Möbiuse leht. Teine raamat. Enn Vetemaa

Чтение книги онлайн.

      “Salme Leinemann! Teie, kes te hiljaaegu kasutasite oma väikese sugulase Karli juures vägivalda: eespool nimetatu pidi vitsa ähvardusel üht tobedat tantsu tantsima, mis tal pea uimaseks tegi ja ta kokkuvarisemiseni ära väsitas. Jah just, kokkuvarisemiseni, sest kokku ju varisetigi! Teie, Salme Leinemann, kes seejärel tema peale langesite ja iseäranis kõlblusevastasel viisil teda vägisi musutasite, mis noorele hingele võib kes-teab-mis imelikke tulemusi avaldada. (Kui ilusasti ja soravalt ta küll räägib, kuidas ta mõjutab!) Teie, kes te siiani nii kalailmeliselt kodu poole sammusite, küsimata, kas teie noor sugulane järsku ka haiget ei saanud, kas ta jalga ei nikastanud või põlve marraskile ei kukkunud, teie, Salme Leinemann, öelge: kas teil on häbi? On teil häbi?!”

      Tädi ei saanud sellest jutust nähtavasti suuremat aru, mis kõnepidamise lusti – eriti meeldis Karlile tituleerida end nooreks või väikeseks sugulaseks – muidugi vähendas. See ilus ja väärikas kõne läks suurelt osalt tühja. Kui miski tõesti mõjus, siis ikka see posti peaaegu puudutav käsi. Ent sellest hoolimata jätkas Karl Moorits oma monoloogi.

      “Nüüd olete te küll hirmu täis. Nüüd võiksin mina teid, Salme Leinemann, sundida hopakki või konnatantsu või ükspuha mis tantsu tantsima. Ja te kuuletuksite. Teie, vana jaanalind, teie, Seeba kuninganna, teie, vägivallatseja ja… noorukite võrgutaja, ma võiksin teid praegu ükskõik mida sundida tegema. Kuid… ma ei tee seda. Ma ei kiusa teid, kättemaks on mulle võõras!”

      “Ma olen Leinemann jah,” ägas tädi, ning järsku hakkas Karlil tädist hale. Ta jättis oma ülipiduliku süüdistuskõne katki ja seletas tädile lihtsalt ja sõbralikult, et oht on üleval, nendes traatides; posti võib inimene rahulikult puutuda, ainult see, kes üles ronib ja traatidesse sattub, kõrbeb söeks, tõesti päris söeks. Nii on mõnegi montööriga juhtunud ja õnnetute vaimunõtrade inimestega, kes on tahtnud oma kurvale elule lõppu teha, mis pole muidugi õige, vähemalt seni, kuni elavad veel psühhiaatrid… Kui tädi aga posti otsa ronida ei kavatse – pilt ronivast tädist ajas muigama – , siis pole karta midagi. Ja seepeale puutus Karl naeratades posti – üleolevalt, enesekindlalt, isegi mõnevõrra heatahtlikult, sest see esmane tädi kiusamise soov oli ülenenud millekski õilsamaks. Tädi kiljatas läbilõikavalt, kuid nähes, et Karliga tõesti midagi ei juhtu, et too “vaene noor sugulane” ei kavatsegi söeks põleda, hoopis naeratab, hakkas kah nagu naeratama. Ning ta tuli ja puudutas oma neljanda sõrme ülipika küünega posti.

      Muidugi ei juhtunud midagi, ja nüüd puutus tädi posti juba mõlema käega, mille peale ta pisut mõttesse jäi ja siis lausus enda kohta mõnevõrra ootamatu nendingu: “Julge mutt…”

      See väljend ajas Karli turtsuma ning tema väärikus kadus. Kuid siis lisas tädi täiesti tõsiselt:

      “Täna ei tapa… Täna ju maretapäev…” Selle peale ei osanud Karl kohe midagi kosta.

      Nüüd astus tädi sammukese tagasi ja uuris pingsalt hoiatussilti ja hirmuäratavat kolpa.

      “Ükskord on tapnd…” teatas ta.

      4

      Aeg kui niisugune on iseäralik ja huvipakkuv kategooria, mille kohta paljud targad mehed on mitmeid teravmeelseid arvamusi väljendanud. Mõned on väitnud, et ta voolavat, teised jälle ei taha ühele immateriaalsele ilmingule sellist võimet lubada. Kahekümnendal sajandil on osatud aeg ja ruum ülikavalasti ja väga raskesti arusaadavalt omavahel ära paaritada, ning räägitakse täiel häälel aegruumist Meie igatahes leiame sellises olukorras mõistliku olevat aja kohta omi mõtteid mitte välja öelda, sest milleks küündimatustega lagedale tulla. Muud aga vaevalt loota oleks. See-eest me lubame endale aga kronometraalse sündmuste kulgemise siinkohal uljalt naksti! läbi lõigata; jätame Karl Mooritsa, selle mõnevõrra nõutu poisslapse, kes muide juba häbeneb oma tiraade nagu ka ülearu julmi mõtteid elektrisokist (selline meetod on muidugi olemas), koos tädi Salmega sinnapaika ning volksame üle paljude aastate otsemaid doktor Mooritsa kabinetti. Iseenesest on selline hüpe aja suhtes ehk natuke ebaviisakas: kui muusik sonaadi katkestab, paar lehekülge edasi keerab, et sealt uuesti jätkata, pannakse talle seda pahaks, kuid kirjamehed on aja, koha ja tegevuse ühtsuse reegli, küllalt prominentse reegli muuseas, rikkumise õiguse endale juba ammu kätte võitnud. Pealegi oleme me sellest upsakast poisiklutist – mis ta endast õige mõtleb! – parasjagu tüdinud, praegu eelistame tema küpsemat väljaannet ning istutame ta kaamelkaelaliste karjase Jakobiga silmitsi. Neid lahutab doktori töölaud.

      Jakob on juba üht-teist pajatanud element vismutist – sellest punakashõbedasest metallist, millest kaamelkaelaliste kaitsemisürituses samuti abi võiks olla. Olnuks Jakobil küllaldaselt vismutit, vahest oleks ta doktori lustitamiseks keetnud ka ühe väga huvitava sulami – Woodi sulami nimelt (mis sisaldab veel ka seatina, inglistina ja kaadmiumi; ka nende metallide loomusest ja ülalpidamisest võiks üht-teist rääkida, kuid lõppude lõpuks ei kirjutata siinkohal siiski mitte metallograafia kursust), jah, sellise lõbulusika oleks Jakob ehk valmistanud ikkagi. Väga muljetjättev oleks taoline lusikas susata kuuma tee- või kohvitassi, kus ta keemiakaugete inimeste suureks üllatuseks otsemaid ära sulaks – juba kuuekümne kaheksa kraadi Celsiuse juures. Imeline asi tõesti, sest ükski Woodi sulami koostisainetest ei sula eraldi võetuna koguni rohkem kui kolm korda kõrgema temperatuuri juures. Jakobil paraku aga vismutit ei ole, seetõttu jäävad ära ka mõtisklused summa kui sellise mõnevõrra erinevatest omadustest liidetavatega võrreldes. Mõned sotsioloogid on ju avaldanud arvamust, et mass käitub täpselt nii, nagu käitub tema rumalaim liige, Lenin jälle räägib ahela tugevusest kui tema nõrgima lüli tugevusest; siinkohal on meie sulamiga aga veelgi hullem – summa on nigelam koguni kõige nigelamast komponendist. Nojah, paraku jäävad need arutlused vismuti puudumisel siiski ära.

      Doktori üllatamiseks on Jakobil seekord kaasas aga midagi muud – üks isevärki fotosuurendus mingist projektjoonisest, ja doktor Moorits uurib seda, pea viltu; uurib umbes nii, nagu ta kunagi ammu doktor Paldrocki raamatu nudiste uuris. See foto on nagu kaader mõnest ulmefilmist: pildistatud objekt meenutab osalt soomusautot, osalt käpuli kukkunud robotit, osalt jälle kukerpalliks valmistuvat skafandris kosmonauti (kuigi kosmonautidel pole arvatavasti kombeks kukerpallitada, sest see ei lähe nende kangelaseväärikusega kuidagi kokku). Ent doktor Karl Moorits muidugi juba aimab, et pildil fikseeritud ühtaegu groteskne ja võimas, mõnevõrra ka donkihhotlik objekt kujutab endast turvist, mis peab kõigi eelduste kohaselt endas võima kätkeda üht Raphidia’t – Jakobi malbet ja nunnut lemmikut.

      “Päris tore,” nendib doktor. “Kuid kas nad sellises kostüümis ka liikuda jõuavad? Ma sain aru, et nüüd katsetate te hõbedaga.”

      “Oo, selle paksus on ainult mõni mikron. Üks meie hoolealune uljaspea suutis sellega isegi lendu tõusta. Näete, need liigendid võimaldavad seda.”

      Seepeale muretseb doktor Moorits jälle, et ega too rüü siis äkki liiga õhuke ole. Kaitseb ta СКАЧАТЬ