Möbiuse leht. Esimene raamat. Enn Vetemaa

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ vaatas oma peaaegu kaanest kaaneni täiskirjutatud kladet doktori laual – muidugi polnud ta sinna kirjutanud kõike, mida oli läbi mõelnud ja tundnud, kuid ometi hakkas tal natuke piinlik. Ent ta otsustas end mitte tögada lasta ning tunnistas avameelselt, et kirjutamine talle meeldis ning kohati pakkus isegi suurt lõbu.

      “Seda on tunda.” Doktor sirutas suletud peod ettepoole, mõlemas üks malend. Arsti kohta olid tal tugevad käed ja üsna jämedad töömehesõrmed, hoopiski mitte aristokraatlikud nagu ta nägu. Mees valis ning sai mustad malendid.

      “Eks see must ole sümboolnegi,” arvas ta.

      “Mis mõttes?” kergitas doktor Moorits kulme.

      “Noh, teatud mõttes olen ma ise ka just must kast, mille saladused te – loomulikult meie ühiseks rõõmuks (nüüd sai temagi irooniline olla) – avastama peate. Avastajad, pimeduseriiki julgete valguskiirte toojaid iseloomustab valge värv minu arvates mustast paremini. Selgus, valgus, julge pealehakk!”

      “Kas see päris nii on? Teie teate ju endast ikkagi rohkem kui mina, teie iseäraliku ja huvitava ego tundmises olen mina see tumedam kuju. Aga võtke kohvi! Õigupoolest ei tohiks ma haigele nii kanget musta kohvi pakkuda, aga ma tean, et te olete gurmaan.”

      “Peab see vihje olema?”

      “Võtke kuidas tahate… Mina käin d2–d4…”

      Mees kallas endale. Oli tõesti hea kohv.

      Nad istusid doktor Mooritsa kabinetis. Akna taga oli juba õhtuhämarus. Õu oli vaikinud, ainult katlamaja poolt kostis veel hääli.

      “g7–g6,” teatas Mees.

      “Mul ei ole teiega kerge. Minu sirgele ja lahtisele avakäigule vastate te kinniselt, varjute Kataloonia hämaratesse katakombidesse. Mitte ei taha oma laegast avada,” muigas doktor Moorits.

      Ruumis oli tunda kerget pinevust. Kahe mehe vaimud uurisid, kobasid, kompasid teineteist, püüti tagamaid ära aimata, ennetada. Miks? Kas nad ei võitle siis sama eesmärgi eest? Jah, kuid arvatavasti peab ka raviprotsessis nagu sõpruses ja armastuseski olema üks dominant, kehtima teatud rivaalsus – ju tahab iga arst ohje enda kätte haarata.

      “Teie muljed? Või pole haigel sobilik neid päridagi?” küsis Mees pärast doktor Mooritsa järgmist sirgjoonelist käiku c2–c4.

      “Muljed? Muljeid on. Üks neist on see, et te tahate lugejale, aga võimalik et ka iseendale muljet jätta. Te tahate olla huvitav patsient. Vastasel juhul te vist solvuksitegi…” Moorits naeratas. “Ei, teil pole põhjust karta – huvitav patsient olete tõepoolest.”

      Mees tundis nüüd kohustust vastukaaluks väita, et niipalju kui tema on arstidega kokku puutunud – ärgu ainult küsitagu millal ja kus täpselt – ta ei oskaks vastata – , on talle tundunud, et ka arstid tahavad väga jätta muljet. Loomulikult ei panevat ta seda pahaks, küllap see kuulub arstimiskunsti juurde ning teatud rituaalid ja süütu teatraalsus on kasutusel asja huvides. (“Süütu teatraalsus”… ega ma sellega äkki liiale läinud?)

      Loomulikult oli nüüd doktoril tarvis (taas kergitas ta kulme) pärida, mida patsient “süütu teatraalsuse” ning “teatud rituaalide” all silmas peab.

      Ei, mitte valgeid kitleid, nende kasutamist saab ju üsna hästi (kas ikka täiesti?) põhjendada hügieeninõuetega; mingil määral on mõistetav ka see, et patsient vist ei tohigi oma olukorrast täiesti teadlik olla (see võib viia kurvameelsusele või siis saada hoopis põhjendamatute lootuste allikaks, ka võib see ehk tekitada inetu soovi “huvitav patsient” olla); jah, mõistetav küll, aga kas see siiski on ammendav seletus? Võimalik, et ainuisikuline teadmine arsti haige silmis ka mõneti jumalustada võib – ikka hea eesmärgi nimel. Ent on muidki võtteid ja käitumisviise, mis lausa otseselt muljetetekitamise eesmärki taotlevadki, vähemalt tema arvates.

      Selle arutluse esitas Mees süütul näol ning tema käikki oli väga äraootav: Rg8–f6.

      “Ilus tagasihoidlik käik,” arvas doktor Moorits. “Vähemalt malelaual ei taha must initsiatiivi haarata.”

      “Kus sa sellega!”

      “Aga millised need muud mõtted siis on? Autoriteedi tõstmiseks, mõtlen? Te ju solvuksite, kui ma huvi ei tunneks?”

      “Natuke solvuksin küll,” lausus Mees siiralt-sinisilmselt. “Noh, näiteks see, et võrreldes, ütleme, teadlase või inseneri kabinetiga on tohtrite vastuvõturuumid hoopis teistsugused. Te ei mõista?.. No kui ma astun sildade eriteadlase või egüptoloogi või liblikauurija tööruumi, mis ma siis kõigepealt näen? Loomulikult on seinad kaetud riiulitega, mis pilgeni täis kõikvõimalikke käsiraamatuid, atlasi, erialaajakirju. Ka arstidel on ilmatu palju ajakirju, koguni ingliskeelne ajakiri “Anus” on mulle kusagil silma hakanud, ent ealeski ei ole ma näinud arstide vastuvõturuumis erialast kirjandust. Egüptoloog vastab teie küsimusele ja läheb seejärel otsemaid riiuli juurde, pomisedes, et “vaatame, mis Watson ja James asjast arvavad… Ja Sapožnikov…”. Aga arstide erialakirjandus on neil kodus, nad hoiavad seda nii-öelda ahelaga kalju küljes nagu eeposekangelased omi salatarkuste raamatuid. On ju nii?”

      “Mnjaa… Selle üle pole ma kunagi mõelnud. Päris tõsi. Nii on meil üldiselt kombeks.” Ta mõtles pisut. “Aga ma usun, et me teeme seda just patsientide pärast. Kui haige minu kabinetti astub ja mina hakkan tema nähes sõrmega ajakirjas või raamatus jälgi ajama, arvab üheksa patsienti kümnest, et see arst ei tea küll mitte kui midagi, spikerdab avalikult; raamatust leiaks, mõtleb haige, ju ise ka üht-teist.”

      “Kümnest viis, arvan ma,” julges Mees arsti katkestada. “Need päris harimatud, kuid eks taolised tunneb ju kaugelt ära. Kui teid aga näiteks külastavad need kolm huupi nimetatud meest – sillaehitaja, egüptoloog ja lepidopteroloog – , siis nemad on pigem meelitatud, kui nende haiguse puhul vajalikuks peate mõnda Cambridge’i ülikooli perioodilist arstiteaduslikku väljaannet lapata. Iga haritud inimene ju teab, et kõrgkoolid palju muud ei annagi kui oskuse erialase kirjandusega töötada – kirjanduse kasutamist loetakse enesestmõistetavaks.”

      “Te olete minu ameti kohta endale illusioone teinud,” arvas doktor Moorits. “Üheksa juhtu kümnest pakuvad vähe huvi, enamik sagedamaid tõbesid on meile juba ammu pähe kulunud… Mnjaa, ma ei usu, et ka sillaehitaja teile eriti hea mulje jätaks, kui ta võtaks lauasahtlist ükskordühe ning uuriks, kas viis korda viis on ikka kakskümmend viis… Rb1–c3.”

      “Of8–g7.”

      “See on lõbus näide ja veenab ka,” tunnistas Mees, “kuid siiski, eks ka siin rehkendatakse muljega. Aga muidugi, mulje on oluline tõesti, ja mulle tundub – ega te solvu? – , et just teie spetsialiteedi puhul on mulje tähtsus eriti suur.” Mees tundis, et ta läheb juba liiga kaugele, ent mingi kuradike torkis teda järelejätmata tagant. “Psühhiaatril on arstidest hoopis raskem “vägevasti” mõjuda.”

      “Jah?”

      “Teie instrumentaarium…”

      Ning nüüd jutustas Mees, et tema arust pole kirurgil mingeid rekvisiite, mingit butafooriat vajagi. Ta on kunstlihunik, vivisektsionist, temast kiirgub – kui nii võib öelda – skalpellide külma terase hingust, hambaarstitooligi kardame kõik, uroloogi instrumentaarium – igasugused kateetrid, tsüstoskoobid, nad on küll väiksed, kuid neid hakatakse ajama meie keha kõige varjatumatesse ja intiimsematesse sektoritesse, hirm tuleb peale… Teie aga olete nii-öelda Sõnamees, teie varustus on helgest tulevikust fantaseeriva oraatori СКАЧАТЬ