Minu väga magus elu ehk Martsipanimeister. Enn Vetemaa

Чтение книги онлайн.

      Pean tunnistama, et kuldi anatoomia uurimine tekitas minu hinges teatud muremõtteid: Ferdinandi suguliige oli ilmatu pikk – küll üsna peenike – aga mitte ei tea, miks ta küll nii pikk pidi olema … Emisesse ei mahtunud see kaugeltki mitte oma täies pikkuses ära. Roosa jupike jäi alati üle.

      Just kuldi kehakaalu ja tema suguorgani pikkuse jagatis oli mõtlema panev – ma ei teadnud kahjuks inimeste anatoomiast tollal veel suurt midagi, ka Ferdinandi parameetreid ei saanud ma loomulikult mõõta, kuid arvan, et sigade ja inimeste vastav suhtenäitaja on tagasihoidlikum. Uskumatu näis seegi, et selline hirmpikk asjapulk üldse sea kõhtu ära mahtus? Meie langetõbise sulase Rauli meheau – tema kippus sellega saunas eputama – oli palju palju kordi lühem kui kuldil, aga jämeduse poolest vahest konkurentsivõimelinegi. Suilised, keda vanaisa heinaajal suurel hulgal pidas, igatahes imetlesid Rauli oma südames kindlasti. Selle võimaluse sulane neile ka andis: ta tavatses end kaevu juures palavaga ihualasti karastada. Külma vett mees ei kartnud. Vanaisa keelas sellise etenduse lõpuks siiski ära.

      Jah, nagu juba nentisin, tegid mõningased anatoomilis-füsioloogilised tähelepanekud mu siiski murelikuks. Kui mina kord meheks saan, olen ma küll vaevalt et nii tähelepanuväärse mehetunnuse omanik kui sulane. Kuldi kulditunnustest juba rääkimata. Kas see fakt aga äkki ei kujune abieluõnnele määravaks? Hingeline armastus on püha ja vahel ühendab see kaht inimest hauani välja – nii nad ju räägivad aga võib-olla seda suurt armastust muidu ei tekkigi, kui vaimul kindlat ihulist alustala pole …? Igatahes, kui ma õhtuti voodi ees põlvitasin ja palvet lugesin ning oma patukesi andeks palusin (moosinäppamised sahvrist, kanade tagaajamised lihtsalt lusti pärast, mille peale nood aga vanaema väitmist mööda võivat nahkmune munema hakata jne.), usaldasin ma Armsa Taevaisa ette tuua oma soovi, et ta mind ka „keha poolest õnnistaks”. Täpsemalt ma seda soovi sõnastada ei söandanud, aga eks oska Jumal ju meie mõtteid näha. Kindlasti ei loe Kõigevägevam palvet, milles väike poiss väljendab oma palavat soovi saada tulevikus heaks abielumeheks, kalli naise rõõmustajaks ja laste õnnelikuks isaks, sündsusetuks või koguni kõlvatuks.

      Pea alati oli minu kõrval vaatluspostil ka poiss meie naabertalust (õigemini küll saunast) – Anti, kes oli põline maakas ja looduse- ning suguasjus minust palju targem. Anti oli välimuselt iseäralik poiss – ta juuksed olid alati turris ega andnud kammile märjaltki alla. Vanaisa ütles, et ega see Anti süü olegi – poisil imelikul kombel kolm juustepöörist ehk – sõlme peas; normaalsel inimesel ju ikka üks. Sestap see Anti nii sarviline on. Ka inetu hambaviga oli mu naabripoisil – hambad olid tal sinakashalli värvi, ning neil paistis suus suur ruumipuudus olema – kasvasid üksteise kukile, olid räsas ja kiikasid ülemise huule alt pikalt ettepoole välja nagu … ma ei tea mis asjal. Ilus poiss Anti küll ei olnud. Mulle oli ta vastik aga just sellepärast, et ta julmi vaatepilte paistis armastavat: kui kuulis, et külas kusagil seatapp plaanis, keelitas ta mindki alati seda pealt vaatama tulema. Pidi vägev värk olema. Sigade hädakisa ja veri meeldisid talle, kuigi ma tean, et meestele oli seatapmine vastik töö. Nemad peavad teatavasti enne viinagi võtma – seatapjat, üteldi et süda kannaks. Mulle näis, et külamehed Anti peale hea pilguga ei vaadanud. Minu vanaema ei sallinud teda kah, kuigi alailma näljasele poisile süüa pakkus. Mis minusse puutub, siis minul oli nähtavasti nõrk või hale süda – kui meil endil mõnd siga veristama hakati, panin ma kohe metsa pakku. Ja nii kaugele, et kisa kuulda ei oleks. Aga seakisa kostab väga-väga kaugele. Oi kui kaugele – kaugemale, kui arvata mõistate.

      Anti oli vaese pere laps ja kippus vägisi mulle nagu mingiks abimeheks või ümmardajaks – ega ma täpset sõna oskagi öelda. Kui meie kult oma kulditööd tegi, siis kutsus Anti plikasid kah vahtima. Ma ei saanud hästi aru, miks.

      „Las ma kutsun nad seia, siis meil jälle tore vahtida, kuidas nemad vahivad …”

      Selle vastu polnud küll midagi kosta. Aga ega tüdrukud eriti tahtnud tulla. Lehti ja Luule ikka tulid vahel ka; Reet, kes mulle külatüdrukutest nagu kõige enam meeldis, aga ei tulnud mitte kunagi.

      Lehti ja Luule itsitasid tõesti seaaia juures mis hirmus; ja ma pean tunnistama, et nende nihelemist oligi omamoodi tore pealt näha ka. Antile meeldis see aga kohe lausa eriliselt. Ta tunnistas, et sigade paaritumist vahtivate plikade vahtimine „ajab tal kõvaks.” Ja ta rääkis, et õhtul voodis – noh, eks ma teadvat isegi … Aga mina siis veel ei teadnud. Kuid ta soovitas mul mõne kena plika pilt silme ette manada. Hea veel, kui alasti. Küll ma siis nägevat, mis saab … Eks ma püüdnud temast eeskuju võtta – kujutasin oma lemmikut Reeta nii ja teisiti ette (kuidas ta sigade paaritumist pealt vaataks, seda ma ei saanud ette kujutada, sest tema ju ei tulnudki seda vaatama), jah, eks ma siis natuke ikka kujutlesin oma niinimetatud pruuti, ja ka ihualasti ujumas, ning sain aru kah, mida Anti silmas pidas. Kuid ikkagi kippusid mu mõtted varsti mujale. Kui ma sellest ääri-veeri ka Antile rääkisin, selgitas tema naerdes, et ega kõik see plikadevärk enne suurt huvi pakugi, kui ikka pauk (?) lahti läheb. Kuid enne, kui karvad korralikult kasvama hakkavad, ei pidavat minemagi. Mulle oli see asi küll nagu väheke tumedavõitu.

      Praegu võib mis tahes arstiteaduslikust raamatust lugeda, et eneserahuldamine – ju Anti seda silmas pidas – pole mingi surmapatt. Seda kohtavat partneri puudumise korral loomariigiski. Minu vanaisa gooti tähtedega raamatuis ähvardati enesepilastajaid ehk Onani jüngreid siiski pimedaks jäämise ja tiisikusega. Ja hulluks pidi kah võima teha … Kuigi mina ise tollal kihudevaba olin, mistõttu mul suuri hirme vaja tunda polnud, teeb mulle siiski head meelt, et praegune noorus neis asjus targem on. Õnnelik lapsepõlv! nagu öeldakse. Onanotolerantsus ja … masturbopermitaablus* on praegu laialt valitsevad hoiakud.

      * sõnaosa „-permitaabel” (võrdle „respektaabel”) tuletasin ma ladina permissio’st, mis tähendab „lubatud”. Tuletamise põhjuseks on minu soov ikka viisakalt väljenduda. (Autor.)

      Onanismiga tegelemine kuulub meie vabas Eestis iga inimese põhiõiguste hulka, kuna ta kusagil meie konstitutsioonis keelatud pole. Õige ka! Tore, et enam ei omistata inimeste endi välja mõeldud keeldudele teistlikku ürjet.

      Mis minusse puutub, siis erootika pole mind kuni kõige viimase ajani – täpsemalt oma sõbratari Katariinaga tutvumiseni (küll jõuame ka temani) – eriti huvitanud, kuna minu suguenergia on pea sajaprotsendiliselt vaimuenergiaks sublimeerunud. Vägeva kasuteguriga! Loovinimeste puhul on seesugust fakti ennegi täheldatud. Ja mul oli ka lisapõhjusi, millest ma oma vaimu omapära selgitamisel mööda ei tohi minna. Isegi kui tahaksin.

      Sedapsi.

      Jätkem nüüd aga igasugused teistlikud ehk jumalikud ürjed või ürjamised sinnapaika ja jalutelgem taas mu lapsepõve helgeid, aga ka varjulisi alleid mööda edasi … Mis „jalutelgem” – Anti aitas mind neid mööda tulise hooga edasi kapata.

      Meil oli üle küla, ei, koguni üle valla kuulus kirsiaed. Magusad tumepunased marjad, mitte mingid murelid. Minul oli kirssidest isu ammu täis. Mulle meeldisid rohkem vaarikad, mida meie aias palju polnudki. Ütlesin plikadele, et tulgu nad aga julgesti meie aeda kirsse sööma – vanaisal, – emal pole selle vastu midagi. Ainult puud on kõrgeks kasvanud, nii et annab ronida. Minu nii lihtne lubaandmine aga Antile ei meeldinud. Tema võttis ülemjuhtimise kohe enda peale ja kuulutas, et kes kirsse tahab, peab ilma püksata puude otsa ronida julgema!

      „Häh, mul suve ajal püksa jalgas polegi,” oli Luule, üheksa-aastane plika võidukas. Lehti – tema oli kolmteist – jäi aga nihelema. Ju mõtles järele, et kas ikka sobib.

      „Luule üksi ei aita! Sina pead kah!” oli Anti järeleandmatu. „Kas mõlemad või üldse mitte!” kuulutas ta. Oma turris juustega oli ta nagu mõni Mõhk või Tölpa. Aga mulle sosistas kõrva sisse: „Luule on täitsa laps alles, aga Lehti, see on hoopis teine tubakas – on tissi, on tussi …”

      Plikad seisid СКАЧАТЬ