Olen ammu tahtnud sinust loobuda. Tiit Sepa

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ kaks käru sisse küll, aga kui nad oma jala peal kõnnivad, pean mina koju tagasi liinibussiga tulema.

      Rapla haiglas saime viimaks palatisse, kus Riina ja Kady olid. Nad mõlemad olid kokku lapitud ja alles äsja oli politsei naised üle kuulanud. Kui palatisse astusime, ei saanud me Laurisega aru, kumb neist oli Riina ja kumb Kady, sest naised olid mõlemad villaste tekkide all.

      „See paks on Riina,“ oletas Lauris ja tõmbas teki aeglaselt allapoole. Talle vaatasid vastu Kady õnnetud ja kurnatud silmad. Pealegi haises Kady kuidagi imelikult. Mingi keemia või arstirohi, millega naine on sisse määritud, arvasin ma.

      „Ema, sina!“ ehmatas Lauris. Küllap mõtles poeg, kuidas ta mamma korraga nii paiste on läinud, aga asi oli lihtsalt selles, et Kady oli endale kõhu alla krabanud veel neli patja, mis ta palati tühjadest vooditest sai.

      „Mis juhtus?“ küsisin ja kergitasin Riina tekki. Ma olen ennegi näinud teda sinise silmaga, aga et need mõlemad oleksid nagu bambuskarul, see juhtus küll esimest korda.

      „Peksa saime,“ oigas Kady ja sirutas teki alt käe välja. Märkasin kohe, et tema kullast käekett ja kell olid kadunud. Õnneks oli Kady silmnägu enam-vähem terve, kuid seda ei saanud öelda tema keha kohta. Luumurde naisel õnneks polnud, kuid korralikke sinikaid päris põhjalikult. Uurisin teda lähemalt.

      „Mida sa vahid?“ nähvas Kady ja vedas teki endale peale.

      „Kus sa siis sedasi?“ küsisin. Nagu rehepeksumasinast läbi käinud.

      „Juhtus,“ pomises Kady.

      Taipasin, et naisel polnud erilist jututuju. Tema suur eneseteadvus oli viidud allapoole nulli. Seevastu Riina oli valmis meile õnnetusest pajatama:

      „Noh, olime alevis. Kady tahtis luuret teha,“ seletas naine veidi susinal, sest ta suu oli paistes. Ma vaatasin pahaselt Kady poole. Igavene luuraja! Va nahk selline! Nagu ta mind kunagi pärast joominguid sõimas.

      „Noh, ja edasi!“ ärgitasin.

      „Luurasime siis edasi ja Kady tõi uue õltsi.“

      „Kust sa raha said?“ küsisin ennast Kady poole keerates.

      Naine tõmbas teki üle pea ja ka see oli selge. Sellest rahast, mis ma olin talle kaasa andnud, poleks nii korralikuks „luuramiseks“ piisanud ja naine oli kuritegelikul viisil veidi lisa hankinud. Ja mina mõtlesin, et plikad olid need kaks viiesajast mu rahakoti vahelt hakkama pannud!

      „Olime parasjagu teise tuuri peal, kui sattusime Kopsiku juurde. Seal tundus juba, et kohe-kohe saame Lidia kohta selgust, ja siis see juhtus. Läksime õhtul „plekki“ juurde tooma, kui kusagil surnuaia juures meile paha vaim kaela langes. Olime neljakesi. Panin küll karjuma, aga kasu sellest polnud. Saime kõik nii, et tolmas. Õudne,“ õiendas Riina.

      Kady tõmbas voodi alt siibri ja hakkas oksendama. Jube tõesti.

      „Kes see neljas oli ja mis paha vaim?“ küsis Lauris, nagu teaks ka midagi Märjamaa paadialustest. Aga võib-olla teadiski!

      „Jupats,“ mõmises Riina ja vaatas mulle nii haledate silmadega otsa, et…

      „Jäta, Riina!“ keelasin. „Haiglasse ma sulle õlut ei too.“

      Kady haaras jälle siibri ja hakkas öökima.

      „Helistage, kui välja saate,“ sõnasin püsti tõustes ja kõndisin palati ukse poole. Lauris tuli mulle järele ning naised jäid sinna tervise taastumist ootama.

      „Millega nad sulle helistavad?“ küsis Lauris, kui olime juba poole Märjamaa tee peal. „Mõlema telefonist on järel ainult pilpad, kui sedagi.“

      „Varem ei võinud siis öelda!“ vihastasin. Keerasin akna alla ja hingasin sisse jahedat õhku.

      „Ära ägestu, paps. Las saadavad sulle siis meili,“ arvas Lauris ja itsitas endamisi.

      Otsustasin Märjamaal selle Kopsiku juurest läbi minna. Tundsin teda juba ammusest ajast ja teadsin väga hästi, kus ta elas. Paremate uurimistulemuste saavutamiseks võtsin säästust kaasa kaks kaheliitrist õllelurri ja põrutasime siis edasi. Kopsiku elupaigaks oli üsna lääpas puumaja, mida juba ammust aega polnud värvitud, rääkimata korralikust remondist. Ja kes seda oleks teinudki, sest Kopsik remontis ennast usinasti seestpoolt ja kaks pensionärist mammit, kes veel majas elasid, tundsid rohkem huvi kootud sokkide ja tokerdanud kasside kui mingisuguse hirmkalli remondi vastu. Igatahes haises juba trepikoda nagu peldik ja ma lausa imestasin, et Kopsiku toas oli palju viisakam lõhn.

      Kopsik ajas ennast voodist üles ja veeretas kere köögilaua äärde. Teisiti ei oska ma selle läbipekstud mehe liikumist kirjeldada. Vanust oli tal umbes kuuskümmend aastat, kasvult lüheldane ja eemalt vaadates meenutas kangesti krantsi, kes on kammimata, kasimata ja võib-olla ka veidi täitanud. Ometi oli mees isegi omamoodi armas.

      „Huh,” ohkas ta ja toetas ennast viimaks toolile.

      Ulatasin talle külakosti ja mees keeras ühe neist lahti.

      „Ma ei tea, mis needus see viimasel ajal meile peale on tulnud,” sõnas ta.

      „Kellele „meile”?” küsisin.

      Kopsik vaatas meile suurte pruunide penisilmadega otsa.

      „MEILE,” rõhutas ta ja ma sain aru, et ta pidas silmas oma liigikaaslasi, muidugi mitte koeri, kurat võtaks, vaid joodikuid.

      „Räägi lähemalt sellest needusest,” palus Lauris, kes paistis samuti amatööruurijaks olevat hakanud.

      „Nojah,” ägas Kopsik ja rüüpas suure sõõmu. Ta lükkas varrukaga oma habeme puhtamaks ja seletas:

      „Vahel tuleb ette, et mõni meist saab kellegi käest sellise kitli, et isegi saba enam ei tõuse. (Kas mul polnud õigus, kui kirjeldasin Kopsiku sarnasust peniga?) Näiteks, sai Mustlane niisuguse kitli, et jääbki vist sandiks. Muidugi on invaliidsus hea, aga teisest küljest jälle… Kui oli vaja kellelgi puid lõhkuda, siis polnud paremat töömeest kui Mustlane. Ja meil pole vähimatki aimu, kes meid sedaviisi ründab.”

      Korraks mõtlesin Kauri peale, kuid vaevalt oleks tagasihoidlik noormees hakanud alevi joodikuid peksma. Ja kus ta ise ennast sel juhul varjaks? Asi tuleks ju peagi avalikuks ja Kaur oleks juba tabatud. Mingi kahtlus jäi siiski hinge kripeldama. Või oli ehk Livia käsi mängu, kuid ma ei suutnud seda uskuda. Need inimesed olid ju tema elu ja moraalne tugi, vaevalt hakkaks ta neid sandistama.

      „Kus Livia on?” küsisin.

      „Kurat seda teab.” Kopsik kehitas õlgu. „Räägitakse, et olevat nüüd kusagil maal mingi talumehe juures. Kas Teenusel või Valgus.”

      Piirkond oli üsna lai, mõlemad paigad jäid Märjamaale täpselt vastassuunda. Otsi siis nõela heinakuhjast! Pole ka otsest alust politsei poole pöörduda.

      „Kas sa tead, et need kaks naist, kes sinuga koos olid, on praegu Rapla haiglas?“ pärisin.

      „Rullist pole halli, aga see teine… Nii soliidseid inimesi satub meie keskele harva. Meie vahel oleks isegi hakanud mingi lugu arenema, kui seda jama poleks juhtunud.“

      Soo-oh! Ma ajasin silmad punni pähe. Kas tõesti? Vaata aga! Kady hakkab ka endale sobivat ümbrust leidma. Ütle veel, et vanad patud kätte ei maksa!

СКАЧАТЬ