Möbiuse leht. Esimene raamat. Enn Vetemaa

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ – venivate kellade, putukate ja lummavate kuumaastike ning hargikestele toetuvate poolerekteerunud falloste poolt vaevatud mehes leidis ta sugulashinge. Joan Miró jälle teinud oma kunstiga Jakobile optimismi- ja lapsemeelsuse-süsti. Elu muutus vastuvõetavaks. Maalida Jakob ei oska, ta pöördus luule poole: Apollinaire, Morgenstern, noor Aragon ja paljud teised toredad mehed tulid tema vaesesse poissmehekorterisse otsekui kallid külalised. Ta polnud enam üksi. Ka tema hakkas luuletama. Esimeseks eeskujuks oli talle sürrealismi ühe isa André Bretoni võluv luuleraamat “Hallijuukseline revolver”.

      Kuuekümnendail aastail ja seitsmekümnendate esimesel poolel jõudis Eestimaalegi sürrealismi järellainetus – meile saabub ju nii mõndagi ikka hiljem – ning Jakob leidis mõttekaaslasi. Palju õhtuid ja öid naudiskleti luulet ja kaasaegset muusikat ning rüübati rohelist teed. Ent too õnneaeg olnud lühike – enamik mõttevendi deserteeris. Nad mandusid korralikeks inimesteks, abiellusid oma Katarinadega ja läksid Oudovatesse elama; armastasid väga oma kodulinnakesi, kus pühendusid näiteks krüsanteemikasvatusele…

      Ainult Andres ja Viktor olevat seni enam-vähem truud kunagistele ühisaadetele. Viktor näiteks oli äsja luuletanud toreda jõulise luuletuse:

      “Kell, lips ja lilled

      on maas

      või maa sees!!!”

      “Eks ole vägev lakoonilisus!” hõõrus Jakob rõõmsalt käsi.

      Mees leidis ennast itsitamas, ja see leidmine hirmutas natuke. Näe, misukesi inimesi maamunal elab! mõtles ta deklameerijat vaadates. Kui ma ise poleks sassi läinud, teab, kas oleksin siis isand Jakobiga kunagi kohtunud. Tal hakkas lõbus, see oli muidugi selline kuristiku serval balansseerija kõdistav ja perversne lõbusus, kuid ahastada Mees enam ei viitsinud.

      Küll on ikka Jakobil jutud! Muidugi, neis oli ka ebaloogilist: ühest küljest pidavat Loodus igatsema kaost ja korrastamatust, stohhastikat, ent teistpidi kippuvat ta sürrealismi kägistama matemaatika ängistava paratamatusega. Kuidas see kokku sobib? Aga tont võtaks, kas kõik peabki liiga ilusti klappima? Ja entroopia mõiste on imearvutajal kah natuke sogane, üldse kipuvad humanitaarlased selliste asjadega mängima nagu lapsed leludega – väänavad ja venitavad neid mis hirmus. Jah. Kuid Jakobi tuju ta oma kahtlustega rikkuma ei hakanud – too pakub Mehele veini, lõbustab teda luuletustega, ei, ta andestab torupillkõhuga isandale kõik.

      Jakob vaikis parajasti ning uuris lugupidaval ilmel murul lebavat katkise servaga tühja klaaspurki, kuhu oli kogunenud vihmavett.

      “Surematus…” pomises ta.

      “Misasja?”

      “See purk, õigemini selles loksuv vesi viib minu mõtted surematusele,” lausus Jakob tõsiselt.

      “Kas nii, et

      Kolmapäeviti uputab Surm enda

      ploomikompoti purki.

      Neljapäeviti kraaksatab sealt meile vastu

      kolmteist helesinist Surematust…”

      “Ärge tehke tõsiste asjadega nalja!” Jakob oskas olla pahanegi. “Võtke siit purgist tilk vett ja vaadake seda mikroskoobi all. Te näetegi potentsiaalset surematust!”

      “Mis mõttes?”

      “Te näete amööbe, üherakulisi, protozooloogide lemmikuid, noor inimene. Mõistlikumad amööbid peeretasid evolutsiooni peale, nad jäid truuks, pooldumiskombele. Arvatavasti pakub selline viis küll vähem armuelamusi kui kahe isendi otsene suguline läbikäimine (kuigi, mine sa tea…), kuid pooldumine viib ju surematusele. Mõni siin elav amööb võib olla – kindlasti ongi! – juba miljardeid aastaid vana, ta hoiab ennast elus pidevate uus-sündidega. Seda võimaldab truuksjäämine lihtsuse printsiibile. Ta ei plaanitsegi läbi teha kõikvõimalikke embrüonaalseid metamorfoose, korrata liikide tekkimise totrat virvarri, fülogeneese ja ontogeneese ja nii edasi. Ei üritagi toota aina diferentseeritumaid kudesid. Amööb on tõsine konservatiiv: teelahkmel pöördus ta teise suunda kui meie rumalad eelkäijad. Meie ei pooldu, meie ei ole surematud, meie loovutasime teatud vaieldavate eeliste ja hüvede eest oma igavese elu, mida nüüd taeva-illusioonidega püüame endale tagasi luisata,” filosofeeris Jakob ja silmitses klaaspurki suure õrnusega. “Meie võime juua õunaveini ja sõita trammiga, kuid ajas oleme piiratud. Evolutsioon on puhtfiloloogilises mõttes enesetapp!”

      Tema, Jakob, ei ihka igavest elu, kuid võimalust vahetada igavene eksistents näiteks jalgratta vastu ei pidavat ta ometi mõistlikuks. Evolutsioon? See sõna nähtavasti vihastas Jakobit. Evolutsioonist, mida bioloogid endale ja meile Looja ja Demiurgi aseaineks pakuvad, on kõik halb alguse saanudki. Polevat mõtet rääkida Leopoldile, keda ta peab arukaks meheks, rääkida sellest äraleierdatud, ent siiski kindlast ohust, et inimkond võib tuumasõja läbi hukkuda. Kas oleksid kiilid või sipelgad – üheraksetega võrreldes igatahes märksa mandunum seltskond – sihukese koletuse väljamõtlemiseks võimelised? Ent meist, inimestest, on nad siiski juba tuhandeid ja tuhandeid kordi kauem mõistnud planeedil elada. Meie aga arvatavasti teeme endale varem või hiljem kärtsti! lõpu peale. Kui keset põrandat panna pussnuga püsti ja kõiki inimesi tema eest hoolsasti hoiatada, kukub mõni sellest hoolimata kunagi palja tera peale. Arvatavasti on võimalik tõenäosusteooria järgi isegi selleks kuluv aeg ligikaudselt kindlaks määrata. Evolutsioon viib hukatusse, kuulutas Jakob.

      Ent Mees ei saanud temaga päriselt nõustuda. Hukatusse? Võimalik küll. Aga kas on siis Jakobi arvates tõesti parem vegeteerida vanas räpases klaaspurgis kui istuda näiteks kännul ja luuletada “Kuldrenetti” rüübates röhkivate telefonipostide pealelõunastest ajaviidetest?

      Kindlasti parem, arvas Jakob. Parem juba seepärast, et need loomakesed ei oska muud soovidagi – nad on küllap mingis nirvaanalähedases seisundis, mida targad idamaalased peavad ülimaks ideaaliks. Muidugi varitseb ka neid palju ohte, kuid nad on oma koopiaid juba kõikjale saata jõudnud, nad on jäädavad. Ja muide võivad nad ka tuumasõja ehk meist edukamalt üle elada. Ning veel üks plusspunkt: amööbidel on primitiivne ja seepärast alati korras närvisüsteem. Meil on oht hulluks minna, Jakob juba teab seda! Amööbidel pole aga neuroosegi karta tarvis. Inimestel esineb viimastel aastakümnetel üha kummalisemaid vaimutõbesid: mälukaotused, perverssused; pidevalt kasvab psüühiliselt väärastunud inimindiviididele mäaratud voodikohtade arv.

      “Ka teie, mu noor sõber, pole vist psüühiliselt päris terve. Teil on selline olemine, nagu ei teaks teiegi, kuhu minna…”

      Nüüd oli Mehele sellest kõigest äkki küllalt, ootamatult puhkes ta naerma. Ta naeris ohjeldamatult ja kaua, ning kogu selle aja silmitses sürrealistist imearvutaja teda ehmunult. Tõsi, selles ehmatuses oli vist ka kübeke imestust.

      “Te olete üks ütlemata läbinägelik sürrealist, kallis Jakob!” luksus Mees. “See on absoluutselt õige, et ma ei tea, kuhu peaksin minema. Ma tean seda kõigist inimestest kõige vähem. Võib-olla tuleb mul tõesti minna Oudovasse krüsanteeme kasvatama, võib-olla ootab mind seal roosa anarhistlik telefonipost. Minu koordinaatteljed on mitte härmatanud, vaid hoopis üles sulanud, ja must punkt nende ristumiskohas on nad alla kugistanud…” Mees naeris oma haiglast naeru edasi.

      “Mis te tahate sellega öelda, mu noor sõber?”

      “Te võite mind täiesti rahumeeli ka Leopoldiks kutsuda, sest kes teab, võib-olla ma olengi Leopold. Väga Leopold…” Ta hakkas läkastama.

      “Ma ei saa tõesti aru…” Jakob asetas murelikult käed kõhukesele, mis lesis ta põlvil nagu omapärane padi. Ta mudis seda kartlikult.

      “Mina ka ei saa… Aga seda võin ma teile kinnitada kõigi pühakute habemete СКАЧАТЬ