Kuritöö ja karistus. Fjodor Dostojevski

Чтение книги онлайн.

      «Võtame selle arvesse. Niisiis, veli, et mitte tühja rääkida: esiteks tahtsin siin igalt poolt elektrivoolu läbi lasta, et igasugused eelarvamused siin paigas korraga ja juurtega välja kiskuda, kuid Pašenka jäi võitjaks. Mina, va vennas, poleks kuidagi uskunud, et tema on niisugune… kenake… aa? Mis sina arvad?»

      Raskolnikov vaikis, ehk ta küll üürikesekski ei saanud oma ärevat pilku temast lahti kiskuda, vahtides teda veel nüüdki ainiti.

      «Ja isegi väga,» jätkas Razumihhin ilma väiksemagi kohmetuseta sõbra vaikimise pärast ja nagu saadud vastust järele kiites, «ja isegi väga korralik, kõigis paragraafides.»

      «Kae elukat!» hüüdis jällegi Nastasja, kes kogu selle kõneluse ajal oli mingisuguses äraseletamatus õnnejoovastuses.

      «Halb on, vennas, et sa algusest saadik ei osanud õigest otsast peale hakata. Temaga poleks pidanud mitte nõnda toimima. See on ju, niiöelda, kõige üllatavam iseloom! Noh, aga tema iseloomust pärastpoole… Aga kuidas, näiteks, võisid sa asja sinnamaale ajada, et ta sulle enam lõunat ei saada? Või, näiteks, see veksel? Oled sa hulluks läinud, et vekslitele oled hakanud alla kirjutama! Või, näiteks, see oletatav abielu, kui tütreke Natalja Jegorovna alles elas… Tean kõik! Kuid siiski, näen, et see asi on nagu mõni õrn pillikeel ja et ma olen eesel; vabanda mind! Ah jaa! sõnake rumalusest: mis sa arvad, vennas, ega Praskovja Pavlovna polegi nii rumal, nagu esimesel silmapilgul võiks oletada, mis?»

      «Jah…» lausus Raskolnikov läbi hammaste, kõrvale vaadates, kuid mõistes, et kasulikum on kõnelust toetada.

      «Eks ole?» hüüdis Razumihhin nähtavasti rõõmustudes, et temale vastati, «kuid mitte ka tark, mis? Sootuks, sootuks üllatav iseloom! Mina, va vennas, kaotan osalt pea, tõepoolest… Tema on ju tingimata aastat nelikümmend. Tema ise ütleb, et kolmkümmend kuus, ja selleks on tal täieline õigus. Siiski, ma vannun, et otsustan tema üle enam mõistusega, ainult metafüüsiliselt; meil tekkis siin isekeskis omasugune keerdküsimus, nagu seda sinugi algebra! Mitte millestki ei saa ma aru! Noh, aga see kõik on lollus, ainult et tema ehmus ära, nähes, et sina pole enam üliõpilane ja oled ilma tundide ja riieteta ja et temal pole mõtet sinuga pärast preili surma kui sugulasega ümber käia; kuna aga sina omalt poolt nina nurka pistsid ja midagi endist enam alal ei hoidnud, siis mõtles ta su korterist välja ajada. Ja juba ammugi oli tal see nõu, ainult vekslist oli kahju. Pealegi kinnitasid sa, et ema maksab…»

      «Seda rääkisin rumalast peast. Ema ise on sellises olukorras, et palub peaaegu armuande… mina aga valetasin, selleks, et mind korteris hoitaks ja… söödetaks,» rääkis Raskolnikov valjult ja selgelt.

      «Seda tegid sa mõistlikult. Kogu konks aga on selles, et asjasse sattus härra Tšebarov, õuenõunik, asjalik inimene, ilma temata poleks Pašenka midagi välja mõelnud, liiga häbelik on teine; noh, aga see asjalik inimene pole häbelik ja esitas kõigepealt küsimuse: kas on lootust vekslit sulaks teha? Vastus: on, sest et on niisugune ema, kes saja kahekümne viie rublalisest pajukist küll ise söönuks ei saa, kuid Rodjakese aitab ta hädast välja, ja on veel niisugune õeke, kes läheb venna eest kas või pärisorjaks. Selle võttiski ta kõige aluseks… Mis sa enesest nihutad? Mina, va vennas, tunnen nüüd sind viimse peensuseni, sest mitte asjata ei puistanud sa oma südant Pašenkale, kui olid temaga alles sugulussidemeis, mina aga räägin armastuse tõttu… Nii see on: aus ja tundlik inimene puistab oma südant, kuid asjalik inimene kuulab ja sööb, pärast aga sööb ära. Nõnda andiski ta selle vekslikese maksu ettekäändel Tšebarovile ja see andis kohe kõhklematult asjale seadusliku käigu. Seda kuuldes tahtsin mina teda, see tähendab, Tšebarovi, omalt poolt, niiöelda südametunnistuse puhastamiseks, ka veidi ärritada, kuid selleks ajaks hakkas meil Pašenkaga klappima, ning mina käskisin kogu selle asja lõpetada, see tähendab juurtega välja kiskuda, vastutust enda peale võttes, et sina niikuinii maksad ära. Mina, va vennas, seisin sinu eest, kas kuuled? Kutsuti Tšebarov, kümme hõberubla talle hambaisse ja paber tagasi ning siin on mul au seda sulle esitada – nüüd usaldatakse sind sõna peale – säh, võtke, kiskusin teise lõhki nagu kord ja kohus.»

      Razumihhin pani võlakirja lauale; Raskolnikov heitis sellele pilgu ja pöördus siis sõna lausumata seina poole. Isegi Razumihhinit puudutas see piinlikult.

      «Näen, vennas,» rääkis ta natukese aja pärast, «et jällegi olen lolli mänginud. Mõtlesin sinu meelt lahutada ja lobisemisega sind lõbustada, aga nähtavasti ajasin ainult sapi keema.»

      «See olid sina, keda ma jampsides ära ei tundnud?» küsis Raskolnikov, kes ka natuke aega pead pööramata oli vaikinud.

      «Mina, ja mõnikord sattusid hullustussegi, iseäranis kui ma Zametovi siia tõin.»

      «Zametovi?.. Kirjatoimetaja?.. Milleks?» Raskolnikov pöördus äkki ümber ja vahtis Razumihhinile tungivalt otsa.

      «Miks sa nõnda… Miks sa ärevusse satud? Tahtis sinuga tuttavaks saada; ise tahtis, sest meie rääkisime sinust väga palju… Kust ma muidu sinu kohta niipalju oleksin kuulnud. Tubli poiss teine, vennas, imeline… mõistagi omal viisil. Nüüd oleme sõbrad; peaaegu iga päev puutume kokku. Mina kolisin ju siia jaoskonda. Sina seda veel ei tea? Alles äsja kolisin. Käisime korda kaks temaga Laviza juures. Lavizat mäletad ju, Laviza Ivanovnat?»

      «Jampsisin ma ehk midagi?»

      «Aga muidugi! Ei teadnud maast ega taevast.»

      «Millest ma jampsisin?»

      «Ehee! Millest jampsisid? Teadagi, millest jampsitakse… Noh, vennas, nüüd ei või enam aega raisata, tööle.»

      Ta tõusis toolilt ja võttis mütsi.

      «Millest ma jampsisin?»

      «Ikka üks ja seesama? Kardad sa mõne saladuse tõttu või? Ära karda: krahvinnast ei rääkinud sa sõnagi. Aga mingisugusest buldogist, kõrvarõngastest ja ketikestest, Risti saarest ja mingisugusest kojamehest, Nikodim Fomitšist ja Ilja Petrovitšist, ülema abist – neist oli palju juttu. Ja peale selle tundsid oma soki vastu väga suurt huvi, väga! Kaebasid: andke aga sokk siia ja muud midagi. Zametov ise otsis mööda kõiki nurki sinu sokke ja oma lõhnavees pestud kätega, sõrmused sõrmes, andis sulle selle näru kätte. Siis jäid rahule ja kogu ööpäeva hoidsid seda näru oma peos: võimatu oli käest ära kiskuda. Vististi on ta praegugi sul kuskil vaiba all, Ja veel palusid pükstele narmaid ning kui härdalt! Küll meie uurisime: mis narmad need küll võiksid olla? Kuid võimatu oli midagi aru saada… Noh, ja nüüd asja juurde! Siin on kolmkümmend viis rubla; siit võtan kümme ära ja tunni kahe pärast esitan sulle selle summa kohta arve. Samal ajal teatan ka Zossimovile, ehk küll selletagi peaks ta juba ammu siin olema, sest kell on juba kaksteist. Teie aga, Nastjake, käige minu äraolekul sagedamini vaatamas, joogi või millegi muu pärast, mis võidaks soovida… Pašenkale aga ütlen ma isegi, mis tarvis. Nägemiseni!»

      «Hüüab teist Pašenkaks! Ah seda kavalat lõusta küll!» rääkis Nastasja talle tagantjärele; siis avas ta ukse ja jäi kuulatama, kuid ei läbenud ja jooksis ka ise alla. Nii hirmus huvitav oli tal teada, millest Razumihhin perenaisega seal räägib; ja üldse oli näha, et ta on Razumihhinist lausa ära tehtud.

      Vaevalt oli teenija enda järel ukse sulgenud, kui haige endalt vaiba heitis ja nagu mõni poolearuline asemelt kargas. Kõrvetava, krampliku kärsitusega ootas ta, et nad rutemini ära läheksid ja et ta üksi jäädes silmapilk võiks tööle asuda. Kuid mida tegema, mis tööle? Selle unustas ta nüüd nagu meelega. «Issand! Ütle mulle ainult ühte: teavad nad juba kõik või ei tea? Aga mis siis, kui juba teavad ja teevad ainult näo, nagu ei teaks, õrritavad, kuni laman, pärastpoole aga astuvad sisse ja ütlevad, et juba ammugi on kõik СКАЧАТЬ