Kuritöö ja karistus. Fjodor Dostojevski

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ töökojale. Siin oli arvatavasti mõni ettevõte, mõni tõllassepa või lukussepa töökoda või midagi muud selletaolist; väravast alates mustendas igal pool palju söetolmu. «Asjad peaks siia kuhugi viskama ja ära minema!» mõtles ta äkki. Kuna hoovis ei paistnud kedagi olevat, lipsas ta väravast sisse ja leidis otse selle lähedusest aia äärest renni (nagu seda sagedasti on näha neis majades, kus on palju vabriku- või artellitöölisi, voorimehi jne.) ja renni kohal aialt kriidiga kirjutatud niisugustele paikadele hariliku teravmeelse märkuse: «Siin seisda keladut.» Tähendab, juba selle poolest on hea, et sisseastumine ja seisatamine ei ärata mingit kahtlust. «Siiasamasse õige kõik korraga hunnikusse visata ja minna!»

      Kui ta oli veelkord ringi vaadanud, pistis ta juba käe taskusse, aga äkki nägi ta välimise seina ääres, värava ja renni vahel, mis teineteisest olid umbes arssina kaugusel, suurt, tahumata kivi, kaalu poolest ehk puuda poolteist, mis seisis just vastu tänavaäärset müüri. Selle müüri tagant läks tänav, seal oli kõnnitee ja oli kuulda, kuidas seal astusid möödaminejad, keda siin leidus alati küllalt; kuid värava taha ei võinud teda keegi näha, ehk olgu siis, et keegi just väravast sisse astus, mis muidugi väga kergesti võis juhtuda, ja sellepärast pidi ruttama.

      Ta kummardus kivi juurde, haaras mõlema käega selle nurgast kinni, võttis kokku kogu oma jõu ja pööras kivi paigast. Kivi all oli väike õõnsus: kohe hakkas ta taskusse topitud asju sinna pilduma. Rahakott tuli kõige peale ja õõnsuses jäi ikkagi veel ruumi. Siis haaras ta uuesti kivist kinni, pööras selle ühe võttega endisele küljele. Kivi langes tagasi oma vanale asemele, paistis ehk ainult pisut kõrgemana. Ta kraapis kivi ääre alla mulda ja tallas selle jalaga kinni. Näha polnud midagi.

      Nüüd tuli ta hoovist välja ja suundus väljaku poole. Jällegi valdas teda hetkeks tugev, vaevalt talutav rõõm, nagu ennest kontoriski. «Jäljed on peidetud! Ja kellel paganal võiks pähe tulla sealt kivi alt otsima minna? See on ehk maja ehitamisest saadik seal seisnud ja mõni teab, kui kaua ta veel seisab. Ja kuigi leitakse: kes aimab, et mina olen selle sinna pannud? Kõik on lõpetatud! Tõendusi ei ole enam!» Ja ta hakkas naerma. Jah, pärast mäletas ta, et ta tol korral naeris närviliselt, kõkutavalt, hääletult, naeris kogu selle aja, kui ta läks üle väljaku. Aga kui ta puiesteele jõudis, kus ta üleeile selle tüdruku peale sattus, lõppes äkki ta naer. Pähe roomasid teised mõtted. Äkki näis talle, et hirmus vastik on nüüd sellest pingist mööda minna, kus ta sel korral peale tüdruku äraminekut istus ja mõtles, ning et hirmus raske on nüüd ka seda vuntsimeest kohata, kellele ta siis andis kahekümnekopikalise. «Kurat võtku teda!»

      Ta läks, vahtides hajameelselt ja tigedalt ringi. Kõik tema mõtted keerlesid praegu mingisuguse keskpunkti ümber, – ja ta ise tundis, et tõepoolest on olemas niisugune keskpunkt ja et nüüd, nimelt nüüd on ta selle punktiga üksi jäänud, – ning et see on isegi esimest korda selle kahe kuu jooksul.

      «Aga kurat võtku seda kõike!» mõtles ta äkki vihahooga. «Noh, kui hakkas peale, siis hakkas, kurat võtku seda uut elu! Issand, kui rumal see on!.. Aga kui palju ma täna olen valetanud ja alatusi teinud! Kui jälgilt ma ennest näruse Ilja Petrovitši ees roomasin ja temale meelitusi ütlesin. Ah, see on kõik tühiasi! Ma vilistan kõigi nende peale, ka selle peale, et ma nende ees roomasin ja lipitsesin. Ei, see pole mitte see, sugugi mitte see!»

      Äkki jäi ta seisma; uus, sootuks ootamatu ja väga lihtne küsimus ajas tal aru segi ja pani ta imestama:

      «Kui sa tõepoolest kogu selle asja tegid teadlikult, mitte aga lollist peast, kui sul tõepoolest oli ettemääratud ja kindel eesmärk, miks pole sa siis veel tänini pilku rahakotti heitnud ja ei teagi, mis sa oled saanud, milleks sa siis kõik need piinad enda peale võtsid ja milleks läksid sa siis teadlikult niisugust alatut, vastikut ja madalat tegu tegema? Aga sa tahtsid ju ennest rahakoti ühes kõigi asjadega, mida sa samuti pole näinud, vette heita… Kuidas sellega on?»

      Jah, see on nõnda; see kõik on nõnda. Siiski, seda teadis ta vareminigi ja see pole talle mingisugune uus küsimus, seda teadis ta juba öösi, kui ta otsustas kõik vette visata ilma väiksemagi kahtluse ja vastuväiteta, nagu peaks see just nõnda olemagi ja nagu teisiti poleks võimalikki… Jah, seda kõike teadis ja mõistis ta; ja peaaegu otsustas selle juba eile nõnda, juba siis, kui ta riidekirstu juures kükitas ja sealt tuppedesse pandud asju välja võttis… Oli ju nõnda!..

      «See on sellepärast, et olen väga haige,» arvas ta lõpuks nukralt, «ise olen enda vaeseomaks piinanud ja vaevanud ja isegi ei tea, mis teen… Eile, tunaeile ja kogu see aeg olen iseennast vaevanud… Saan terveks ja… enam ennast ei vaeva… Aga mis siis, kui ei saagi terveks? Issand, kui villand mul kõigest sellest on!..» Ta läks peatumata. Väga tahtis ta oma mõtteid kuidagi laiali ajada, kuid ei teadnud, mis teha, mis ette võtta. Üks uus, võitmatu aisting valdas teda iga hetkega ikka enam ja enam: see oli mingisugune järeleandmatu, lõpmatu, tige ja vihane, peaaegu füüsiline läilus kõige teda ümbritseva ja kohutava vastu. Vastikud olid talle kõik vastutulijad – vastikud olid nende näod, kõnnak, liigutused. Lihtsalt tahaks kellegi peale sülitada, hakkaks vististi hammastega kinni, kui keegi temaga rääkida tahaks…

      Väikese Neeva kaldale välja jõudnud, jäi ta äkki Vassiili saarel silla kõrval seisma. «Siin elab ta, selles majas,» mõtles ta. «Mis see siis on, ma olen ju Razumihhini juurde tulnud! Jälle sama lugu, nagu tolgi korral… Ometi on see väga huvitav: tulin ma ise meelega või käisin muidu niisama ja sattusin siia? Ükskõik, ma ütlesin… tunaeile… tema juurde lähen ma pärast seda… järgmisel päeval; noh, mis siis, lähengi! Nagu ei võiks ma nüüd enam sisse astuda…»

      Ta läks mööda treppi üles viiendale korrale Razumihhini juurde.

      See oli kodus, oma toakeses, ja kirjutas midagi. Razumihhin avas ise ukse. Kuud neli polnud nad kokku saanud. Razumihhin istus närudeks kulunud öökuues, tuhvlid paljaste jalgade otsas, pea sassis, habe ajamata, silmad pesemata. Tema näost võis välja lugeda imestust.

      «Mis sinuga on?» hüüdis ta teda pealaest jalatallani silmitsedes; seejärel vaikis pisut ja siis vilistas lühidalt:

      «Kas tõesti on asi juba nii halb? Sina, va vennas, trumpad ju meiesuguse üle,» lisas ta Raskolnikovi närusid vaadeldes. «Aga istu, oled vist väsinud!» Ja kui Raskolnikov vahariidega kaetud türgi diivanile langes, mis oli tema enese omast veel halvem, sai Razumihhin äkki aru, et külaline on haige.

      «Sa oled ju tõsiselt haige, tead sa ka seda?» Ta hakkas tema tuiksoont katsuma; Raskolnikov kiskus tal käe peost.

      «Pole vaja,» ütles ta, «ma tulin… tead mis, mul pole mingeid tunde… tahtsin… siiski, mul pole tunde sugugi vaja…»

      «Aga tead mis? Sa jampsid ju!» tähendas Razumihhin teda teravalt silmitsedes.

      «Ei, ei jampsi…» Raskolnikov tõusis sohvalt. Oles Razumihhini juurde tulles ei mõelnud ta selle peale, et peab temaga silm silma vastu seisma. Nüüd aga, ainsa hetkega, aimas ta kogemuste põhjal, et tal praegusel silmapilgul kõige vähem tahtmist on ükskõik kellega kogu maailmas silm silma vastu seista. Kogu sapp tõusis tas keema. Ta pidi viha pärast iseenda peale peaaegu lämbuma, niipea kui ta üle Razumihhini läve oli astunud.

      «Jumalaga!» ütles ta äkki ja läks ukse poole. «Pea ometi, pea, imelik inimene!»

      «Pole vaja…!» kordas see jällegi kätt lahti kiskudes.

      «Mis kuradi pärast sa siis tulid? Oled sa ogaraks läinud või? See on ju… peaaegu haavav. Mina nõnda ei lase.»

      «Noh, siis kuula: ma tulin sellepärast sinu juurde, et peale sinu ei tea kedagi, kes aitaks… hakkama… sest sina oled kõigist kõige parem, see tähendab targem ja suudad aru saada… Aga nüüd näen ma, et mul pole, midagi vaja, kuuled, täiesti СКАЧАТЬ