Risti rahvas. Enn Vetemaa

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ poeg ning oleks hullumeelsus uskuda, et Taevaisa mind neist himudest kohe vabaks oleks teinud. Aga mina, püha isa, ei oska naisterahva pruukimist – ei, nii ei sünni vist ütelda, sest eks see pruukimine ole ju nagu kahepoolne asi – kes teab mis suureks patuks pidada, sest minu meelest on see nagu januse allikal käimine; üks loomulik asi ei saa ju päriselt ropp olla, kui kedagi muidugi seejuures ei peteta.»

      «Kas pole sa eales kuulnud pühast abielusakramendist?»

      «Muidugi olen. Aga ma ei oska ka seda, hea isa, mitte kuidagi pühaks pidada. See on lihtsalt üks liha käsule allaheitmise viisakam viis. See on mõistlik kokkulepe, aga vaevalt, et püha… Et inimene enda himudest üle ei ole, on iseendastmõistetav asi, see aga, et ta neile allaheitmise koguni pühaks kuulutab, on minu meelest variserlik petukaup… Kas tohin ma sulle mõne oma sellekohase arvamise välja öelda, isa Matteus?»

      «Aga just selleks olemegi me ju mõlemad siin.»

      «Vaata, ma ei tea, kas Andreas sulle midagi rääkis ühest mungast, kes Cluny kirikulinnast pärit ja kes meil pikemalt peatus?»

      «Jah. Ta olevat teile ka mõnel määral pühakirja tutvustanud ja koguni keeli õpetanud. Kui sa minu ühe ütlemise kohe ära tõlkida suutsid, siis saan ma aru, et Andreas mulle tõtt on rääkinud.»

      «Pühakirja õpetas meile ka, kuid rohkem rääkis ta siiski Aurelius Augustinusest, kelle «Pihtimuste» pea kõik raamatud mulle tuttavad on… Ja vaata, just mõne mõtte kohta, mis mul selle raamatu ettelugemist kuulates pähe on tulnud, tahaksin ma selgust saada.»

      «Ka minule on Augustinus armas kirjamees,» kostis eesriide tagant. «Aga kas ei vii selle raamatu arutamine meid meie teemast kõrvale?» Kas polnud abti hääles kärsitust?

      «Mina arvan, et mitte,» lausus Tanel ja jätkas rutakamalt:

      «Vaata, oma seitsmendamas raamatus räägib Augustinus ülimatest asjadest ja riknevatest asjadest. Inimene ei ole mitte ülim asi või hüve, sest kui ta ülim hüve oleks, siis ei saaks ta mitte rikneda, aga ta ju rikneb. Aga hüveline on ta siiski, sest, kui ta seda poleks, siis poleks temas ka seda, mis saaks rikneda…» vuristas Tanel.

      «Kas pead sa riknemise all silmas lihahimule allaandmist?» pidi abt küsima, sest ju oli tal juba raske aru saada, kuhu see imelik pihtija välja kavatseb jõuda.

      «Jah, just seda,» kostis selge vastus. «Niisiis – kui riknemine põhjani läheks ja seeläbi kogu hüvelisus kaoks, siis poleks riknevaid asju enam üldse olemaski. Aga oma armus on Jumal nii ette näinud, et ka pärast oma tungidele allaandmist – ja seda tuli minul varematel aegadel tihti ette – pole ma mitte lõplikult kadunud. Veel enam – just siis olen ma tundnud, et ma enam rikneda ei tahagi, ja päris kohe ei saagi. Ja seepärast arvan ma koos Augustinusega, et ju olen ma oma riknemises kogunisti paremaks muutunud. Ja kas olen ma siis Kõigevägevama tahtmise vastu asunud? Ei ole ju. Sest tema pole mind kõige ülemaks, see tähendab ilmrikkumatuks loonud… Igatahes tahan ma pärast oma himudele allaandmist tükk aega püsida rikkumatuna.»

      Kardina tagant kostis nihelemist, ja Tanel taipas, et kohe varsti peab ta oma jutule lõpu tegema, aga kuidas sa, hing, saad nii keerulistest asjadest kiiremini ja lühemalt rääkida…

      «Ning seepärast tahan ma koos Augustinusega hüüda: «Kuna Sa kõiki asju võrdsetena pole teinud, siis on nad kõik, igaüks eraldi võetuna hüvelised ja oma koosolemises väga head, sest meie Jumal on loonud kõik väga heaks!»»

      «Mis sa kostad,» imestati teki taga. «See, kuhu me välja jõudsime, on ju Moosese Esimese raamatu lõpp, kus kuulutatakse: «Ja Jumal vaatas kõige peale, ja vaata, see oli hea.»»

      Isa Matteuse hämmeldus muutis tema hääle hoopis teiseks.

      Kuid kohe, ja juba endisel, tõsisemal ja karmimal häälel, kus siiski ka veel nõutust kuulda oli, süüdistati Tanelit:

      «Sina oled tõesti suurt sõnaosavust ilmutanud ja koguni Augustinuse ning Moosese endale kaitsjateks võtnud, et oma lihahimule õigustust leida.»

      «Ei hoopiski. Mina olen viimastel aastatel naistest üsna eemale hoidnud, mida Jumal vist ei nõuagi, aga ma olen märganud, et ihu taltsutamine annab vaimule jõudu juurde. Ja see, kes on vaimurõõmudest hakanud osa saama, on nagu lind, kellel ei ole enam isu siu kombel maapinna külge aheldatud olla ja roomata. Nii on minuga lood, isa Matteus.»

      «Kas sa võid seda vanduda, Tanel, et sa õigust räägid?»

      «Muidugi räägin ma õigust, ja seda enam, et ma neid, kes oma ihu käskudele alla on pidanud vanduma, mitte sugugi ei põlga. Ma koguni arvan, et seegi pole hea, et sinu munkade hulgas on palju selliseid, kes kunagi naisterahvast ei kehaliselt ega vaimliselt armastanud pole; ma olen kindel, et nad ei teagi, millest nad oma tõotusega end ilma on jätnud. Kas pole nii, et sellest, millest inimesel õrna aimugi pole, ei ole tal ka kuigi raske loobuda?»

      «Sinu jutud, Tanel, on hullud ja sündmata, ning ma ei tea, miks ma sind üldse kuulan…»

      «Ma arvan, et see on sinu kohus, armas vaimulik isa!» Taneli sõnades polnud aga kõrkuse raasugi. «Kohus mitte minu, vaid Jeesuse Kristuse ees, kes praegu meie juttu kuuleb. Ja muidugi ka sinu iseenda südametunnistuse ees.» Ning natuke tasemini kostis Matteuse kõrvu:

      «Sa kuulad mind ka sellepärast, et ma tunnen, et sa mind armastad.»

      Ja jälle vaikis pihitool.

      «Ja ka seda tunnen ma, et vend Andreas mind põlgab. Kuigi ma ei tea, miks. Võib-olla seepärast, et ma näen tema hingevalgust, mis on küll kõike muud kui ilus. Ma soovitaksin sul seda meest karta.»

      «Mis tead sina teiste inimeste hingevalgusest?»

      «Paistab, et ma midagi siiski tean, sest ma olen kaua püüdnud oma tahtmistest tugevam olla. Ja lihasöömisest olen ma loobunud, sest selle taga seisab alati tapmine. Liha võiks inimene süüa ainult siis, kui teda näljasurm ähvardab. Andreas rääkis, et püha paavst olevat öelnud, et loomadel hinge pole ja et inimene võib nendega teha mida tahes. Aga mina arvan, et paavst eksis.»

      «Paavst on ilmeksimatu. Inimene, kes sellesse ei usu, ei ole väärt püha armuleivasakramenti.»

      Tükk aega valitses kirikus jälle vaikus. Ainult üks siia kusagilt sissepääsenud maamesilane lendas vastu punasest klaasist aknaruudurombikest ja põristas meeleheitlikult tiibu.

      Altariesine vaip, mida vennad eile olid tolmust puhastanud ja ka veega niisutanud, levitas erilist, värsket, kirbet ja pisut magushapukat lõhna – ajatut ja igavikulist lõhna, mis Tanelile alatiseks meelde jääb kui ehtne kirikulõhn. See lõhn tegi ta hardaks ja kurvaks ühekorraga: ei tea, kas tema tohibki sellele vaibale põlvitada?..

      «Noh, siis pidi eksima munk Andreas ise,» lausus ta kindlalt. «Jah, just nii pidi see olema, sest mul on tunne, et see on Jeesus Kristus ise, kes tunneb valu, kui me oma väiksematele vendadele häda teeme.»

      «Kas ka see on sinu enda mõte, Tanel?»

      «Mina ei teagi, isa Matteus, mis tähendab see «minu enda mõte». Mina arvan, et mõttedki on Jumalast.» Ja pärast väikest pausi jätkas Tanel kuidagi rõõmsalt:

      «Mina tean, et sinagi oled liha söömisest loobunud ja kalagi vaid harvasti tarvitad,» lausus Tanel, sest lihahimustamise teema polnud tema meelest veel lõplikult lahendatud.

      Mesimumm oli leidnud väikese liistudevahelise prao ning osanud sealt välja pugeda.

      «See СКАЧАТЬ