Kuritöö ja karistus. Fjodor Dostojevski

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ «Sellest pole midagi! See peade kõngutamine mind ei kohuta, sest kõigile on kogu lugu teada ja kõik salajane saab ilmsiks; ja mitte põlguse, vaid alistumisega andun sellele. Olgu! Olgu! «Ennäe inimest!» Lubage, noormees: kas te võite… Kuid ei, peab mõjuvamalt ja kujukamalt seletama: mitte – kas teie võite, vaid – kas teie söandate praegusel silmapilgul minu peale silmi tõstes kinnitavalt öelda, et ma pole siga?»

      Noormees ei vastanud sõnagi.

      «Noh,» jätkas kõneleja nüüd soliidselt ja isegi suurema väärikusega, kuna ta enne jällegi toas tõusva naerukihina ära ootas. «Noh, olgugi mina siga, aga tema on daam! Minul on metsalise nägu, aga Katerina Ivanovna, minu abikaasa, on haritud isik ja sünni poolest staabiohvitseri tütar. Olgugi mina lontrus, temal aga on üllas süda ja on kasvatusega õilsate tundmustega täidetud. Aga siiski… oo, kui ta ometi mind haletseks! Armuline härra, armuline härra, iga inimene vajab vähemalt ühtki niisugust kohta, kus teda haletsetaks! Aga ehk küll Katerina Ivanovna on suuremeelne naisterahvas, kuid ta on ebaõiglane… Ja ehk ma küll isegi mõistan, et kui ta minu salkusid kisub, siis mitte muidu, kui haledast südamest («Sest häbenemata kordan ma, noormees, tema kisub mu salkusid,» ütles ta eriti väärikalt, kui ta jällegi naerukihinat kuulis), kuid, mu jumal, kui ta ometi ainuski kord… Aga ei! Ei! See kõik on asjatu ja sellest ei maksa rääkida! Ei maksa!.. Sest nii mõnigi kord on mu soovid täitunud ja nii mõnigi kord on mind haletsetud, kuid… minu loomus on juba kord niisugune, olen loodud lojus!»

      «Muidugi!» tähendas peremees haigutades.

      Marmeladov lõi otsustavalt rusikaga vastu lauda:

      «Niisugune on minu loomus! Teate teie, kas teie teate, mu härra, et ma jõin isegi tema sukad maha? Mitte kingad, sest see oleks veel pisutki üldise korraga sarnanenud, vaid sukad, tema sukad jõin maha! Jõin ka maha tema pearäti, kitse udukarvadest pearäti, mis oli temale kingitud ja kuulus täiesti temale, mitte minule; ise aga elame külmas toanurgas ja sel talvel külmetas ta enda ära ja hakkas köhima, köhib juba verd. Väikesi lapsi on meil kolm ja Katerina Ivanovna teeb hommikust poole ööni tööd, kraabib ja küürib, peseb lapsi, sest puhtusega on ta maast madalast harjunud, ja seda kõike oma nõrga ja tiisikusele kalduva rinnaga, ning mina tunnen seda! Või arvate, et ma ei tunne? Ja mida rohkem ma joon, seda rohkem tunnen. Selleks joongi, et joomises otsin kaastunnet ja tundeid… Joon, sest ma tahan kahevõrra kannatada!» Ja nagu meeleheitel langetas ta pea lauale.

      «Noormees,» jätkas ta ennast jälle üles ajades, «teie näost loen ma mingisugust nukrust. Niipea kui sisse astusite, lugesin ma seda, ja sellepärast pöördusingi kohe teie poole. Sest oma elulugu teile jutustades ei taha ma ometi end nende päevavaraste ees häbiposti panna, on ju neil niigi kõik teada, vaid ma otsin tundlikku ja haritud inimest. Siis teadke, et minu abikaasa kasvatati õilsas kubermangu mõisnikkude instituudis ja kooli lõpetades tantsis ta salliga kuberneri ja teiste isikute juuresolekul, mille eest sai kuldauraha ja kiituskirja. Auraha… noh, auraha müüdi ära… juba ammugi… hm!.. kiituskiri seisab tal veel tänini kirstus ja alles hiljuti näitas ta seda perenaisele. Ja ehk ta küll perenaisega alalises riius on, ometi tahtis ta kellegi ees uhkustada ja oma endistest õnnelikkudest päevadest teatada. Ja mina ei mõista seda hukka, ei mõista hukka, sest see on tal viimane säilinud mälestus, kõik muu on tuhk ja tolm! Jajah; tema on kuumavereline, uhke ja paindumatu naisterahvas. Ise peseb teine põrandat ja närib musta leiba, kuid nõuab endale lugupidamist. Sellepärast ei jätnud ta ka härra Lebezjatnikovi häbematust niisama ja kui härra Lebezjatnikov teda selle eest lõi, siis heitis ta voodisse enam tunnete kui peksu pärast. Mina võtsin ta endale juba lesena, ühes kolme lapsega, üks teisest väiksem. Esimesele mehele, jalaväeohvitserile, läks ta armastusest ja põgenes temaga vanemate majast. Armastas oma meest üliväga, kuid see hakkas kaarte mängima, läks kohtu alla ja nõnda ta surigi. Lõpupoolel mees peksis teda; ja ehk küll tema talle seda kunagi andeks pole andnud, mis on mulle tõeliselt ja dokumendipäraselt teada, siiski mäletab ta teda seniajani pisarsilmil ja harjutab mind temaga ning ma olen rõõmus, olen väga rõõmus, sest ometi kujutlusiski näeb ta end millalgi õnnelikuna… Ja kolme väikese lapsega jäi ta mehest maha kaugele ja metsikusse kreisilinna, kus minagi tol korral olin, ja ta jäi nii lootusetult vaesusse, et ehk küll mina paljugi imelikke juhtumusi olen näinud, ometi ei oska ma seda kirjeldadagi. Omaksed loobusid temast. Pealegi oli ta ise uhke, liiga uhke… Siis ep see oligi, armuline härra, kus mina, ka lesk, endal esimesest naisest neljateistkümne-aastane tütar, temale oma kätt pakkusin, sest ma ei suutnud niisugust kannatust pealt vaadata. Sellest võite aimata, kui kaugele tema hädad ulatusid, et tema kui haritud ja hästikasvatatud, tuntud perekonnast naine, nõus oli minule mehele tulema. Kuid tuli! Tuli nuttes ja nuuksudes ning käsi murdes! Sest tal polnud kuhugi minna. Kas mõistate, kas te mõistate, armuline härra, mis tähendab, kui pole enam kuhugi minna? Ei! Seda te veel ei mõista… Ja terve aasta täitsin oma kohuseid vagalt ja pühalt ning ei puudutanud seda (ta osutas sõrmega pooltoobile), sest mul on tunded. Kuid ka sellega ei suutnud ma temale meeltmööda olla, siis kaotasin koha ja mitte oma süü pärast, vaid ametnikkude arvu muutmise tõttu, ning siis puudutasin seda!.. Juba saab poolteist aastat tagasi, kui me pärast rändamist ja mitmesuguseid hädasid endid viimaks leidsime sellest suurepärasest ja paljude mälestussammastega kaunistatud pealinnast. Ja siin sain koha… Sain ja kaotasin jällegi. Mõistate? Siin kaotasin juba oma süü läbi, sest mu saatus oli otsustatud… Praegu elame oma perenaise Amalia Fjodorovna Lippewechseli juures toanurgas, millega aga maksame või millest elame – mina ei tea. Peale meie elavad seal veel paljud… Lihtsalt Soodom, kõige inetum Soodom… hm!.. jah… Vahepeal sirgus mu tütreke esimesest abielust, ja mis tema, tütreke, küll kõik oma võõrasema poolt pidi ära kannatarna, kui kasvas, sellest ma vaikin. Sest olgugi, et Katerina Ivanovnal on suuremeelsed tunded, kuid ta on kuumavereline ja äge naisterahvas, pragab läbi… Jah! Noh, aga mis sellest meelde tuletada! Kasvatust, nagu isegi mõistate, ei saanud Sonja mingisugust. Katsusin temaga, aastat neli tagasi, maateadust ja üldist ajalugu läbi võtta; et ma aga ise milleski kõva polnud ja kõlblikud õpperaamatud puudusid, sest mis raamatud meil siis olid… hm! noh, nüüd ei ole enam neid raamatuid… ja nõnda tema õppimine lõppeski. Pärsia Kürosel jäime peatuma. Pärast, kui ta oli juba täiskasvanud, luges teine mõned romaanisisulised raamatud läbi ja hiljuti veel ühe, seda härra Lebezjatnikovi vahetalitusel, nimelt Lewis’i «Füsioloogia» – teate ehk seda? – suure huviga luges ta selle raamatu läbi ja jutustas meilegi sellest. See on kogu ta haridus. Nüüd, armuline härra, pöördun teie poole isikliku eraküsimusega: kas võib vaene, kuid aus neiu teie arvates ausa tööga palju teenida?.. Viitteist kopikatki ei teeni ta päevas, härra, kui ta on aus ja ilma eriliste vaimuanneteta, ja siiski töötagu vahetpidamata! Ja ometi on riiginõunik Klopstock, Ivan Ivanovitš, – olete ehk kuulnud? – mitte ainult poole tosina hollandi särkide õmblemise eest veel tänini võlgu, vaid pealegi ajas ta Sonja haavavalt minema, jalaga vastu maad põrutades ja teda ebaviisakalt nimetades sel ettekäändel, nagu poleks särgikaelus mõõdu järgi õmmeldud ja nagu oleks see viltu. Aga kodus on nälginud lapsed… Kodus on ka Katerina Ivanovna, kes kõnnib käsi murdes mööda tuba, punased laigud palgeil, – nagu see selles haiguses ikka sünnib. «Elad armuleivasööjana meie juures, sööd ja jood, tarvitad meie sooja,» aga mis sa paraku siin sööd ja jood, kui lapsukesedki päeva kolm leivakoorukest ei näe! Mina lamasin siis… noh, teadagi kuidas!.. lamasin joobnuna ja kuulen, kuidas minu Sonja (ta on vaikne, ka hääl on tal tasane… valge peaga, näoke alati kahvatu, kõhn) räägib: «Katerina Ivanovna, kas tõesti pean mina niisuguse asjaga toime saama?» Darja Frantsovna aga, keegi kuritahtlik naisterahvas, kes on ka politseile mitmekordselt tuttav, käis perenaise kaudu korda kolm juba kuulamas. «Aga mis siis,» vastab Katerina Ivanovna pilkavalt, «mida seal hoida? Ennäe mul varandust!» Kuid ärge süüdistage, ärge süüdistage, armuline härra, ärge süüdistage! See polnud mõistusega räägitud, vaid ärrituses, haigelt ja näljaste laste karjumise ajal, pealegi enam haavamiseks kui otseses mõttes öeldud… Sest Katerina Ivanovnal on juba kord niisugune karakter, ja niipea kui lapsed karjuma hakkavad, olgugi nälja pärast, kohe kukub neid peksma. Ja nii kella kuue paiku ma näen: Sonjake tõuseb üles, paneb rätiku pähe, mantlikese selga ja lahkub korterist. Tagasi tuli peale СКАЧАТЬ