Olen ammu tahtnud sinust loobuda. Tiit Sepa

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ veidi maalaadset atribuutikat olla, mõned vokid-mokid ja veel üht-teist.

      Igavus tahtis ära tappa! Lauris lubas tagasiteel tüdrukud ka ära tuua ja mul polnud midagi teha. Maalida ka ei tahtnud, sest hommikune vaimustus oli üle läinud. Telerit polnud ammugi isu vaadata, seegi oli ära tüüdanud. Mida siis ette võtta? Kas minna kellelegi külla? Aga kellele? Arturi juurde? Alles eile nägin teda ja küllap astub ta homme jälle minu poolt läbi. Pane või tõesti oma Honda käima ja mine kuhugi hulkuma.

      Hulkuma, mõtlesin. Miks mitte! Hulkuma. Just! Lähengi hulkuma. Mets on siinsamas. Tunnen seda armsat padrikut väga hästi, oleks ju päris mõnus seal pisut tiirutada. Kauges nooruses olin käinud seal oma kunagiste noorikutega metsaõhku nautimas, hilisematel aastatel tihtipeale seeni korjamas ja niisama metsavaikusest rõõmu tundmas. Miks mitte ka nüüd? Täitsa üksinda ja omapäi.

      Tõmbasin vatid selga, kummikud jalga ja läksin. Vihmasadu oli lõppenud ja ajuti piilus isegi päike välja. Hea oli vanu kohti ära tunda ja isegi uusi avastada. Vaatasin seda suurt sipelgapesa, millest ma alati seenele minnes mööda olin jalutanud, ja astusin edasi.

      Mina käin metsas vaikselt, et kuulata ja näha loodust. Siin on kahar mänd, vana sõber, mille juures ma sageli jalgu puhkasin ja mida ma vahel isegi embasin. Ma olen metsa alati pühaks pidanud ning seda südamest austanud. Uskuge või mitte, aga ma ei murdnud metsast isegi oksakest ilmaasjata ega loopinud eales nuge puude sisse. Ma suhtusin puudesse kui elusolendeisse. Seda nad ka olid.

      Kükitasin oma kahara männi all ja saatsin tema poole palve, teadmata isegi, mida ma palusin. Küllap ta kuulis mind ja ehk isegi vastas mulle, ainult et mina ei saanud temast aru või ei osanud ma kuulata.

      Ootamatult ärkas mu telefon ellu ja rikkus harda vaikusehetke. Pagana riistapuu! Küllap on keegi kodakondsetest koju tulnud ja otsib mind nüüd taga.

      Number oli võõras. Võtsin kõne vastu. Esialgu ei kuulnud ma midagi peale hingamise ja tahtsin juba kõnet lõpetada, kui kuulsin:

      „Tere, kallis. Olen elus ja ära muretse. Kuidas sul endal läheb?”

      Pidin minestama, sest tundsin selle ülikalli hääle ära. SYNNE!

      Esialgu ei osanud ma midagi vastata ja Synne küsis:

      „Kas sa kuuled mind?”

      „Kuulen,” pobisesin jõudu kokku võttes.

      „Tore. Kuidas elad?” uuris naine.

      „Kuidagi… Tähendab, kuidagimoodi,” vastasin.

      „Ära muretse. Kõik on korras. Läheb aega ja me saame uuesti kokku.”

      „Millal?” uurisin kähiseva häälega.

      „Ausalt öeldes… Ma ei tea.” Synne vaikis veidi ja jätkas siis. „Ma olen… olen alati sinuga, kallis.”

      „Mina sinuga,” sosistasin.

      „Ma ei tohiks sulle helistada, aga ma ei suutnud ennast enam tagasi hoida. Ma lihtsalt pidin su häält kuulma. Kus sa praegu oled?” uuris naine.

      „Metsas männi all ja kuulan loodust,” vastasin ausalt.

      „Tõesti!” imestas tema. „Ma pean lõpetama. Ära püüa sellel numbril minuga ühendust võtta, see on ühekordne telefon. Aga musi sulle.”

      „Sulle ka,” soovisin ja siis oligi see lühike kõne läbi.

      Alles pärast Synne telefonikõne lõppemist jõudis toimunu mulle pärale ning mu hinge valdas tõeline õnnetunne. Ma peaaegu ei suutnud uskuda, et olin just äsja rääkinud Synnega. Oli ta ju nii palju kuid vait olnud, ma polnud temast vähimatki kuulnud. Ta oli elus ja see oli kõige tähtsam ja kuigi lahus, olime südames ikka koos ja ta armastas mind endist viisi. Jumal, milline õnn see oli! Mu jumal küll!

      Tagantjärele saan aru küll, et vahel võib liigne õnnehetk kahjulik olla. Ma tõusin männi najal püsti, et koduteele asuda, aga jalad ei kandnud mind. Kukkusin näoli rohu sisse, kõik tiirutas mu ümber ja mõistus näis kaduvat. Hea oleks selle ligase kulu sisse jäädagi ja mõelda sellele, et mulle helistas maailma kõige kaunim, kõige parem ja kõige kallim inimene. Laske mul olla, ärge puutuge mind.

      Mul pole õrna aimugi, kuidas ma koju sain. Igatahes hakkas mulle pilt ette tulema meie maja lähedal kasvava sireliheki juures. Istusin seal ega suutnud taibata, mis oli toimunud. Kuidas ma ometi siia sain, nii et ma ise sellest midagi ei mäleta? Pea oli uimane ja ühtlasi selge. Ma ei uskunud, et olin omal jalal sinna kõndinud, ometi olin ma seal. Lendasin või? Kuidagi ma tulin, aga kuidas?

      „Isa, kus sa oled?” karjus Maili paaniliselt.

      „Siin!” hüüdsin kähinal.

      Tüdrukud ja Lauris jooksid põllul ning märkasid viimaks mind. Ka Kady liipas kusagilt lähemale. Lauris tõstis mind ettevaatlikult püsti.

      „Mis juhtus?” küsis poeg ehmunult.

      „Ma ei tea isegi. Olin metsas ja mõistus kadus,” seletasin ja võtsin Laurise käed ära. Nüüd jalad kandsid mind.

      „Kaugel või?” päris poiss.

      „Üsnagi.”

      „Kuidas sa koju heki alla said?”

      „Ausalt öeldes ei tea ma isegi. Tõesti,” kinnitasin.

      „Kummaline,” nentis poeg ja me läksime tuppa.

      Istusin oma tavalisele kohale laua ääres ja olin vait. Kõik vaatasid mind imelikult. Miski ei pakkunud mulle huvi ja tuimal pilgul jälgisin ma teiste toimetusi. Kui keegi minult midagi küsis, vastasin napisõnaliselt või lihtsalt põrnitsesin vastu. Ma ei uskunud ikka veel, et Synne oli täna, kui ma metsas kahara männi all mõtisklesin, mulle helistanud. Midagi oli ju. Nii arulage ma ometi pole. Või siiski? Hommikul näen haldjaid ja siis… Nüüd teadsin, mida mu unenägu tähendas, ent ma poleks uskunud, et see nii kiiresti täide läheb. Uni oli enne ja loobumine tähendas kohtumist või vähemalt teadet kallima kohta. Kui ma oma unenägu edasi seletan, siis ehk saan ka Synne asukoha teada. Või lähen oma arutlustega täitsa rappa ja otsin üles poolpimeda vanamuti kusagilt Vantaa kandist.

      Koukisin taskust telefoni ja lappasin numbreid. Synne kõne oli tõeline. Lühike küll, aga see teadmine täitis mu rinna meeletu õnnetundega. Nüüd ma enam jalgu, teadvust ja mõistust ei kaotanud, kuigi veidi aega hiljem arvasid mu kodakondsed just vastupidist, sest kargasin toolist püsti ja tormasin õue. Tantsisin õunapuude all ja kõige viimaks kargasin kõigi riietega pea ees konnatiiki.

      „Hm,” köhatas Lauris isalikult, kui ma uuesti välja ujusin. „Mõned võtavad ujuma minnes ikka riided seljast ära.”

      „Mõned ei lähegi sellise külmaga ujuma,” tänitas Kady ennast võdistades.

      „Isa, ega sa palavikus ole?” muretses Gaili.

      „Või on sul hoopis külmavärinad,” oletas Maili.

      „Mul pole midagi häda,” puristasin ja läksin toa poole.

* * *

      Hommikul sõitis Lauris Vainule, ehkki Liliti pärast polnud tal erilist tahtmist sinna minna. Ämmaga polnud tal just head klappi, sest too virises iga väiksema asja kallal. Lilitil oli alati midagi nähvata, torgata СКАЧАТЬ