Küti kirjad. Ivan Sergeevich Turgenev

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ enne päikeseloojangut te lähete metsasallu püssiga, ilma koerata. Te otsite kuhugi väluservale endale koha, heidate pilgu ümberringi, vaatate pistongi üle ja pilgutate seltsimehega vastastikku silma. Möödub veerand tundi. Päike on loojunud, kuid metsas on veel valge; õhk on puhas ja läbipaistev; linnud vidistavad, vadistavad; noor rohi helgib smaragdi rõõmsa helgiga… teie ootate. Aegamisi pimeneb metsa sisemus; eha helepunane valgus liugub aeglaselt puude juurikail ja tüvedel, tõuseb ikka kõrgemale ja kõrgemale, läheb alumistelt, peaaegu veel paljastelt okstelt liikumatute ning uinuvate latvade juurde… Nüüd on ka kõige ülemised ladvatipud tumenenud; punane taevas hakkab sinendama. Metsa lõhn tugevneb, on tunda kerget sooja niiskust; sallu tunginud tuul raugeb teie ligidal. Linnud suiguvad unne, mitte kõik korraga, vaid liikide järgi: juba on metsvindid vaikinud, mõne hetke pärast vaikivad käosulased, nende järel talvikesed. Mets muutub järjest pimedamaks. Puud liituvad suureks mustavaks massiks; sinisele taevale ilmuvad areldi esimesed tähekesed. Kõik linnud magavad. Üksnes lepalinnud ja väikesed rähnid vilistavad veel vahetevahel uniselt… Nüüd on ka nemad vait jäänud. Veel korraks helises teie kohal lehelinnukese hele hääl, kuskil kisendas peoleo, ööbik laksutas esimest korda. Te süda piinleb ootusest ja äkki – ent üksnes kütid mõistavad mind – äkki kajab sügavas vaikuses isesugune krongutamine ja sisin, kostab väledate tiibade ühetasast lööki ning kaunilt oma nokka kallutades lendab metskurvits tumeda kase tagant teie lasule sujuvalt vastu.

      Vaat mis tähendab «paikjahil seista».

      Niisiis läksime Jermolaiga paikjahile; kuid vabandage, härrased: esmalt pean teid Jermolaiga tutvustama.

      Kujutlege pikka ja kõhna neljakümneviie-aastast meest pika ning terava nina, kitsa lauba, väikeste hallide silmade, sakris juuste ja laiade pilklike huultega. See mees käis nii suvel kui talvel kollakas puuvillases kaftanis, mis oli õmmeldud saksa lõike järgi, kuid rihmaga vöötatud; ta kandis siniseid kottpükse ja tallenahkset mütsi; selle mütsi oli talle kord lõbusal hetkel kinkinud keegi vaesunud mõisnik. Rihma külge oli seotud kaks kotti, üks osavasti kaheks pooleks käänatuna ette, püssirohu ja haavlite tarvis, teine jahisaagi jaoks taha; topid võttis Jermolai aga oma isiklikust, nähtavasti tühjaksammutamatust mütsist. Raha eest, mis ta ulukite müügist sai, oleks võinud ta hõlpsasti endale padrunitasku ja kaelakoti osta, kuid ta isegi ei mõtelnud kordagi säärasele ostule ning jätkas oma püssi laadimist endiselt, äratades vaatlejais imetlust kunstiga, kuis ta vältis ohtu maha pillata või segada haavleid ja püssirohtu. Püss oli tal üheraudne, räniga; pealegi oli see õnnistatud halva harjumusega julmalt «tagasi lüüa», mistõttu Jermolai parem põsk alati oli vasakust pondunum. Kuidas ta sellest püssist märki tabas, seda ei oska ka kõige kavalam inimene arvata, kuid märki ta tabas. Tal oli linnukoergi, päris imeolevus teine, nimega Valetka. Jermolai ei söötnud teda iialgi. «Hakkan ma veel koera söötma!..» arutles ta, «koer on tark loom, leiab ise endale peatoidust.» Ja tõepoolest, ehkki Valetka oma ülemäärase kõhnusega ka kõige ükskõiksemat möödakäijat rabas, ta elas ometi, ja elas kaua; vaatamata oma viletsale seisukorrale ei läinud ta mitte ainsat korda kaduma ega avaldanud soovigi oma peremeest maha jätta. Kunagi noores eas oli tal, kaasakistuna armastusest, paar päeva vajaka olnud, kuid see rumal tuju lahkus tast pea. Valetka tähelepandavaimaks omaduseks oli arusaamatu ükskõiksus kõige vastu maailmas… Kui jutt ei oleks koerast, siis ma tarvitaksin sõna hajameelsus. Harilikult ta istus, tölp saba enese alla keeratud, tusatses, võpatas aeg-ajalt ja ei naeratanud iialgi. (On teada, et koertel on omadus naeratada, ja isegi väga armsalt naeratada.) Ta oli äärmiselt inetu ja mitte ükski tegevuseta mõisainimene ei jätnud kasutamata juhust, et ta välimuse üle mürgiselt naerda, kuid Valetka talus kõik need irvitused ja koguni löögid imeteldava külmaverelisusega. Erilist lõbu pakkus ta kokkadele, kes sedamaid, kui koer iseloomu nõrkusest, mis pole omane üksnes koertele, oma näljase koonu ahvatlevalt sooja ja lõhnava köögi paokil ukse vahelt sisse poetas, pottide juurest ära kargasid ja teda kära ning riiuga taga ajama pistsid. Jahil ta paistis silma väsimatusega ning tal oli üsna kenake haistmine, ent kui ta juhuslikult sai kätte haavatud jänese, siis sõi selle naudinguga juba viimse kondikeseni ära kuskil jahedas varjus, roheliste põõsaste all ning aupaklikus kauguses Jermolaist, kes vandus kõigis tuntud ja tundmatuis murrakuis.

      Jermolai kuulus ühele mu naabritest, vana laadi mõisnikule. Vana laadi mõisnikud ei armasta «neppisid» ja peavad kinni kodulindudest. Vahest ainult ebaharilikkudel juhtudel, nagu sünni- ja nimepäevadel või valimiste puhul asuvad vana laadi mõisnike kokad toiduks valmistama pikanokalisi linde ning sattudes hasarti, mis on omane vene inimesele, kui ta ise päris hästi ei tea, mida teeb, leiutavad nende juurde sääraseid keerukaid kastmeid, et külalised ettekantud roogasid enamikus uudishimu ja tähelepanelikkusega silmitsevad, kuid maitsta ei söanda. Jermolaid oli kästud kord kuus härraste köögi jaoks hankida kaks paari tetri või püüsid, muidu aga lubati tal elada kus ja millest tahtis. Temast oli loobutud kui mistahes tööks kõlbmatust, või nagu meil Orjolis öeldakse – «põdurast» inimesest. Püssirohtu ja haavleid talle endastmõistetavalt peremehe poolt ei antud, sest peremees käis täpselt nendesamade seaduste järgi, mille tõttu Jermolaigi oma koera ei söötnud. Jermolai oli eriskummaline inimene: muretu nagu lind, üsna jutukas, hajameelne ja pealtnäha kohmakas; ta armastas kõvasti juua, ei püsinud kaua ühes kohas, käis nühkamisi ja jalalt jalale taarudes ning sammus sedaviisi jalgu kiibates ja töllerdades ööpäevas maha oma viiskümmend versta. Ta sattus kõikvõimalikesse seiklustesse: ööbis soodes, puude otsas, katustel ja sildade all, istus mitu korda pööningutel, keldrites ja küünides luku taga, jäi korduvalt püssist, koerast ja kõige hädavajalikumast riietusest ilma, sai vahel rängasti ja kaua rookida, kuid ometi pöördus mõne aja pärast koju tagasi riietatuna, püssi ning koeraga. Teda ei saanud rõõmsaks inimeseks nimetada, kuigi ta oli alati üsna kaunikeses meeleolus; ta näis üldse veidrik olevat. Jermolai armastas lobiseda hea inimesega, eriti viinakruusi taga, kuid sedagi mitte kauaks: juhtus, et tõuseb ja hakkab muudkui minema. «Ja kuhu kurat sa lähed? Öö on väljas.» – «Tšaplinosse.» – «Ja milleks sa ennast Tšaplinosse vead, kümne versta taha?» – «Aga selleks, et seal Sofroni-mehikese juures öö mööda saata.» – «Ööbi ometi siin.» – «Ei, ei tule välja.» Ja Jermolai lähebki oma Valetkaga pimedasse öösse, läbi põõsaste ja lompide, ning mehike Sofron vahest ei lasegi teda majja ja – taga paremat – annab talle veel mööda kaela: et ära sa ausaid inimesi tülitama tule. See-eest ei saanud keegi end võrrelda Jermolaiga kunstis, kuidas kevadel suurvee ajal kalu püüda, kätega vähke veest välja võtta, vaistu järgi ulukeid üles otsida, vutte ligi meelitada, kulliga jahil käia ja «haldja vilega» ning «käo trilleriga»1 ööbikuid püüda… Ühte ta ei mõistnud – koeri dresseerida; ei jätkunud kannatlikkust. Tal oli ka naine. Jermolai käis tema pool kord nädalas. Naine elas viletsas poollagunenud onnikeses, ajas kuidagi ja millegagi läbi, ei teadnud kunagi, kas homme kõhu täis sööb ning sai üldse kibedat saatust tunda. Jermolai, see muretu ja heasüdamlik inimene, käitus temaga karedalt ja toorelt, tegi kodus hirmuäratava ja karmi näo, ning vaene naine ei teadnud, millega talle meelepärane olla, värises ta pilgu ees, ostis talle viimaste kopikate eest viina ja kattis teda orjalikult oma kasukaga, kui ta majesteetlikult ahju peale sirakile langes ning vägimehe-unne suikus. Ma ise juhtusin temas mitu korda märkama mingi morni metsikuse tahtmatuid väljendusi: mulle ei meeldinud ta näoilme, kui ta mahalastud lindu naksas. Ent kunagi ei jäänud Jermolai koju kauemaks kui üheks päevaks, võõrsil aga muutus jälle «Jermolkaks», nagu teda sada versta ümberringi hüüti ja nagu ta vahel ka ise ennast nimetas. Viletsamgi mõisateenija tundis selle hulguse kõrval oma üleolekut ja võib-olla nimelt seetõttu käituski temaga heatahtlikult; ent talumehed püüdsid teda algul ja ajasid mõnuga taga nagu jänest põllul, kuid pärast lasksid tal jumala rahus minna ning kord juba veidrikku tundma saanud, ei puudutanudki teda enam, vaid andsid talle isegi leiba ja ajasid juttu… Just selle inimese ma võtsin enesele kütiks ja just temaga läksingi paikjahile, suurde kaasikusse, mis oli Ista jõe kaldal.

      Paljudel Venemaa jõgedel on nagu Volgalgi üks kallas mägine, teine luhtkallas; Istal samuti. See väike jõeke lookleb erakordselt tujukalt, roomab mao kombel, pooltki versta ei jookse sirgelt; ja mõnes paigas, СКАЧАТЬ