Möbiuse leht. Teine raamat. Enn Vetemaa

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ja kujutletagu, ta koguni silitas teda. “Sa jääd meil ju varsti autu alla…” Hallikas volask aga laskis end maadligi ja niutsus nagu kutsikas. Karli poole ta aga urises ja näitas hambaid. Kõige kummalisem oli aga see, et Hannibali saatuseks oli tõesti auto alla jäämine.

      Sel korral aga koertega kokku ei puututud, ning peagi jõudsid nad raiesmikule, mis oli just nii kaugel kodust, et aisakellad või tasasem sarvepuhumine sinna küll kuulda poleks olnud.

      Karl otsustas katsete algusega viivitada, sest oli ju vaja mingil määral ka marju korjata. Kui ta tädi kohe ära peletab, siis peavad nad tühjade korvidega koju minema, ja küllap tuleb sel puhul ka aru anda. Kui nad aga korvid enam-vähem täis korjavad, ehk lubatakse siis teinekord jälle; ja seda on tõesti tarvis, sest uurimistööd tuleb kindlasti ka korrata. See kuulus teadusemees Pavlov, kellest ühes kalendrisabas lugeda oli, tegi alati palju katseid, enne kui järeldustega välja tuli. Ja temast sai ka üleilmselt tuntud mees, ehkki see, et koerale konti näidates võib süljenirisemise või maomahlade voolamise välja meelitada, just kes-teab-mis päratu uudis polegi. Nagu seegi, et peeti näidates vähem ila nõrgub. Aga koguni Nobeli preemia anti talle. Sellest aga tuleneb, et kõiki asju tuleb hoolsasti kontrollida ja täpselt registreerida, pärast aga veel ka järeldusi ja kokkuvõtteid teha. Pavlovil oli muidugi see eelis, et tal oli koeri küllaga, Salme Leinemanne on aga üks. Seda põhjalikum tuleb olla!

      Tädi korjas marju poisist märksa aeglasemalt, kuid tema korjamises oli mingit iseäralikku väärikust; see korjamine tundus olevat otsekui püha riitus. Nopiti mari, uuriti seda igast küljest, ja alles siis rändas maasikas korvi. Miskipärast tuli Karlile armulauateenistus meelde, mida ta kord näinud oli: õpetaja võttis oblaadikese kah aeglaselt, kohe rõhutatult aeglaselt, ju andis talle ikka aega Kristuse ihuks muutuda, ning alles siis pistis armulaualeivakese põlvitaja suhu – suhu, mis oli juba hea tükk aega pärani olnud. Karl oli siis mõelnud, et kui vaimulik isa põlvitajate eest läbi traaviks, ei jääks pühalikkusest õhkagi järele ja kogu talitus ajaks vaata et naerma. Las tädi korjab pealegi aeglaselt, Karl laseb aga kätel kiiremini käia – eks pärast või ju tädi korvi lisa kallata.

      Kui Karli korv täis sai ja tädi oli kah juba oma nõu põhja kenasti jõudnud marjadega katta, ei mallanud poiss enam viivitada. Südame värinal läks ta teatud põõsa juurde, kummardus suurte kobrulehtede kohale ja kobas otsiva käega. Need kobrulehed lõhnasid soolakalt. Kõik oli alles: kuljused, sarveke, mille kollakas vask välgatas poolhämaruses salapäraselt, ja kõige all vakstusse keeratud kaustik.

      Veel korra tõmbas poiss kopsudesse seda ürgset, liikumatut, kuid siiski erutavat lõhna. Mingil kombel sobis igavikuline lõhn tänase päevaga kokku, sest eks ka Salme olemises olnud midagi üle aegade küündivat, tabamatut nagu jäämäe varjatud osa.

      Karl võttis värisevi käsi kuljusenöörist, tõstis kellukesed põõsast välja ja kõlistas: habras, imeselge heli. Võib-olla jätsid väikesed maa-alused sepakesed – koboldid – korraks oma töö katki ja kuulatasid, kõrvad kikkis. Nemad ju tunnevad metallide hinge.

      Tädi Salmet läbis nõksatus. Ta tõstis pea. Poiss kõlistas veel korra. Noh? Ent tädi ei alustanud tantsu, ei kergitanud siivutult oma kleidiserva, ta hakkas hoopis Karlile aeglaselt lähenema – suur, naeratav, otsekui Kivist Külaline. Nüüd tilistas poiss kuljuseid juba kõigest väest. Nagu enesekaitseks.

      Salme seisis Karli ees, võiks öelda, tema kohal, sest poiss oli end küüru tõmmanud ja vaatas teda alt üles, vaatas nagu nõia õpilane, kes on vaimu välja kutsunud, kuid ei tea, mis sellega peale hakata.

      Tädi suur kämmal lähenes aisakelladele, maabus neil ja võttis nad rahulikult ära. Poiss ei julgenud vastu punnidagi – kõik oli nii ootamatu. Mis tädi nende kelladega teha tahab? Sellele küsimusele ei tulnud kaua vastust oodata: nüüd kõlistas kuljuseid juba tädi Salme Leinemann ise ja ta huuled vormisid kindla, sõbraliku, ent ka mingit varjatud ähvardust sisaldava käsu.

      “Tanssi!” lausus tädi tumedalt. “Tanssi, poiss!..” Tädi Salmel oli nagu ikka sõnade vermimisega teatud raskusi, kuid see aeglus, see manalik või loitsuline venivus lisas käsule kaalu.

      “Tanssi, poiss, tanssi!” kordas tädi, ja kuljused kõlisesid aina valjemalt. Tädi naeratus kivines. Pakku joosta? Aga kohe kerkis Karli silme ette pilt, kuidas ta üle tanuma kodu poole lippab, kuljuseid kõlistav tädi kannul. Ei, ära joosta ei tohtinud!

      Ega nüüd jäänudki Karlil muud üle, kui kuuletuda. Ta hakkaski tantsima, kuid – imelik küll – tal oli plaanis maha lüüa üks lustakas poiste hüppetants, ent mingi imelik jõud sundis teda aeglaselt ringiratast tuiama, ja ta tegi koguni käega liigutusi, nagu tahaks kergitada olematut seelikusaba. No mis see siis olgu?! Kes kellega katsetab? Osad on ju vahetunud ning tädist saanud olukorra täielik peremees. Lüüasaamine? Kuid kuidas võib üks tulevane vaimuvägede kindral lüüa saada, alla jääda?! Ei või! Ega praegu ole tegu hüpnotiseerimisega, mille puhul, nagu kirjutas doktor Kirschenberg ise, võib üllatusi juhtuda. Ja eks leidnudki nüüd Karl ainuvõimaliku mittehäbistava lahenduse: eksperimenteerib ikka tema, Karl, mis sellest, et kuljused tädi käes on – tõeliselt jälgib ikkagi tema tädi, mis sest, et osad näiliselt vahetusid; ta uurib nimelt, kuidas erinevad tantsusammud tädile mõjuvad… See oli väga rahustav seletus, ja äratundmisrõõmust lõi ta sekka paar vallatut hüppekaart. Kuid seda tuli tal kohe kahetseda. Kuskilt ilmus tädi vabasse kätte pikk vits ja Karli kriimulised sääred pidid kohe selle mitte just tugevaid, aga siiski teravalt salvavaid hoope tunda saama. Säärtel oli kibe küll, kuid veelgi halvemas olukorras oli tema sisetunne: pagana raske on ennast sedaviisi totakalt karglevana ikka veel olukorra peremehena tunda. Ei, tuleb ennast nii tunda! Tuleb! Küllap ka mõni koeranähvits hammustas tarka Pavlovit, kuid mis sellest, katsetaja oli ikkagi suur vene õpetlane, mitte peni! Kui tahetakse aeglasemat tantsu, siis võime me ju seda pakkuda. Miks mitte. Igatahes saab kaustikus lahter “erilisi tähelepanekuid” küll tihedasti täis kirjutatud! Ent samas tundis Karl, et see ürgne sõõrtants paneb pea ringi käima, kaart suurendada ta aga nagu ei saanudki – oli otsekui mingis nõiaringis. Ja veel veidram: pooluimane tammumine hakkas talle kuidagi seletamatult meeldimagi. Hirmuga adus ta, et kui tädi Salme ikka edasi tilistab, ja tädi näos oli tõesti midagi ajatut – lõppu polnud oodatagi – , siis variseb ta lõpuks kokku. Tema, eksperimenteerija, vajub kokku! Tema, vaimuvägede valitseja, kukub ümber nagu väsinud vurrkann. Kuidas seda endale küll viisakalt ja väärikalt ära seletada?

      Kuid kukkuda polnud talle määratud: ootamatult kuulis ta, et puhutakse nüüd juba ka sarve, ikka seda tuletõrjepasunat. Ja puhuja ei peljanud instrumenti mitte sugugi; lausa uskumatu, et ta kord selle huikamise eest diivani alla üritas pugeda. Kellad ja sarv – ebamaine duo! Jah, nende koosmõju kohta oli tema kaustikus tühjaks jäetud lahter number kolm…

      “Nüüd, poiss, karda irmu ka!” kõlas käsk. “Karda irmu!” – väga imelik ütlemine, nagu absurdne, kuid aastaid hiljem pidi ta suurkoolis tõesti konspekteerima mõiste “fobofoobia” sisu: hirmukartus – inimene on muidu normaalne, aga kardab pidevalt, et äkki hakkab ta midagi kartma… Oi, neid hulluse kummalisi spiraale, iseennast sabast õgivat madu! Kuid see kõik oli hiljem, praegu tundis poiss kõige alandavamat hirmu.

      Tädi näis kasvavat, varsti puutub ta pea vastu pilvepiiri, tema, Karl, aga aina väheneb, kahaneb, muutub mullamutukaks. Jah, tädi ümber hõljus nagu mingeid pilvi, midagi poolmateriaalset aina voogas ja voogas. Kuid ta ei tohtinud ka lihtsalt niisama hirmu tunda, ta pidi samal ajal veel ka tantsima. Nüüd oli see juba ehtne hirmutants. Kui kaua see kestab? Millega see lõpeb? Ja jälle midagi uut: nüüd hakkas tantsima-tammuma ka tädi ise. Kord lähenes ta Karlile nii, et Karl võis näol tunda ta pahisevat, rasket hingamist, siis jälle kaugenes. Tädi tantsis ja tõstis nüüd juba ka kurikuulsat seelikusaba. Kas oli see pulmatants? Kuskilt oli ta lugenud, et emaskorpion õgib pärast pulmatantsu isase ära… Aga tädi tants andis väsivale Karlile СКАЧАТЬ