Maali mulle lootus III osa. Maali mulle lootus. Erika Nessel

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ lohistatakse ta siia, pannakse magama. Ja nagu kassipoja üle otsustab Kenzo, kas jääb ta endale või heidetakse tänavale tagasi.

      Ma pidin lausa kibedalt muigama mõtte peale, mis kajastas eneses kurba tõde. Mulle isiklikult on äärmiselt vastumeelne võtta kampa vastu uut tüdrukut, eriti veel nii kenakest. Oleks tema asemel mõni sümpaatne noormees, hoolitseksin ma tema eest erilise õrnusega. Või kui oleks selle neetud kaunitari asemel mõni tüse ja inetu, lehma näoga olend, tunneksin ma end samuti palju kindlamalt. Aga et ta nagu kiuste on minust noorem ja küllap poiste silmis ilusamgi, see häiris mind kohe päris ametlikult. Seejuures eriti vastukarva oli mulle O`Steeni ja Crameri käitumine, sest nad põhimõtteliselt ei saanudki enam neitsilt silmi lahti.

      „Mis su nimi on, ilus tüdruk?” küsis O´Steen.

      Ma turtsatasin nördinult iseendale. Nad kohe oskavad tuju rikkuda!

      Plika silmadest peegeldus hirm.

      „Ära nüüd pelga,” naeratas Che julgustavalt. „Kõik läheb hästi. Me oleme sõbrad.”

      Plika lamas teki all kägaras ja ainult põrnitses neid.

      Mind pani lausa imestama Crameri käitumine. Ma polnud teda oma eluajal veel kunagi nii hoolitsevalt sosistamas näinud. Küllap on ikka midagi inetut juhtumas, arvasin eemalt.

      „Räägi meile õige, mis su nimi on?” küsis Slipp veel kord. „Mis sinuga juhtus? Või… kas sa üldse kuuled mind?”

      Vaevumärgatavalt kaunitar noogutas. Hirm asendus tasapisi uudishimuga, kuid mitte usaldusega. Kolmik tema voodi juures naeratas kõigest väest ja ilmselt ei paistnud eriti ohtlikuna. Horror säras nagu valelik haldjas, kes lubab võlukepiga vehkides igale kannatajale kustutada tema minevik, kuid samas leiab ise, et võlukepp tegelikult hästi ei tööta.

      Tüki aja pärast, kui katsed võõrast rääkima sundida näisid juba olevat tulutud, vedas neiu käed teki alt välja ning moodustas sõrmedega üks-teise järel kaks tähte: C.D.

      Ma pahvatasin naerma.

      „C.D.? Mis nimi see veel on?”

      Keegi isegi ei vaadanud mu poole.

      Slipp taipas ruttu:

      „Need on esitähed, eks ole? Umbes nagu meie L.J.?”

      „Hästi kõlab,” kiitis Cramer ja näis seda nime suus keerutavat. „Noh, pole viga.”

      Lõpuks said nad oma tahtmise. Plika naeratas neile. Tundus, et ta alles hädavaevu hakkab toibuma shokist, mida põhjustas… mis iganes ja autost välja viskamine takkapihta.

      „Mis seal autos juhtus, mäletad sa seda?” jätkas Che küsitlemist. „Kes sulle liiga tegi? Miks sa autos olid?”

      Tüdruk raputas ägedalt pead, puges teki varju. Hakkas nuuksuma ja värisema.

      „Jäta järele, Jake.” ütles Horror tasa.„Las ta esialgu toibub veidi.”

      Che noogutas, küünitas kätt teki järele ja tõmbas selle tüdruku näo eest ära. See võpatas ehmunult, tõmbudes veelgi enam kägarasse, justkui oodates Cramerilt hoopi.

      „Hei, kuule, sina, C.D., – nüüd võta ennast kokku ja rahune maha! Mida rutem, seda parem. Varsti on meie boss siin. Ta viskab sulle pilgu peale. Kui ta arvab, et oled midagi väärt, siis võid jääda meie juurde ja me kaitseme sind.”

      Plika sattus segadusse.Ta ei teadnud midagi Kenzost ega osanud arvata ka olukorrast, milles figureerivad kaks kena kutti ja lubavad mittemillegi pärast teda kaitsma hakata. Ma arvan, et ta ei taibanud üldse midagi.

      „Kas sa said aru?” küsis Che üle. „Sa jääd siia!” Ja ta torkas näpuga põranda suunas. Siis näitas sellesamaga enese peale. Jätkas, rõhutades igaks juhuks iga sõna eraldi: „Mina võtan su eest vastutuse enda peale. Sa jääd MINU kaitse alla. Kas on selge?”

      „Ja mina annan sulle oma riided,” naeratas Horror laialt, „et sa midagi paremat selga saaksid!” Ta oli tobedalt õnnelik, nagu oleks leidnud endale mänguasja või saanud noorema õekese!

      Ma võtsin julguse kokku ja esitasin tülpinud ilmel ühe väga piinava küsimuse:

      „Kuulge, poisid, see eit on ju tumm. Ja teil pole aimu, kes teda autost välja viskas. On teil tahtmist mingi maffiaga jamada? Ja üleüldse, – mida me hakkame peale võhivõõra eidega, kes lisaks kõigele ei oska isegi rääkida? Mingu parem tagasi ja otsigu ise oma pesakond üles!”

      Slipp põrnitses üle õla mulle imestunult otsa. Jake vaikis, istudes seljaga minu poole. Eileen viskas mulle üheainsa, ent see-eest väga vaenuliku pilgu. Ning C.D. varjas oma silmi ülipikkade ripsmetega nagu Barbie-nukk.

      Hetk täielikku vaikust ei ennusta vist kunagi head. Aga ma ei jõudnud veel päriselt taibata, kui vale oli minu poolt arvata, et kedagi mu arvamus kotib.

      Ootamatult kargas Che püsti, lükkas vihaga tooli eemale. Kolinal kukkus see kummuli nurka, kus alles olin ma ise konutanud. Ma mõõtsin selle lendu üllatusest tardununa ning järgmisena kohtasin Crameri püstoli-taolist näppu otse oma nina all.

      „Tead sina, Hüdra,” surus ta läbi hammaste. „Mida kauem ma sind tunnen, seda enam näib mulle, et sa muutud päev-päevalt aina Karpoidiga sarnasemaks! Iga su ülbe sõna ja zhest meenutavad mulle Karpoidi ja tead, kallis Hüdra, praegu just on mul kange tahtmine su peakest vastu seina virutada, nagu sai tookord Karpoid! Võta nüüd arvesse, Hüdra, et igatahes võtan ma selle EIDE otseselt oma kaitse alla ja kui sul tekib tahtmine seda kommeneerida, tuleb sul tegemist teha minuga! Olgu C.D. pealegi tumm, mina oskan temaga rääkida! Kui SINA ei oska, siis hoia eemale! Igatahes oled sina vait, kui temal on midagi öelda! Kas jõudis pärale?”

      Mul hakkas tõega kõhe. Midagi Che´le vastata ma loomulikult ei julgenud, sest ta on ju hull. Meenus täie selgusega too vaatepilt, kui Frankie Stafford tema vihaobjektiks langes. Seda polnud palju, mis temast tookord järele jäi. Ma ei tahtnud sama saatust. Mu pea jäi niigi igaühele ette. Mõnikord ma imestasin isegi, et mille najal see mõistus seal sees veel püsib?

      Õnneks jättis Che mind sama ootamatult rahule ning naases oma mõttekaaslaste juurde. Slipp oli endiselt vait. Ainult Horror oskas mlle esitada väga valusalt tabava küsimuse:

      „Kas Funkie või Danger küsisid sinu käest, milleks neile Lance´i vaja on? Kas sa tegid neile enne selgeks, kui nad teda päästma tormasid, mis kasu on meile arast põgenikust, kellel mõrtsukad kannul? Me kõik riskisime tema pärast eluga ja riskime praegugi.”

      Ma vaikisin.

      Õnneks asusid nad kohe jälle oma lemmiku kallale ning unustasid minu olemasolu. Piinlikkust tundes hiilisin nagu juhuslikult ukse poole.

      Samal ajal peatus värava ees must „Mazda” ning ma nägin aknast, kuidas võimas mustanahaline hiiglane reipal sammul Onni suundub. Hoidusin ukse eest kõrvale, et ta mind laiaks ei astuks, kui ta täie hooga sisse marssis. Visanud mulle vaid põgusa pilgu, astus ta voodi juurde. Haaras ühe käega laua kõrvalt tooli ja istus Che kõrvale, kes vahepeal oli oma kadunud tooli teise vastu vahetanud. Aga too endine vedeles ikka veel haledalt nurgas.

      Mind ajas lausa iiveldama, et nad niiviisi selle võhivõõra libu ümber sebisid. Isegi Jake Cramer, kes siiani õieti ühestki plikast meie kambas ei hoolinud ja ehk oli isegi vähem lits-mees kui teised. Nüüd aga ilmus mingisugune eit ja võitis СКАЧАТЬ