Küti kirjad. Ivan Sergeevich Turgenev

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ part kui ettevaatlik lind ei peatu päris kalda ääres ning teiseks – kui isegi mõni mahajäänud ja kogenematu priikspart sattuski lasu ette ja kaotas elu, siis teda tihedast maierist kätte saama ei olnud meie koerad võimelised: vaatamata ka kõige üllamale eneseohverdamisele ei suutnud nad ei ujuda, ei mööda põhja käia, vaid veristasid asjata oma kallihinnalisi ninasid vastu kõrkja teravaid servi.

      «Ei,» lausus Jermolai viimaks, «asi on sant: peab lootsiku muretsema… Läki Lgovi tagasi.»

      Meie läksime. Jõudsime vaevalt mõned sammud astuda, kui meile tiheda remmelga tagant jooksis vastu üpris vilets linnukoer ning tema järel ilmus keskmist kasvu mees sinises, tublisti kulunud kuues, kollakas vestis, gris de lin või bleu d’amour värvi, kiiruga auklikesse saabastesse torgatud püksid jalas, punane rätt kaelas ja üheraudne püss risti üle selja. Sellal kui meie koerad tavalise, nende tõule omase hiinaliku tseremoniaalsusega nuusutlesid neile uue isiksusega, kes ilmsesti kartis, saba jalgade vahele tõmbas, kõrvad pea ligi kiskus ning põlvi nõtkutamata ja hambaid paljastades kogu kehaga kiiresti ringi keerles, tuli võõras mees meie juurde ja kummardas erakordselt viisakasti. Ta oli pealtnäha aastat kakskümmend viis vana; ta pikad, kaljaga tugevasti läbiimmutatud ruuged juuksed töllerdasid liikumatute salkudena, väikesed sõstrasilmad pilkusid sõbralikult, kogu ta nägu justkui hambavalu pärast musta rätiga seotud, naeratas magusalt.

      «Lubage ennast tutvustada,» algas ta pehme ja lipitseva häälega, «mina olen siinne kütt Vladimir… Kuulda saades teie saabumisest ja teada saades, et teie suvatsesite siirduda meie tiigi kallastele, otsustasin ma, kui see teile vastumeelne ei saa olema; pakkuda teile oma teeneid.»

      Kütt Vladimir kõneles, võta või jäta, nagu noor provintsinäitleja, kes mängib esimeste armastajate osi. Ma nõustusin tema ettepanekuga ning juba enne Lgovi jõudmist olin ta loo teada saanud. Ta oli pärisorjusest vabaksantud mõisainimene; õppis varases nooruses muusikat, pärast teenis toapoisina, oli kirjaoskaja, oli lugenud, nagu ma võisin märgata, mingisuguseid raamatukesi ja elades nüüd, nagu elavad Venemaal paljud, ilma rahakrossita ja ilma alatise tegevuseta, toitis end nii-öelda taevamannast. Ta väljendus ebaharilikult peenelt ja ilmsesti edvistas oma maneeridega; arvatavasti oli ta hirmus naistekütt ja saavutas kõikide oletuste kohaselt edu: vene tüdrukud armastavad ilukõnet. Muuseas andis ta mulle mõista, et külastab vahel naabruses asuvaid mõisnikke ja sõidab linna võõrsile ja mängib preferanssi ja suhtleb pealinna inimestega. Ta naeratused olid meisterlikud ja erakordselt mitmekesised; eriti sobis talle malbe, tagasihoitud naeratus, mis mängles ta huultel, kui ta tähelepanelikult võõra juttu kuulas. Ta kuulas teid ära, ta nõustus teiega täielikult, ent ei kaotanud siiski eneseväärikust ja nagu tahtis teile mõista anda, et ka tema võib parajal ajal oma arvamust avaldada. Jermolai, mitte just ülearu haritud ja hoopiski mitte «subtiilne» inimene, oleks teda peaaegu sinatama hakanud. Oleksite pidanud nägema, millise muigega Vladimir talle «teie» rääkis.

      «Miks te pea on rätikuga seotud?» küsisin ma temalt. «Kas hambad valutavad?»

      «Ei,» vastas ta, «see on rohkem ettevaatamatuse hukatusttoov tagajärg. Mul oli sõber, hea inimene, kuid sugugi mitte kütt, nagu see vahel juhtub. Vaadake, ühel ilusal päeval ütleb ta mulle: mu armastusväärne sõber, võta mind jahile kaasa, ma uudishimutsen teada saama, milles see lõbu seisneb. Mina endastmõista ei tahtnud seltsimehele ära öelda: hankisin talle omalt poolt püssigi ja võtsin ta jahile. Vaadake, meie küttisime nagu kord ja kohus; lõpuks tärkas meil mõte pisut puhata. Mina istusin puu alla, tema aga omalt poolt hakkas püssiga vigureid tegema, kusjuures ta minu peale sihtis. Mina palusin teda lakata, ent oma kogenematuses ei kuulanud ta minu sõna. Kõmatas pauk ja mina kaotasin lõua ning parema käe nimetissõrme.»

      Jõudsime Lgovi. Nii Vladimir kui ka Jermolai tulid otsusele, et ilma lootsikuta on küttimine võimatu.

      «Oksakesel on lameda põhjaga paat,» tähendas Vladimir, «ent mina ei tea, kuhu ta selle on peitnud. Peab tema poole jooksma.»

      «Kelle poole?» küsisin ma.

      «Siin elab üks mees, hüüdnimega Oksake.»

      Vladimir läks Jermolaiga Oksakese poole. Ma ütlesin, et ootan neid kiriku juures. Kalmistul haudasid vaadeldes sattusin neljanurgelisele mustakstõmbunud urnile, millel olid järgmised kirjad – ühel küljel prantsuse keeles: Ci-git Theophile Henri vicomte de Blangy, teisel küljel vene keeles: «Selle kivi alla on maetud prantsuse alama krahv Blangy keha; sündinud 1737, koolnud 1799. aastal, kogu tema elamist oli 62 aastat», kolmandal: «Rahu tema põrmule» ja neljandal:

      «All selle kivi lamab pagulane-prantslane,

      kes ülikute tõust, kel oli vaimuanne.

      Naist, perekonda tapet itkes,

      kui jättis kodumaa türanni ikkes.

      Siis jõudes Venemaale, Vene randadele,

      peavarju külalistelahke soetas enesele:

      ta õppas lapsi, vanemate rahu karjatas…

      Siin kõrgem kohtumõistja teda vaigistas.»

      Jermolai, Vladimiri ja veidra hüüdnimega mehe – Oksakese – tulek katkestas mu mõtisklused.

      Paljasjalgne, räbalais ning turrisjuukseline Oksake, aastat kuuskümmend viis vana, näis pealtnäha endise mõisateenijana.

      «Kas sul on lootsik?» küsisin ma.

      «Lootsik on,» vastas ta tumeda ja pläriseva häälega, «aga hirmus vilets.»

      «Mis tal on?»

      «Korrast ära, ja needid on ka aukudest väljas.»

      «Mõni õnnetus!» hüüdis Jermolai, «võib takkudega kinni toppida.»

      «Teadagi, et võib,» kinnitas Oksake.

      «Kuid kes sa oled?»

      «Härraste kalapüüdja.»

      «Mis kalapüüdja sa oled, kui su lootsik on säärases korratuses?»

      «Kuid meie jões ei olegi kala.»

      «Kala ei armasta raba roostet,» tähendas minu kütt tähtsalt.

      «Noh,» ütlesin ma Jermolaile, «mine hangi takku ja paranda lootsik ära, kuid tee kähku.»

      Jermolai läks ära.

      «Ah, nõnda me läheme veel põhjagi,» ütlesin ma Vladimirile.

      «Jumal on halastaja,» vastas ta. «Igal juhul peab oletama, et tiik ei ole sügav.»

      «Jah, ta ei ole sügav,» vastas Oksake, kes rääkis kuidagi imelikult, otsekui uniselt, «ja põhjas on tal muda ja rohi, ja ta on üleni rohtu kasvanud. Aga seal on muidugi ka hauakohti.»

      «Kui aga rohi on nii tugev,» tähendas Vladimir, «siis ei saa sõudagi.»

      «Ja kes siis neil lamedapõhjalistel sõuab? Peab tõukama. Ma sõidan teiega ühes; mul on latike, aga muidu võib ka labidaga.»

      «Labidaga pole mugav, mõnes kohas ei ulata vahest põhjagi,» ütles Vladimir.

      «Õige ta on, et pole mugav.»

      Ma istusin Jermolaid oodates hauale. Vladimir läks viisakusest mõnevõrra kõrvale ja istus samuti. Oksake jäi kohale edasi seisma, raputades pead ja olles käed vana harjumust mööda selja taga kokku pannud.

      «Palun ütle,» СКАЧАТЬ