Saatevigad. Kirsti Vainküla

Чтение книги онлайн.

      Meri on kirjutanud pika kõne, kuid promter läheb rikki ning tekst on vaja kirjutada paberile nii suurelt, et Meri saaks selle maha lugeda. On kitsas aeg, raha pole, nii palju paberit samuti mitte. Administraator Jaak Tammearu toob kodust vanad tapeedirullid ja kirjutab tohutu kõne tapeedile. Et president kõnele pilgu peale viskaks, läheb Tammearu hommikul Kadrioru lossi, tapeedirullid kaenla all.

      “Mis see on?” küsib Meri.

      “See on teie kõne,” vastab Tammearu, kes näeb välja nagu remondimees.

      Meri muigab, kuid lepib asjade sellise käiguga.

      Salvestus algab. Tammearu peab keerama tapeedirulli, kuid rasket rulli on keeruline sujuvalt keerata. Tammearu väänab nägu ja käsi, väänleb nagu pantomiiminäitleja, ning president Meri ei saa naeru pidama.

      Salvestus katkestatakse korduvalt.

      Aastaid hiljem kohtudes muigavad mehed soojalt. “Remondimehed” ikkagi!

      Anton teab ja oskab.”

      Sõidavad ühe küla juubelile. Pidulikus õhkkonnas ootab neid külanõukogu esimees, kalifeed jalas. Tema taga seisab külanõukogu sekretär, nägu õhetamas. Operaator Mutt hüppab autost välja ja võtab kaamera õlale. Hetkel, mil peaks andma külanõukogu esimehele kätt, keerab ta äkki ringi ja pistab jooksu. Sikk, kellele on antud käsk järgida Mutti kõiges, paneb tema järel jooksu. Esimees mõtleb, et küllap on teoksil midagi tähtsat, jookseb Sikule järele. Tema järel jookseb omakorda esimehe sekretär. Kui joostud on umbes 300 meetrit, jääb Mutt seisma, keerab ringi ja küsib: “Kas ta läks ära?”

      Sikk, külanõukogu esimees ja sekretär vaatavad juhmide nägudega. Kes?

      Mutt: “No see koer!”

      Anton Mutile ei meeldinud võõrad koerad, ta nimetas nende vältimist “koerte austamiseks”.

      Toimetaja Rein Sikk.

      Foto: Arnold Moskalik

Operaator Anton Mutil oli tavaks võtta kas mirovoi (ülemaailmse tähtsusega) või vsesojuznõi (kohaliku tähtsusega) kaader

      Sõidetakse Setumaale kuldpulma filmima. Kohale jõutakse päeval kella kahe paiku, kuid juba on kaetud toidust lookas laud, nii pikk, et ulatub läbi kolme toa. Telemehed panevad kaamerad püsti, et proovida enne külaliste saabumist valgustust ja heli. Äkki hüüatab Anton Mutt: “Siit saab hea mirovoi kaadri!” Kuldpulmapaar pannakse laua ühte otsa, kaamera teise otsa ning Mutt hakkab aeglaselt kuldpaari poole sõitma. Lepitakse kokku, et eit ja taat valavad pitsid täis, löövad kokku ja annavad musi.

      Vanapaar on nõus.

      Prožektorid pannakse põlema. Mutt hakkab kaameraga sõitma.

      Eit ja taat valavad pitsid täis, löövad kokku, joovad põhjani. Taat küsib: “Kas nüüd tulebki musu anda?”

      Mutt vastab: “Jah!” Sama koha pealt jätkata ei saa, tuleb uuesti võtta.

      Eit ja taat valavad pitsid täis, löövad kokku, joovad põhjani, aga eit hakkab pipardama, et ei, tema küll mingit musu ei anna.

      Mutt vihastab. Kuidas ei anna? “50 aastat koos oldud ja nüüd ei anna?” prahvatab Mutt. See mõjub.

      Alustatakse uuesti: eit ja taat valavad pitsid täis, joovad põhjani, hakkavad musi andma, löövad laubad kõlks! kokku.

      Anton Mutt vannub kurja, see ei kõlba kuhugi. Võte katkestatakse uuesti. Püütakse veel kuus korda.

      Õhtul, kui kuldpulmapidu peaks algama, pole eite-taati kuskil. Nemad magavad õndsat und, sest telemehed on nad operaator Muti mirovoi kaadri nimel lihtsalt purju jootnud.

      Operaator Anton Mutt.

      Foto: Elvira Mutt

Vahur Kersna alustab uut otsesaadet “Kuniks elu”

      Ülekanded toimuvad erinevatest restoranidest, ööklubidest ja meelelahutuskohtadest. Seekord läheb saade eetrisse Lillepaviljoni palmimajast. Legendi kohaselt armastavad seda lõbustuskohta maffia ja prostituudid.

      Otsesaatesse on planeeritud tantsima striptiisitar ja laulma Elvise jäljendaja, kurikuulus Carl Danhammer.

      Iga saate alguses istub saatejuht Vahur Kersna kahe põneva inimesega koos laua taga, et mekkida-hinnata restorani kõige huvitavamat rooga. Seekord on omanik lubanud imelist tuurakala, mida kokk asub kohe ka küpsetama.

      Saade algab. Kersna vestleb külalistega ning kätte jõuab hetk, mil kala oleks vaja lauale tuua. Muusikanumber hakkab lõppema ja administraator Jaak Tammearu jookseb kiiresti kööki: “Bõstra rõba, bõstra, bõstra!”

      Kokk vastab rahulikult: “Oota, mees! Meil on siin seltskond, me teeme kõigepealt neile!”

      Tammearu vaatab, et ootajad on pöidlajämeduste kuldkettidega mehed. СКАЧАТЬ