Minu väga magus elu ehk Martsipanimeister. Enn Vetemaa

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ teatud lillede õisikuid korjata. Need olid sellised valged, väikesed, hästi meelõhnalised. (Vanaisa lisas neid oma paberossitubakasse. Paberosse tegi ta ise imelise masinaga, mida ta tillukesest vändakesest, endal nägu asjalik ja väga tõsine, ringi ajas.) Ta vaatas minule, oma tööülesanded unustanule, üle söögilaua otse silma sisse ja kõneles väga põlglikult teatud inimtüübist, keda iseloomustavat kalduvus endale võetud töökohustused hooletusse jätta; sööma ei unustavat nemad aga teps mitte tulla … Ma kahvatasin ja siis kohe punastasin. Lõin, jah, hõõguma üle terve näo.

      „Hea vanaisa, ma sain sinu vihjest aru ja parandan kohe oma vea,” pomisesin ma, tõusin lauast ja läksin otsemaid liivaauku, kus nood aroomililled kasvasid, ning asusin usinasti korjetööle. Korjasin valgeid õisikuid vanaisa saabumiseni; ta tuli umbes veerand tunni pärast, vaatas mu tööd viivu heakskiitvalt kõrvalt ning lubas mul seejärel söögilauda tagasi minna.

      Oi, ta oli mõjuvõimas ja austusväärne mees! Eriti sügava mulje jättis ta mulle aga sellega, et tema oli esimene ja ainus inimene, kellelt ma vitsu olen saanud. Kord külma ilmaga tuli mulle pähe hull mõte heinakuuri lõke teha. Kohe põhuvirna kõrvale. On ikka lapsel aru. Vanaisa nägi seda, röögatas hirmsa häälega, tormas kohale, tallas oma alati ideaalselt läikivate säärsaabastega tule surnuks, leidis siis, et vanast luuast saab häid vitsu, käratas, et ma püksid alla laseksin, ning … nahatäie ma sain. Korraliku. Mu vanaisa oli ju kõiges põhjalik. See oli vaimustav, igavesti meeldejääv elamus. Lõpuks pidin ma vitstele suud andma, mida ma ka suure heameelega ja sügavalt liigutatult tegin.

      „Hea vanaisa, ma tean, et sul mind sugugi kerge polnud karistada, sest oma karmis südames armastad sa mind väga. Ma tean seda. Aga sa said endast üle. Eks me mõlemad tea sügavasisulist rahvaütlust: „Mida armsam laps, seda valusam vits.” Nendin, et sinu vits oli piisavalt valus. See karistusakt ühendab meid igaveseks.”

      „Mis asja?! Sa nendid … Et igaveseks …?” Vanaisa vahtis mind väga imeliku näoga ja siis sülitas – jah, suure laraka, pöördus järsult kannalt ja tuhises minema. Ma tahtsin talle järele hüüda, et ma mõistan ka tema sülitamise – vanaisale hoopiski mitteomane toiming – põhjusi ja tähendust, kuid ei jõudnud. Aga tõesti – minu lapsehinges oli pärast noid esimesi triibulisi sündinud mitte päris eakohane imeselge tunnetus: karistaja ja karistatav loovad terviku. Sellest päevast hakkasin ma vanaisa lausa jumaldama. Kinnitan, et selles tundes polnud midagi sellist, millest on oma kirjapanekuis pihtinud üks julge prantsuse valgustusajastu filosoof Rousseau, keda tema ilusate pikkade punaste küüntega noor naisõpetajanna karmilt karistas. Mingi pulgakesega koguni vist poisikese tundlikke sõrmeotsi nüpeldas. Filosoof kirjeldab meisterlikult sellest vahejuhtumist sugenenud masohhistliku varjundiga hingevärinaid. Minul selliseid peeni, poolpatuseid tundeid ei tekkinud. Ehkki ma olen kuulnud inimestest, kes ihalevad alluda tugevamale, vanemale ja vahel koguni samasoolisele indiviidile. Minu tunded – neis võib-olla ei puudunud tõesti ka tibatilluke allumisnauding – olid siiski põhiliselt platoonilist laadi, neis prevaleeris austus. Ei viinud nad mind ohtudesse, mille eest hoiatavad psühhiaatrid. Aga ma hakkasin vanaisa veelgi enam kõiges jäljendama. Kui ma – see võis olla neljandas klassis – jõuluks läbiviielise tunnistuse sain, astusin ma vanaisa juurde, kes jõulupuu all oma viiulit häälestas. (Ta mängis muide alati üht ja sama koraali „Jeruusalemm, sa püha taevalinn.”) Ulatasin talle oma klassitunnistuse. Ja kuulsin kõneldes – jah just kuulsin! – oma häält, mis vanaisa tooni ja sõnavalikut matkida püüdis:

      „Hea vanaisa, luba sind rõõmustada ühe tubli tunnistusega, mille olen teeninud visa õppetööga meie tublide õpetajate juhtimisel.”

      Vanaisa silmitses mu tunnistust kaua ja lausus siis: „See on hea tunnistus, mu poiss. Kui sa nii jätkad, siis saab sinust tubli mees.”

      Ta ei naeratanud, vaid oli väga tõsine. Pidulikult tõsine. Muide ei naeratanud ega naernud ta üldse mitte kunagi. Ma arvan, et sel targal ja tõsisel vanahärral puudus huumorimeel täiesti. Pean seda ka enese kohta tunnistama. Ma ei suuda näiteks kuidagi taibata, miks enamik inimesi, lugedes Cervantese „Don Quijote’t”, naerab. Mina loen seda raamatut tõsiselt ja suure huviga ning imetlen vaprat rüütlit igati. Ta oli julge, võitles koguni tuuleveskitega. Aga naerda pole kõiges selles minu arust küll millegi üle. Kes teab, ehk olidki need tuuleveskid maskeerunud vaenlased … Bulgakovi „Meistrit ja Margaritat” olen ma kah lugenud. Kenasti välja mõeldud muinaslugu, aga seal on ka täiesti uskumatuid asju kirjas. (Bulgakov oli teatavasti narkomaan.) Hašeki (tema olevat muide õllega liialdanud) raamat vahvast sõdurist, raamat, mis paljud inimesed itsitama paneb, mind küll naerma ei aja – see on ju äraütlemata kurb lugu koledast ilmasõjast.

      Üldse arvan ma, et ükski tekst pole asjana iseeneses üldse naljakas. Nalja mõtleb lugeja (või kuulaja) sellele ise sisse. Minul selline võime puudub. Ka soov, sest ma ei taipa, miks seda üldse vaja on. Nii ma ei solvugi, kui väidetakse, et mul naljasoont pole. Naljasoone täielik puudumine osutab minu geenide lähedusele vanaisaga. Minu sotsiaalne isa, keda ma kah väga armastasin, naeris siiski kerglaselt nagu lihtsurelik – ju oli tema naerugeen dominantne, meil vanaisaga aga diskreetselt peidet; olen kuskilt lugenud, et teadlased nimetavad sellist olemasolevat, ent otseselt mittetoimivat geeni „retsessiivseks”.

      Õnnelikuks minu omapära mind ei tee, kuid loometööd see ei sega. Olen mitte homo ridens, vaid homo faber. Ma usun kindlalt, et inimkond on arenenud – ta vist siiski on! – ikka rohkem tänu töökusele kui itsitamisele. Kuid naised, kes naeravad, mulle meeldivad. Põhjustel, mida ma seletada ei oska.

      Mina olen, jah, mees, kes naljast aru ei saa. (Seda juurde ei mõtle.) Mõnikord võtan ma kollektiivsest naermisest siiski osa. Pole ju tark teistest liialt erineda. Kuidas ma oskan? Oskan, sest olen tähelepanelik jälgija ja käitun nii nagu teisedki. Ning ma olen päris vilunud naeru laadi äramõistataja. Naere on tõesti väga erinevaid.

      Ent mul on naeruoskuse teatud kängujäämisele vastu panna andeid, mis teistel väga tihti puuduvad. Eriti neil, kellel on suur nõndanimetatud huumorimeel. Mind iseloomustab positiivne ellusuhtumine ja riigitruudus. Ma austan riiki ja selle valitsejaid. Kogu hingest. Olgu valitsejad ja riik ning riigikordki parajasti millised tahes! Sellest minu hingeomadusest on mul muide ka palju kasu olnud, kuigi oma sisimas olen ma kasusaamisele mitteorienteeritud indiviid. Riigitruudus ja hingeline avatus on tänapäeval, vähemalt minu tähelepanekute järgi, küllaltki haruldased. Nende üle tasub uhkust tunda. Kohe toon ma kujukaid näiteid. Neisse süvenejad teadku, et nood kiiduväärsed anded on minule omased juba alates varasest lapsepõlvest. Eriti just hinge avatusega võin ma hoobelda.

      Väite tõestamiseks siirdugem möödanikku. Esmalt esimese Eesti Vabariigi aegadesse.

*

      Mäletan imeilusat maikuuhommikut, mil väike paksuvõitu poiss – mina – ratsutas meie iidse Hirvepargi varjukatel alleedel saledal, raudjal, valgest puust kepphobusel, mille isa talle oli tellinud tema kolmandaks sünnipäevaks. Hobuse tagumikule olid muide kleebitud väikesed hõbetähed E.W, mis tähendasid EESTI WABARIIKI ja olid samal ajal ka väikese totsaka, kuid aruka pilguga poisu initsiaalid ehk ees- ja perekonnanime esimesed tähed. Jah, kaks sümpaatset nähtumust, kui nii öelda võib, olid mõlemad E.W. – d.

      Nii ma siis tol kaugel lapsepõlvehommikul oma kujutluses ratsutasingi nagu amatsoon. (Ei, amatsoonid on siiski naissoost ratsutajad … Naissportlased.) Ning ma sõin samal ajal tollast helekollast sidrunijäätist. Pika Hermanni tornis lehvis sinimustvalge lipp. Mul oli seljas sinine madruseülikond. Ühe lähedal asuva ilusa hoone lahtisest aknast – kardinad lehvisid nii jaunilt – kuuldus raadiomuusikat (raadioid tollal igas peres veel polnudki) ning siis hakkas äkki rääkima (raadios) keegi sümpaatse häälega vanaonu. Isa jäi kohe sirgeseljaliselt seisma (kui ma ei eksi), võttis oma valge inglise tüüpi tennisesoni peast (kui ma ei eksi) ja selgitas mulle, et nüüd kõneleb meile meie kallis riigivanem (Pätsu-nimeline). Ma jäin kuulama. Seda tajusin ma küll silmapilkselt, et praegu ei sobi väikesel СКАЧАТЬ