Ohtlik lend. Reality show. Mihkel Ulman

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ehk keegi teda lihtsalt tema endana, niisuguse tervik-komplektina, nagu ta on? Kompleksikott ja mühakas, silmad salaja üsna märja koha peal ja hing hell. Kas ta pidi selleks, et mitte nii üksi ja haavatav olla, riskima sellega, et jutustab mingile uuele võõrale naisinimesele tunde ja aastaid oma saladusi. Ja siis saab jälle vastu kõrvu…

      Rita piilus Andrese nägu, kus vahetus tuhat ilmet sekundis nagu vastsündinul, silmanurgapilguga. Seda suurt poisut küll täna rohkem torkida ei võinud. Ta võttis relva, nagu «kull» käskis, ja hakkas sihtima.

      Andres oli märganud, et Rita märkas. Neid tema tuhandeid meeleolusid, mida ei jõua kellelegi edasi anda ja kirjeldada. Millest moodustub elulooline slepp, mis takistab tõenäoliselt uut suhet algatamast. Kes jaksaks ja viitsiks…

      Rita ei pidanud seda kõike teadma.

      Ebamugavustundest väljatulemiseks – ja mingist erilisest kaastunde ja kokkukuuluvuse tunde segunemisest ajendatult – pistis Västrik endale kaks padrunit ninna, nähes välja nagu morsk. See polnud päris Rita maitse järgi nali. Aga lahendas pinge suurepäraselt. Ja liigutas suunurka. Salaja.

      Västrik norises nagu isamorsk läbi keskmise kaliibriga laskemoona. Ta tahtis Ritat naerma ajada nii selleks, et naine mööda laseks ja tõeline naine oleks – selline mõnus abi, eks ole –, kui ka selleks, et ta naeraks.

      Millal sina viimati naersid?

      Kui sageli me probleemid unustame, soliidsuse minetame ning lihtsalt ja lapsemeelselt naerame? Jube õudselt harva. Eluohtlikult harva. Västrik üritas ühendada meeldiva kasulikuga – paluks naerda, preili pollar – ja ühtlasi kenasti mööda lasta.

      Rita ei saanud tõepoolest kuidagi lasta, kui Andres läbi padrunite norises, mügises ja üleüldse segas kõigiti nagu lasteaia vanem rühm. Rita keskendus. Trotsiga ja põlgusest pakatades põrutas ta pidemetäie kahe käega püstolit hoides täpselt korrapäraste vahedega sihtmärki.

      Tahh-tahh-tahh!

      Andres aimas halba – nii täpse ja kindla hoiaku tagant võis ainult täispank tulla. Mees pööras sellegi pettumuse kenaks seksistliku sea naljaks: «Sa mu meie, milline kaunis koreograafia! Neiu nagu nopiks lilli. Sipsti-sipsti-sipsti…»

      Andres pani klapid pähe. Ta tulistas ebakorrapäraste vahedega – ilmselt märklauale kui niisugusele küll pihta, ent ta aimas juba, milliste tulemustega plakatid lasketiiru tagumisest põhjast nende juurde sõidavad…

      Ka Rita ümaral plikanäol oli maitsev eelaimus, kui ta muigas: «Nagu Kalašnikovist.»

      Paarimehed-naised vajutasid korraga lülitile ning märklauad sõitsid nende poole. Kumbki haaras oma märklehe. Rita nägi juba eemalt, et tema tabamused ümbritsesid keskset südamikku nagu lille õielehed südamikku. Andrese kujund oli tabav.

      Paraku ei saanud mees oma tabava kujundi üle rõõmu tunda, sest see, mida ta märklaua paberi peal nägi, sundis ta selga pöörama ja põrnitsema kehaga varjatud paberilt tulemusi, mis olid paraku pigem tagajärjed. Südamikus ei ühtki tabamust – ja üks lask kogunisti paberistki kuhugi mööda ära kadunud.

      Andrese kergenduseks helises Rita telefon just hetkel, mil võis karta, et ta küsib paarilise punkte näha.

      Rita keskendus telefonile nii, nagu oli enne keskendunud püstolile – ei mingit killustumist ega pihustumist.

      «Kuulen… selge… hakkame kohe tulema…»

      Rita kirjutas oma märklehe alla nurka allkirja ja jättis selle lasketiiru lauale.

      «Lähme! Meil on mõrv,» ütles ta lakooniliselt.

      Andres murdis oma märklaua üliväga väikeseks nusaraks kokku ja toppis masendunult tasku. Kes siin kellest üle sõidab? Kes keda diskrimineerib? Leidpalu ei suvatsenud enne tiirust väljumist Andresele isegi öelda, mis mõrv ja kes ja mis värk. Uhke. Enesekindel.

      Ja ilus ka, sunnik.

      See teine ka.

      Endiselt ilus.

      Endises asendis.

      Muidugi, kuhu ta nii väga minna saigi.

      Kaunis mõrvatu lamas nii, nagu ta meist sinna jäi. Silmad paokil – ja kumalane pahuralt kunstlille sees sumisemas. Soe suvine putukas umises ühe tehisliku õielehe vahelt teise vahele, sülitas ja lendas minema. Sai aru, et võlts värk. Erinevalt inimestest. Inimesed ehivad end võltsiga ning jäävad selle võltsi külge ka liimile. Kuni ongi õnnetus käes.

      Ka Dusja oli üsna endises asendis. Ta oli politsei kutsunud. Ning tal kui laiba leidjal oli ühest küljest justkui kohustus tunnistus anda. Teisalt oli tal tekkinud ka iseäralik omaniku ja osaduse tunne. Ta mõtles küll lehma pakatamiseni pungil udara peale, mis mamotškat hüüdis, ent sündmus oli ometi nii tähtis, et lehm võis veel pool tundi oodata.

      Sündmus oli olemas ja tõeline.

      Oma kena korpulentsi kehitav Dusja mõtles lokke sättides, mis pagana eestikeelne sõna see nüüd ometi selle naise kohta käis, kes siin liiga lühikeses seelikus ja kunstlillega lamas. Ilus. Ehkki lillega harmoneeruv verenire oimukohal oli kahtlemata kaheldava iluga. Laine… Leida… Luule… Leili… Jumal küll, hommikul just oli jutuks.

      Ümberringi askeldasid kriminalistid. Kui kaunist surnukeha pildistati, siis Dusja kehitas vaistlikult oma kleiti. See oli nagu televiisoris. Liiga huvitav, et olla päris, kuidas politseikirjadega kilelint ümber verenirega kaunitari veeti. Politseilint oli pakendis, pakendile oli kirjutatud Estiko ning see meenutas Dusjale noorust. Enne Pärnumaale kolimist olid nad isaga Tartus elanud. Isa oli sõjaväelennuväljal ja ema töötas kammivabrikus. Postkasti-nimelises sõjatööstuses ema töötada ei tahtnud. Oli kammivabrikus. Ja see oligi nüüd seesama Estiko, mis tootis nii politseile kilelindi kui Dusja koju kasvuhoonekile. Kammivabrik tootis Dusja vanemate lahutuse, sest ema leidis vist kavaleri. Vist. Tollal niisugustest asjadest ei räägitud. Tehti. Vaikselt.

      Kujundati elukäike ilma seriaalide ja realititeta. Mis tõsielukaid sul vaja on, kui oma elus juhtub ja toimub.

      Nüüd on oma elud säästurežiimil. Elud käivad televiisoris.

      Kui nad just surnult bussipeatuse taga sinililledes ei leba.

      Televiisorist välja kukkuv elu saab surma.

      Andres ja Rita kuulsid kohale jõudes Dusjalt kohe just seda tähelepanekut. Et ainus ohutu elu ongi tänapäeval televiisoris. Kõik, mis satub helendavast kastist välja, muutub kohe ohtlikuks – koondatakse või lausa tapetakse ära. Västrikul ja Leidpalul oli päris hea meel, et tunnistaja sündmuspaigal osutus nii jutukaks emandaks.

      Ta tegi nende töö lihtsaks, täitis piinlikud pausid nende omavahelises suhtes, mille üks asitõend oli pisikeseks kägardatuna Västriku teksataskus, ning üldse muutis kogu olukorra paradoksaalselt rõõmsaks ja eluterveks.

      «Te tulite öisest vahetusest?» küsis Andres teksataskut triikides.

      Kui suur paberileht pesumasinasse minevasse taskusse ununeb, saab sellest helbeid levitav kägar. Mustad sokid ja T-särgid on sel juhul kõik hukas. Pole vaja. Ka siis pole vaja, kui Katsi enam tema elus kädistamas pole – siis veel eriti. Oma särgid ja sokid ju.

      Naine hingeldas õhinal: «Jah. Ma töötan Sindis, õmblustsehhis. Meil lõpeb vahetus kell viis. Olin just koju minemas, kui…»

      Andres СКАЧАТЬ