Möbiuse leht. Esimene raamat. Enn Vetemaa

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ olemasolevatele ja hästituntud luuletustele. Keda aga vorm häirib, kes vormi ennekõike silmas peab, on ju formalist. Eks? Tegin neile selle selgeks.” Ta deklameeris pateetiliselt:

      “Minu nii-öelda isamajakene

      meenutab teatud määral linnupesa.

      Seepärast, lubatagu mul mainida, tunnen ma

      tema järele mõnikord teatavat igatsustunnet.

      Üsnagi selge allikas seal voolamas oli,

      korduvalt lapsepõlves ta veega oma janu kustutasin;

      sümpaatsel kultuurkarjamaal esines mõningaid pajusid —

      neist ma oskuslikult valmistasin pajupille…

      Minu värsikogu sellistest luuletustest koosnev tsükkel meeldis neile vist väga, igatahes hakkasid nad naerma. Muidugi mitte kõik. Kui ma aga kuulutasin, et

      Igavavõitu liiv ja üsnagi tühi väli,

      taevas kah pilvine,

      jäid nad väga tõsiseks,

      peaksin varsti jõudma metsa äärde,

      kuid miskipärast jalge all mul metsatee…

      “Kas on mu värssidel sisulisi puudujääke?” küsisin ma. “Siin pole mul ju ühtki oma mõtet, väljendan üldtuntud seisukohti. Kui teile aga vorm ei meeldi, siis olete teie formalistid, mitte mina!”… Nad hakkasid kiirustama lõunaleminekuga. Ma palusin neid veidike veel vastu pidada ja teatasin, et mul on ka vormilt täiesti kanoonilisi värsse. Terve mu kogu kolmas tsükkel. Neis toetun ma kalendriluuletustele, rahvalähedastele eeskujudele, eriti viiekümnendate aastate alguse retro on mulle hingelähedane ja väga värskendav. Ning taas lugesin ma neile värsse:

      Suuri mürgipisaraid

      valab naftaboss:

      tema äri Lähis-Idas

      on nüüd täitsa soss!

      Mister Johni limusiini

      rahvas lükkas kraavi,

      mis nüüd muud – vatsvabinal

      paks peab laskma traavi…

      Vaba rahvas kindlal käel,

      tööstust loob ja turgu.

      Haisvad johnid kadugu

      oma rotiurgu!!!

      Kas pole siin südamlikku lihtsameelsust? Kas ei kosta neist ridadest lapselikult heldima panevat usku ja elujaatust? Ka klassikalist primitiivsust ja kristalset aateselgust? Meie aeg, julgen ma kinnitada, oskab praegu selliseid vana-uusi värsse paremini hinnata kui varemalt. Nad ei jäta külmaks kedagi, ka teid mitte, ma ju näen seda teie muhelevast näost!”

      Kuidas toimetuserahvas seda Johni-luuletust hindas? tundis Mees huvi. Jakob nentis, et ilmselt meeldis see miskipärast neilegi, ainult nad ei julgenud tõelist põhjust tunnistada. Valehäbi! Kuid Jakob avaldas samas lootust, et isegi nii luulekauge ja mõtlemisvõimetu rahvas nagu kirjastajad ühel päeval oma vigu tunnistavad ja neist üle saavad. Temal, Jakobil, olevat aega oodata küll, sest luuletamine on talle eluliselt vajalik, populaarsus aga üldse mitte.

      Millal Jakob oma luuleharrastustele pühendus? päris Mees. Kas juba lapsepõlves?

      Ei hoopiski, sai ta kuulda. Jakob olevat leidnud päästva luuleköie siis, kui ta juba poomiseks pärisköit otsis.

      “Mul oli kõige kohutavam amet, mida ette võib kujutada. Ma olin arveametnik…” Ta vabistas vastikustundest õlgu, “Mul oli selleks erilist annet, sest olen sündinud imearvutaja. Ma võin hetke jooksul peast jagada ja korrutada kuuekohalisi arve, võtta kuupjuuri ja nõnda edasi. See pole küll maailma tipptase, kuid ma arvan, et siiski vähestele jõukohane. Kuidas teil arvutamisega on, noor inimene?”

      “Keskmiselt kehvasti. Kahjuks.”

      “Ma ütlesin õnneks. Suureks õnneks.”

      “Miks?”

      “Kui te näeksite arvuderiigi vastikult selgeid, lausa kobatavaid seaduspärasusi, siis tekiks teil täielik lootusetuse tunne. Te taipate, et olete käsist ja jalust seotud, orjastatud. Ja igavesest ajast igavesti. See on jube. Sest eks ole näiteks kuuskümmend neli korda sada seitseteist täiesti paratamatult seitse tuhat nelisada kaheksakümmend kaheksa. On ju nii?”

      Mees naeratas abitult.

      “Ja kui te mõtlete, et “miks ja mis ajast peale see nii on”, siis võite hulluks minna. “Kaua selline sigadus peab veel kestma!?” küsite te. Igavesti. Isegi pärast totaalset tuumasõda. Isegi samblike maailmas. Hirmus! See võtab himu söömiseks ja sigimiseks, mis on ju meie põhitegevused. Jaa… Ning mina pidin tegelema tööga, mis mind rusus, ahistas ja hirmutas, mis näitas mulle inimese täielikku jõuetust. Aja ja ruumiga asi õnneks nii hull pole. Geniaalsed mehed on relatiivsusteooriaga meie elu natuke leevendanud; kui mõelda, et kaks keha lähenevad teineteisele kiirusega kakssada üheksakümmend üheksa tuhat seitsesada seitsekümmend kuus kilomeetrit sekundis, siis pole nende lähenemiskiirus ikkagi suurem kui ühe keha oma. Pood kinni ja mitte üks sai! See on pisuke trööst.”

      Mees nentis teatud rõõmuga, et ta teab seda. Tuleb välja, et ta teab üsna palju. Ainult et.

      “Ning ka massiga juhtub siis toredaid asju – mängu tulevad lõpmatused, elu muutub elamisväärsemaks. Jah, kuid arveametnikku sellised asjad ei puutu, tema rehkendagu aga tööliste palku ja mullatööde kuupmeetreid.”

      Jakob tunnistas, et ta hakkas tahtlikult vigu tegema ja vallandamist nõudma, kuid temast, imearvutajast, ei tahetud kuidagi lahti saada.

      “Minu kurtmise peale kosteti, et ma vajan lihtsalt puhkust – ka looduseime pidavat puhkama. Alles siis, kui ma neile oma kõige sügavamaid mõtteid pihtisin, hakati mind kartma ja lastigi lõpuks lahti.”

      Muidugi tundis Mees huvi Jakobi sügavamate mõtete vastu.

      “Ma jäin nimelt arutlema, et kui ma kahte kuut omavahel korrutan, millal siis see kolmkümmend kuus täpselt sünnib. Mõistate? Ja see huvitas mind ka, milline kolmkümmend kuus parajasti tuleb, neid on ju arvatavasti väga palju. Ja kui ta nagunii juba enne eksisteerib, kas mul on siis üldse mõtet korrutada? Ah? Ja see, et on lõpmatu hulk kolmkümmend kuusi, on samal ajal õige lähedal sellele, et neid polegi üldse olemas.”

      Mees tunnistas, et midagi taolist pole tema ise küll kunagi mõelnud.

      “Ja füüsikas häiris mind vektorarvutus. Jällegi oma halastamatu jäikusega. Ma hakkasin looma teooriat, kus jõude kujutatakse mitte sirgete, vaid lustakalt kõverate joontena. Sellest teooriast ei tulnud muidugi midagi välja.”

      See viinud Jakobi enesetapumõtetele. Seganud aga kahtlus, et kui neid kolmkümmend kuusi äkki olemas polegi, kas võib siis kindel olla, et tema, Jakob, ise olemas üldse on…? Niisuguse kahtluse ja ebakindla asja hävitamine on veel kahtlasem ettevõtmine, absurdnegi.

      Ka ei olnud ta leidnud head moodust – seganud esteetiline külg. Uppumine olevat hea kerge surm, kuid uppunud pole teatavasti eriti meeldivad; pealegi võivat ta ehmatada mõnd lõbusat noort suplejat, kui teda üleni rohelisena vee all torpedeerib… Mürgid ja uinutid tundunud talle usaldust tekitavamatena, kuid ainult seni, kuni ta oli kohtumeditsiini õpikust näinud, kuidas need näiliselt rahulikud uinujad seestpoolt välja näevad – lahkamisel loomulikult, ja tal hakanud oma füüsisest kahju. Ei mingit rahu ja vagurust – seest on neil kõik lõhkenud ja segi pööratud – kopsud, maksad, neerud, süda… Oeh! Tal hakanud oma СКАЧАТЬ