lehvitasid talle küll rõõmsalt, aga ei näinud enam Raadu vastulehvitust. Ja ikkagi oli hommikuti hea nendega koos ärgata. Tunda enda keha ümber mineviku käsi, mitte nägu ega hingamist, ainult nähtamatuid käsi.

      Tunda elutuha hõõgumist.

      Kirsika Kissa tõi meelde ka Raadu enese lapsepõlve. Tiris selle sama metsa tagant välja tema igaõhtuse kujutlusmängu kompensatsiooniks päevasest puudujäägist. Jah, СКАЧАТЬ