Ohtlik lend. Reality show. Mihkel Ulman

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ees nii häbi, ehkki nende pärast see kits ju maha sai tõmmatud… Oleks ikka pidanud kodukitse võtma. Oli seda nüüd vaja…

      «Te…teh… tervist. Mis lahti on?» pobises Toivo.

      Rita vaatas võhivõõrale silmapaarile sügavalt otsa: «Kas me saaksime omavahel rääkida?»

      Ikkagi inimene. Ei häbista õnnetut salakütti laste ees. Toivo oleks maailma parima meelega pidanud kinni kõigist inimestevahelistest reeglitest. Jahiload ja relvaload ja mis kõik. Ent tal polnud mitte mingisugust võimalust neid maksta ja osta ega oma tegevust legaliseerida. Null. Ainus võimalus lastele liha saada oli seda kas tare tagant keti otsast tappa või salaja metsast lasta. Metskitsede jaoks olid olnud nii soojad talved ja soodsad aastad, et nende arvukus ajas metsa igast servast välja. Kitsed sattusid autode ette, majade õuedesse ja kuu peale. Neid oli ilmselgelt ülemäära.

      Aga mida need politseinikud teadsid. Nemad ei tea ei arvukuse piiramisest, mahanahistatud õunapuude koortest ega sellestki, mis tunne on poes teada, et lastele liha osta ei saa. Kasvav laps ilma lihata? Minge te oma vegetaarlasejutuga. Te ei kujuta ettegi, mida tähendab praeguses maailmas see, et sa ei suuda lastele mitte midagi osta. Televiisor toob tuppa külluse ja pakkumised, aga sa ei saa õieti leibagi osta.

      Televiisor…

      Rita heitis pilgu lastele. Toivo sai vihjest aru. Nad läksid majja.

      Tegelikult olekski parem, kui nad ta arreteeriksid ja vangi paneksid. Pääseks ometi kord sellest oravarattast, süvenevast eluväsimusest, lootusetusest ja häbist. Toivo ei heitnud Lindale midagi ette. Linda oli nii ilus, nii eriline, nii… Et talle ei oleks tohtinud mitte midagi keelata. Kleidid ja reisid, näovärvid ja juveelid. Kõige ilusamad ja paremad. Ei saanud nii imelisele olendile keelata midagi, mida head maailmal pakkuda oli.

      Toivol polnud võimalik emakese Maa väärtustest oma jumaldatud naisele midagi võimaldada. Neil oleks olnud vaja majapidajannat – siis oleks kõik korras olnud. Siis poleks Linda ehk sellesse naistevahetuse õudusse kippunudki. Ta oleks saanud vabalt filme vaadata, raamatuid lugeda ja poleks vaja olnud mingisse telesaatesse põgeneda. Poleks tulnud seda arutut ja häbistavat armumist.

      Toivo ei heitnud seda, mis juhtus, Lindale ette. Ta süüdistas ka selles ennast.

      Ja just selle, mitte niivõrd mingi metskitse laskmise eest oleks pidanud ta vangi panema. Tema saamatus ja ettevõtmatus, vaesus ja viletsus tõukas Linda kõigisse õnnetustesse, mis nendega juhtunud olid.

      Temaga võisid õnnetused juhtuda. Pididki. Kus oli raha, kus mugavused, kus võimalus Lindale kõike seda hankida, mis maailmas olemas oli? Polnud. Järelikult oli ta kõik järgneva ära teeninud.

      «Teie mängige siin,» ütles isa oma Rodriigole ja Mariaanale kurvalt naeratades.

      Lapsed olid veidi pettunud – kus olid kingitused? Nad uskusid siiski, et küllap tuuakse. Kingitused ja kõik muu, mida maailmal pakkuda on. Ja nad jätkasid muretult oma mängu kesk laialikukkunud halgusid ja kanapaska.

      Õnnelik lapsepõlv.

      See olekski olnud häirimatult ja tõeliselt õnnelik lapsepõlv, kui televiisor nii oma pideva reklaamide ja külluse vooga kui tõsielukatega poleks nende meeli pidevalt seganud ja kahtlusi tekitanud. Äkki polegi elu võimalikkus maal nii lihtne ja ilus, kui neile lastele tundus?

      Toivo, Andres ja Rita sisenesid kööki. See oli tavaline väike taluköök, kus oli korraga kõik pooleli, nii ehitus, söögitegu kui nõudepesu. Suvine aeg, soe – ja putukad. Ei midagi erilist. Ehkki puhastusvahendite reklaamid üritasid veenda, et me ei peaks tahtma näha, milline on tõeline elu. Või et oleme luuserid, kui ei osta järjekordset rämedat keemiatoodet, mis tapab kõik teadaolevad bakterid. Jumalaga, elu Maal!

      Pisut üle keskmise räpane, keeva ja elusa elu produktide järgi lehkav maaköök. Natuke hallitust, pisut käärimist, mõnevõrra kõduseeni. Mitte midagi väga palju – ja Rital hakkaski ainult veidi paha.

      Laua peal oli nii palju toidujäätmeid, et sanepidjaam oleks lausa minestanud. Kahtlemata oleks koristajate reality show, mida miskipärast Eestisse veel sisse ostetud polnud, korraldanud mustadele nõudele ja optimistlikult sumisevale kärbsepilvele hüsteeriliselt professionaalse rünnaku. Aga selle hüsteeria võinuks korraldada ka puhtaimas linnakorteri köögis, mis nägi välja kui kataloogipilt. Lasteta, pooleli olevate töödeta ja ühegi teadaoleva bakterita. Profid oleksid ikka leidnud.

      Mistõttu oli päris imelik, et seda formaati veel sisse polnud ostetud. Kogu riiki võinuks pesta ja vuntsida ja riiklastele õpetada, kuidas tegelikult pesema ja vuntsima peab. Viis hooaega jutti. Kui valmis ehitada ei saanud, võiks vähemalt poolikuna seisva ja otsast tasapisi laguneva puhtaks kasida.

      Toivo vaatas ka ise korraga oma kodu värske pilguga. Ohjah, näh.

      «Vabandage, pärast seda «Naistevahetust» on kõik jälle… tähendab… veel pilla-palla,» mässis pereisa sisse oma pere suurima saladuse – kui teise pere naine oli majas, siis oli naine majas. Siis oli kord, mis pärast võõra naise lahkumist paari päevaga jälle käest ära vajus. Naine peaks olema iga päev kodus, siis on kodu. See oli kurb uudis, mille Toivo oli sellest sindrima saatest teada saanud. Eluväsinud ja sorgus mees – ise alles kolmekümnene – oli pidanud kodust mitmekihilist kaost normaalseks nähtuseks. Võõra naise toimetamine näitas, mis koduga juhtub, kui toimetatakse. See tekitas kahtlusi, kas see lastele ja kodule ikka päris jäägitult hea on, kui ema kogu aeg ülakorrusel oma filme vaatab ja raamatuid loeb. Äkki peaks vihjama, et… «Naine pole veel päriselt õieti koju jõudnudki. Tuli pärast saadet korraks. Sõitis eile Pärnusse sõbrannale külla… Toibumise aega oli vaja. Arusaadav ju.»

      Hea oli, et tema printsess teada ei saanud, et nüüd läks kitse pärast jamaks. Printsess nuttis kuulihaavaga ilusa looma pärast, keeldus seda küpsetamast ja söömast. Mis polnud midagi haruldast. Ta poleks küpsetanud ka näotut-nimetut poepõrsast. Aga selle kitsega jah oli algusest saadik üks…

      Või siiski mitte kitsega?

      Toivo jäi kimbatuses ootama, taibates, et midagi hoopis muud on viltu.

      Mõni õde jamasse sattunud?

      Ega me ju ei tea, millega täpselt meie lähedased tegelevad. Äkki mingi salaviin või kanep või. Ei saa päriselt kelleski kindel olla. Kõigil mitu last. Kust sa saad või mis sa sööd. Pakutakse võimalust – äkki müüd ja kasvatadki? Mida kõike me tegelikult oma laste ja kallite toitmiseks teha võime…

      Ei, Toivo ise oli tegelikult kah korduvalt mõelnud, et võtaks mingi tasuva äri külge, sest kõik see ehitamine ja põllutööd, lehmalüps ja sigade talitamine, kanamunade otsimine ja puude tegemine ja pesu pesemine ja toidukeetmine ajas ausalt öeldes hulluks. Nõrgaks. Kuidas nüüd väljendudagi. Sellest rattast ei saanud enam välja. See karussell ei viinud kuhugi, sest karussell pole rong ega ammugi mitte lennuk. Kõik pudenes ja lagunes teisest otsast, nii et polnudki enam mõtet. Kui keegi tema õdedest oli piraatplaate või salasigarette parseldanud või mida iganes – ta sai aru, sest tal endal oli nii peenike pihus, et ta ei söandanud selle nõiaringi peale isegi mõelda mitte.

      Andres ja Rita vaatasid vissis nägudega teineteisele otsa, lootes, et teine hakkab rääkima. Ülesanne oli õõvastav. Mõlemad nägid, millises hädas ja jamas see turd ja tubli mees nagunii oli – ja nüüd siis selline kabelimats ka veel…

      Pärast painavat ja pinevat vaikust alustasid paarilised ühe korraga: «Me tulime…»

      Korraga jäid nad ka vait.

      Oi häda, СКАЧАТЬ