Minu väga magus elu ehk Martsipanimeister. Enn Vetemaa

Чтение книги онлайн.

      Vanaisa kandis suveajal pükste peal vesti ja taskukellakett oli vestitaskust kah näha. Minu vanaisa ei olnud uhke ega hoopleja mees, aga nii oli juba kord tavaks, et suuremate talude peremeestel sedaviisi kah riides käia ei sobinud nagu popsidel või sulastel. Peab ju ikka näha olema, kes peremees, kes mitte. Ma olen täitsa kindel, arvan koguni, et „külagi oleks imestand”, kui minu vanaisa kas särgiväel või siis koguni poolest kehast paljana õue mööda ringi oleks lipanud. Tema oli tõsine jõukas eesti mees, mitte mõni Albikära Ants, nagu neid ilmas igal ajal leida. Mindki ei lubatud kodunt kaugemal paljajalu ringi lipata. Ikka pidi midagi jalaotsas olema. Aga Antiga võrreldes olid mu tallad muidugi õrnemad ka.

      Edasi! Tüdrukud ronisid, paljad kintsud välkusid, ja Lehtil justkui midagi tumedat kumendas kah. Aga mina olin, nagu lahke lugeja juba aru on saanud, veel prepuberteetses eas, nii-öelda „väljaarenemata libido’ga, alles kujunevate kihudega laps-indiviid”, nagu psühhiaatrid arvatavasti väljenduksid. Aga mingit pre-libidot ma ikka tundsin ka. Täitsa ükskõikne ma enam polnud. Vahtisin üles plikade poole päris suure huviga.

      Ja siis äkki … sajab mulle midagi sooja ja märga kaela …

      „Sa, kuradi lits, kused perepojale pähe!!! Puu otsast alla! Marss!” käratas Anti. Aga talle endale ajas see lugu ikka naeru peale ka; täitsa minu poolt sel korral ta polnud. Ja Anti lisas tunnustavalt, et Luulel on vägev pissikaar – justkui poisil. Poistest käivat aga ainult pritsimehed üle. Plikad jäid oma kaartega mehehakatistele enamalt jaolt tõesti alla – siristasid salamisi põõsasse, mõne märgi pihta täpsuspissimist mitte ei proovitudki.

      Jah, ega täitsa minu poolt, nagu muidu igas asjas, Anti sel korral olnudki – vast ehk parastaski südames. Ent muidugi hakkas ta tüdrukuid kohe noomima:

      „Kas te, mõtlemata inimeseloomad, (minu vanaema sõnapruuk) ikka aru ka saate, mis te teete – selle talu peremees härra Jüri, kes teid puude otsa ronida lubas, on aurukatla ühisuse esimene mees ja siitkandi ainuke päevapiltnik ja suur elektriala asjatundja, ja just tema lauavabrikus saavad teie isad-emad tööd. Teitel lubatakse lahkesti kirsse süüa ja teie niimoodi … Otsekohe peate andeks paluma!”

      Aga see Anti jutt oli mulle veel vastumeelsem kui pisike soe pissitirts, mis mind tabas (kui üldse oluliselt tabaski.) Ja mulle meenus seegi, et ajalugu justkui mõneti kordus – eks olnud ju minagi sünnitushaiglas samasuguse tembuga hakkama saanud …

      Ent Anti vahetegemine inimeste vahel nende jõukuse järgi tekitas minus protesti, oli mulle loomuomaselt vastik. Mina ei tahtnud oma vanaisa jõukuse pärast, milleni ta vaese talupoisina alustades suure vaeva ja pikkade aastatega oli lõpuks välja jõudnud, teistele siiski mingi püha lehm olla. Iga inimese üle tuleb otsustada ikka tema enese järgi, ja meie maailma tulevad maimukesed emaihust kõik võrdsetena! See teadmine peab ühiskonna iga liikmeni jõudma. Plikade temp oli sündsusetu küll, kuid südames teadsin ma, et see oli rohkem naljana kavatsetud ja et ei Luule ega Lehti minu vastu mingit viha kanna. Antist meeldin ma neile kindlasti enamgi! Ja võib-olla nad just Antit sihtisidki. Aga pugev ja lömitav jutt perepojast, kes oma vanaisa pärast, kes rehepeksuühistu esimene mees ja nii edasi, iseäranis suurt austust väärib, ei kõlvanud minu meelest kuskile. Eriti nüüd, mil – lehtedes oli ju see lugeda – uus edumeelne, demokraatlik ja venesõbralik valitsus on rahva kõige laiematele kihtidele toetudes lõpuks õiglaselt võimu enda kätte võtnud! Muide – selle asjaolu üle olin ma selleks ajaks juba palju rohkem mõelda jõudnud kui arvatavasti paljud teised minuealised. Minu sünnipärane instinkt – kõige uuega kõhklemata kaasa minna – hakkas endast märku andma. See oli iseäralik, kuidas nüüd öeldagi … vaimukihelus, mida olen palju kordi ka hiljem elus tundnud. Murelik-mõtlikult jälgisin ma oma vanaisa käitumist. Muidugi polnud ma mingi Pavlik Morozov – kes oli kohe ekstra terane poiss – , aga siiski pidin ma mõtlema: miks küll mu muidu nii tark vanaisa riigis toimuvast mingeid järeldusi ei tee …? Mnjaa. Võim on ju alati ikka õigete käes; kas polnuks vanaisal just praegu õige aeg uuemate ühistöövormide loomise üle mõtteid mõlgutada? Rääkida näiteks ühismajandite eelistest teistelegi.

      Rahva teadvus muutub, teadagi, aeglaselt. Ikka lömitatakse eelnenud võimumeeste ja rikkamate ees. Praegugi ei taibata veel, et varsti hakkab ka siin külas kõik muutuma. Nähtavasti on minulgi viimane aeg igandlike arusaamade vastu sõtta asuda. Kes selliseid olulisi muutusi esimeste hulgas märkab, seda pannakse, seal kus vaja, ka tähele. Jah, tuleb võrdsuse ja vendluse vaateid levitada! Aga kõigepealt tuleb mul ikka endale pilt korralikult selgeks teha. Vajan poliitilist enesetäiendamist. Ühtpidi olevat me klassivaba ühiskonnani jõudnud, samal ajal aga räägib raadio, et siiski nagu mingid klassid pidada ägedasti omavahel võitlema. Ja üks tähtis riigimees (vist Karotamm?) ütles, et mida lähemal võit on, seda hullemaks selles osas kõik just pidavat minemagi. Mis see kõik tähendab? Mida paremaks läheb, seda halvemaks läheb? Ei saa aru.

      Ostsin külapoest – seal müüdi ka lehti ning ajakirju – endale tagasihoidliku hallide kaantega vihikukese, õigemini ülaservast traatklambritega läbi löödud ploki, mis kandis pealkirja ABIKS AGITAATORILE! See oli hiljaaegu ilmuma hakanud. Miski ütles mulle, et see on õige materjal – agitaatorid ongi ju vist need mehed, kes hea palga eest poliitilist selgitustööd teevad.

      Küll müüjanna imestas! Mina olla selle vihikukese esimene ostja. Siis küsis tädike – tal oli suur soolatüügas nina all ja selle otsas pikk hall karv, seda mäletan ma selgesti et ega ma äkki EESTI BOLŠEVIKKU kah taha osta. Ütlesin, et ehk teine kord ja ilmtingimata, kuid valisin seekord siiski tropsikommid nimega SPORT.

      Vanaisale ma oma just ostetud agitatsiooniõpikut igaks juhuks siiski ei näidanud. Küll näitan, kui õige aeg käes. Ma olin kindel, et küll mu vanaisagi kõigest sellest heast, mis uus kord kaasa toob, varsti aru hakkab saama. Südame poolest ta ju õiglane mees. Ning rahvamees. Ja tark kah.

      Küllap oleks minu suurim autoriteet tõesti kõigest peatselt aru saanudki, kuid üsna varsti küüditati ta Siberisse ümber kasvama. Ju loodeti, et neil, kes sinna sattuvad, lähevad silmad rutem lahti. Kas ja kui ruttu vanaisal ümberkasvamine läks, sellest ma midagi täpsemat ei tea – Siberisse mu vanaisa kahjuks surigi.