ja kõigest südamest kahetsedes kallistas ta Dunjat ja palus, et see temale andeks annaks. Meilt läks ta samal hommikul ilma aega viitmata linna kõikidesse majadesse. Dunja ning tema käitumise ja tundmuste ülluse kohta kõige meelitavamaid sõnu kasutades ja pisaraid valades seadis ta tema süütuse uuesti jalule. Veel enam, ta näitas ja luges kõigile Dunjakese kirja, mille see oli härra Svidrigailovile kirjutanud, ja laskis sellest isegi ärakirjad teha (mis minu arvates juba üleliigne oli). Nõnda tuli tal mitu päeva järjest linnas tuttavaid külastada, sest mõned hakkasid juba pahaks panema, miks teisi on neist paremaks peetud; niiviisi tekkis järjekord, sest igas majas oldi ootel ning teati juba ette, et sel ja sel päeval loeb Marfa Petrovna nende juures seda kirja, ja igale lugemisele kogunes isegi jälle neid, kes olid seda kirja juba mitu korda kuulnud niihästi endi kodus kui ka järjekorras olevate tuttavate juures. Minu arvates oli selles kõiges nii paljugi ülearust, kuid Marfa Petrovnal on juba kord niisugune iseloom. Vähemalt seadis ta Dunjakese au täiesti jalule ja kogu selle loo alatus langes kustutamatu häbiga tema mehe kui peasüüdlase kaela, nii et minul on temast isegi kahju; liiga karmilt talitati selle peastpõrunuga. Dunjat hakati kohe mitmele poole kutsuma tunde andma, kuid tema ütles ära. Üldse muutusid kõik tema vastu eriliselt aupaklikuks. Peaasjalikult see kõik aitas kaasa selleks ootamatuks juhtumiks, mille tõttu nüüd, võiks öelda, kogu meie elusaatus muutub. Tea, armas Rodja, et Dunjale tuli peigmees kosja ja et Dunja on andnud juba oma nõusoleku, mille tõttu sinule viivitamata ruttan teatama. Ja ehk küll see asi on otsustatud sinult nõu küsimata, ei pane sa seda vististi ei minule ega õele pahaks, sest nagu isegi kõigest näed, polnud selle asjaga võimalik viivitada või seda kuni ainult vastuse saamiseni edasi lükata. Ja pealegi poleks sina võinud ainult kaudsete andmete järgi asja põhjalikumalt kaaluda. Asi juhtus järgmiselt. Peigmees Pjotr Petrovitš Lužin on juba õuenõunik, ja Marfa Petrovnale kaugelt sugulane, millepärast see ka palju kaasa aitas. Pjotr Petrovitš alustas sellega, et avaldas Marfa Petrovna kaudu soovi meiega tuttavaks saada; võtsime ta nagu kord ja kohus vastu, jõi teine meil kohvi, aga juba järgmisel päeval saatis ta kirja, milles väga viisakalt tegi Dunjale abieluettepaneku, paludes rutulist ja kindlat vastust. Ta on töökas ja asjalik inimene ning kiirustas Peterburi sõitma, mispärast talle oli iga minut kallis. Iseenesestki mõista olime alguses väga üllatatud, sest et kõik sündis liiga ruttu ja ootamatult. Arutasime ja mõtlesime kahekesi koos kogu selle päeva. Tema on usaldusväärne ja varanduslikult kindlustatud inimene, teenib kahes kohas ning tal on juba oma kapital. Tõsi, ta on juba nelikümmend viis aastat vana, kuid välimuselt on üsna kena ja võib veel naistele meeldida, ning üldse on ta küllalt soliidne ja viisakas inimene, ainult pisut sünge ja nagu kõrgivõitu. Kuid see võib-olla näib ainult nõnda esimesel silmapilgul. Hoiatan sind, armas Rodja, et kui teda Peterburis kohtad, mis sünnib õige pea, siis ära tee otsust liiga ruttu ja ülepeakaela, nagu see sinule omane, kui ehk esimesel silmapilgul sulle temas midagi ei meeldi. Räägin seda igaks juhuks, kuigi ma kindel olen, et ta jätab sulle hea mulje. Pealegi selleks, et ükskõik missugust inimest tundma õppida, peab temale lähenema samm-sammult ja ettevaatlikult, et mitte eksituste ja eelarvamuste küüsi sattuda, mida pärastpoole on väga raske parandada ja tasandada. Pjotr Petrovitš on aga paljude tunnuste järgi väga auväärne mees. Juba oma esimesel külaskäigul avaldas ta meile, et tal on kindlakskujunenud vaated, kuid nii paljuski jagab ta, nagu ta ise ütles, «meie noorima sugupõlve veendumusi» ja on igasuguste eelarvamuste vaenlane. Ta rääkis veel palju muudki, sest ta näib olevat pisut nagu auahne ja armastab väga, et teda kuulatakse, kuid see pole peaaegu üldse ju pahe. Mina, mõistagi, taipasin vähe, kuid Dunja seletas mulle, et kuigi ta on väikese haridusega inimene, on ta siiski tark ja nähtavasti heasüdamlik. Sina tead ju oma õe karakterit, Rodja. Ta on kindla loomuga, arukas, kannatlik ja suuremeelne tütarlaps, kuigi äge, mida ma temas olen hästi tundma õppinud. Muidugi pole tema ega ka Pjotr Petrovitši poolt erilist armastust, kuid Dunja on lisaks oma tarkusele veel üllameelne olend nagu ingel ja peab oma kohuseks õnnelikuks teha meest, kes omakorda jälle tema õnne eest hoolitseks. Selles, et mees tema õnne eest muretseks, pole meil tänini suuremat põhjust kahelda, ehk küll, nagu isegi tunnistama pean, asi pisut ülepeakaela sai otsustatud. Pealegi on ta väga kaalutlev mees ja taipab muidugi, et tema abieluõnn on seda kindlam, mida õnnelikumaks saab Dunjake tema naisena. Et ta iseloomus on aga mõningaid tasakaalutuse jooni, mingisuguseid vanu harjumusi ja nende mõtetes isegi mõningaid lahkhelisid (millest isegi kõige õnnelikumates abieludes mööda ei pääse), siis ütles selle kohta mulle Dunjake ise, et tema on endas kindel; et pole mingit põhjust muretseda ja et tema suudab paljugi välja kannatada, tingimusel, kui muud suhted on ausad ja õiglased. Alguses, näiteks, paistis Pjotr Petrovitš minulegi nagu käredana; kuid see võib oleneda just sellest, et ta on otsekohene inimene, ja tingimata ongi see nõnda. Näiteks ütles ta teisel külaskäigul, kui ta oli Dunjalt nõusoleku saanud, et juba varem, kui ta Dunjat veel ei tundnudki, otsustanud ta võtta ausa tüdruku, kuid ilma kaasavarata ja tingimata niisuguse, kes on juba viletsust maitsenud; sest, nagu tema seletab, mees ei pea oma naisele millegagi kohustatud olema, kuna ju palju parem on, kui naine meest oma heategijaks peab. Lisan juurde, tema ütles seda pisut pehmemalt ja lahkemalt, kui mina kirjutan, sest mina olen tema täpse väljenduse unustanud, mäletan ainult mõtet ja pealegi ei öelnud ta seda koguni mitte meelega, vaid nähtavasti kogemata, kõneluse ägeduses, nii et ta seda pärast katsus parandada ja pehmendada; kuid minule tundus see ometi pisut käredana ja nõnda rääkisin sellest pärast Dunjale. Kuid Dunja vastas minule isegi pahaselt, et «sõnad pole veel tegu» ja see on muidugi tõsi. Enne otsustamist ei maganud Dunja kogu öö ja arvates, et mina juba magan, tõusis ta voodist ja käis öö otsa toas edasi-tagasi; viimaks laskus ta pühapildi ette põlvili ja palus seal kaua ning härdalt, hommikul aga teatas minule, et on otsusele jõudnud.
Ma juba tähendasin, et Pjotr Petrovitš sõidab nüüd Peterburi. Tema ajab seal suuri asju ja ta tahab Peterburis avaliku advokaadikontori avada. Tema teotseb juba ammugi mitmesuguste nõudmiste ja protsesside alal ja hiljuti alles võitis ta suure protsessi. Peterburi peab ta muuseas veel sellepärast sõitma, et tal on seal suurem asi senatis ajada. Nõnda siis, armas Rodja, võib ta ka sinule väga kasulik olla, isegi kõiges, ja meie Dunjaga arvasime, et tänasest päevast peale võiksid ka sina oma tulevasele karjäärile kindla aluse panna ja võiksid oma saatuse selgesti määratuks lugeda. Oo, kui see ometi teostuks! See oleks niisugune õnn, et seda ei võiks millekski muuks pidada kui aga kõigevägevama armuks. Dunja ei teegi muud kui aina unistab sellest. Meie juba riskisime selles suhtes Pjotr Petrovitšiga mõne sõna rääkida. Tema avaldas oma mõtteid ettevaatlikult ja ütles, et, muidugi, kuna tema ju ilma sekretärita läbi ei saa, siis on, iseenesestki mõista, parem palka maksta sugulasele kui võõrale, kui aga too ametis kõlblikuks osutub (või sina ei peaks kõlblikuks osutuma!), ometi avaldas ta siinsamas kahtlust, kas sinu ülikooliõpingud sulle küllalt aega jätavad tema kontoris töötamiseks. Sellega asi tol korral lõppeski, kuid Dunja ei mõtlegi muust, kui aga ainult sellest. Juba mitu päeva on ta nüüd mingisuguses palavikus ja on koostanud isegi terve plaani selle kohta, kuidas sa pärastpoole võiksid olla Pjotr Petrovitši abiliseks või isegi kompanjoniks asjade ajamises, seda enam, et ka sina õpid õigusteaduskonnas. Mina, Rodja, olen temaga täiesti ühel arvamusel ja pooldan tema kavatsusi ning lootusi, pidades neid täiesti tõenäolisteks; ja hoolimata Pjotr Petrovitši praegusest, väga arusaadavail põhjusil põiklevast vastusest (tema ei tunne ju veel sind), usub Dunja ometi kindlasti, et ta saavutab kõik oma hea mõjuga tulevase mehe peale. Muidugi mõista hoidusime meie sõnagi lausumast Pjotr Petrovitšile oma kaugemaist unistusist, peaasjalikult aga sellest, et sina tulevikus tema kompanjoniks saad. Tema on kindlakskujunenud vaadetega inimene ja temale võib-olla oleks see kõik ainult unistusena tundunud, mispärast ta ehk seda väga kuivalt oleks kuulda võtnud. Ei mina ega ka Dunja pole lausunud poolt sõnagi oma kindlast lootusest, et tema aitab meil sinu jaoks raha saada, seni kui oled veel ülikoolis; me ei rääkinud seda sellepärast, et, esiteks, see sünnib tulevikus iseenesestki ja et tema ilma ülearuste sõnadeta ise seda sulle pakub (ega ta siis ometi selles Dunjale eitavat vastust anna), seda enam, et sina võid ju kontoris tema paremaks käeks muutuda ja saad abi mitte heateona, vaid oma teenitud palgana. Nõnda tahab Dunjake seada ja mina olen temaga täiesti ühel nõul. Teiseks ei rääkinud me sellepärast, et mina tahtsin sind temaga teie eelseisvas kokkusaamises ühesugusesse seisukorda panna. Kui Dunja vaimustuses sinust rääkis, siis ta vastas, et iga inimest peab kõigepealt
СКАЧАТЬ
