Ohtlik lend. Saar. Mihkel Ulman

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ aga põnev. Viimaks ometi pidas keegi tema lõputut möla tähtsaks. Ei käratanud nagu oma eit: ära mölise kogu aeg, lase mul mõelda ja olla ja hingata.

      Kodus vänderdas Joonas – ise seda märkamata – pahatihti naisel sabas ja vatras-vatras-vatras. Ühes lauses kolm teemat. Aina põrkas teemalt teemale, üks lause valgus järgmiseks, sõnade kosk mattis naise enda alla, kuni too kärgatas taas: kao tööle, jäta mu hing rahule, sa segad mind, ma lämbun su mulinasse.

      Siin tunti tema plärina vastu siirast huvi ja kuulajad ei pääsenud tema käest liiatigi kuhugi – tüür oli tema, sõnamaia verbaallahtisuse põdeja käes.

      Joonas limpsas mõnuga huuli – oi kui hea, kohe tuleb mulinaorgasm… «No nigu ma ütsin, see oli eila. Ega ma tend paati sagedaste näpi, aint maisemaal käimiseks. Kala… see tühi… Neh… Jah… Nõnna, et kui ma nad toosama lappajaga saarele viisin, oli omik. Ike peris vara. Tulivad niikui ekskursile või midagist. Kooliaasta lõpupidu nigu. Kõige klassiga. Plikad oli nigu plikad ikka, hjäh-jhäh. Hoidsivad kätega paadiäärest kindi, kartsivad igat krdima pumpsatust. A poisid, need olivad ehtsad marakratid, paha rääkidagi. Mitte kõik neist, a kolm olivad nigu kaagid kuskilt. Pätid valmis – loopisivad konisi üle ääre, pudelisi ka – ju enne kui keskpäegi käde oli saand. A selle eest ma neile tegin ko. Pandsin piki lainet, nõnna et lappaja pani nõnna kui pähklikoor küljest külge, hjäh-hjäh! Õpetajad istusivad katekeisi nigu kanad õrrel, ei julenud nood ka miskit teha vai öölda. Niisuksed need õpetajad on präägu, ma ikka loen lehti…»

      See kõik mahtus ühe hingetõmbe sisse. Västrik oksendas. Rita tundis, et ka temal läheb süda pahaks. Mitte ainevahetusliku häireolukorra ega õõtsumise tõttu – see kohutav eesti keel. Joonas ei rääkinud ei kihnu ega ühegi rannaala murrakut. See oli lihtsalt kole ja katkine, täiesti tunnetuse ja kultuurita lamin, millest murdeuurijad oleksid saanud šoki, mitte keeleteaduslikke talletusi. Ebaintelligentsuse kehastus. Keskendumisvõimetuse etalon.

      Joonase jutt valgus nii laiali, et heietamine vajus mõttetumaks kui paadimootori podin. Sõit saarele kestis pool tundi, ent tundus nii Västrikule kui Ritale – kummalegi omal põhjusel – viietunnisena.

      Andresel polnud enam midagi oksendada. Rita tundis, et läheb jubeda, aga selle eest lakkamatu sõnade vägistamise käes kupla. Välja ja maha siit – SOS! Mulinamõnust higistav Joonas aga aina seletasseletas-seletas. Andres ja Rita tundsid mõlemad, et minestus tuleb peale. Mees vajas vett, magedat vett, joogivett, rohkem vett. Naine vajas vaikust, intelligentset vaikust, merelõhnalist vaikust.

      Andres läks näost üha rohelisemaks, Rita valgemaks ja Joonas-jutupaunik punasemaks. Tema ei märganud, et kellelgi midagi viga oleks. Tal enesel oli sunnikuma lahe olla ja ta lasi mootorist valjema peeru. Ja-jaa, elu on ilus…

      Rita tegi paar äpardunud katset vanamehe juttu kuidagigi natukenegi ohjes hoida. Kustpoolt iganes ta seda vada ka piirata, raamistada ja juga juhtida ei püüdnud – mullitav pläma pani ikka oma teed. Igas suunas ühe korraga. Kokkuvõttes mitte üheski suunas mitte ainsatki mõtet.

      Lisaks kaagutavale paadimehele ärritasid Ritat Andrese taskust iga viie minuti tagant kostvad SMSpiiksud ja vastamata kõned, mida vaene Västrikvärvuke mitte kuidagi vaigistada ei suutnud. Vastata ta ei saanud – öök! Vastusõnumineerida ei suutnud. Telefoni üle parda visata ei raatsinud – kalajama ja Metallica ühistoimena oli ta nagunii laostunud.

      Pibiip-pibiip – ja blablabla. Wilhelm Tell ja mullmullmull. Saar, võrratu saar – mitu surnud tüdrukut iganes seal kaldavees liguneb, igal juhul on saar parem kui paat… hea küll, lappaja, kus ajusid uuristab vaheldumisi pibiip-pibiip ja pläralärapläralära. Ära siit!

      III

      Kui lappaja Manija-mõõtu saarekesel maabus, tänas Rita õnne, et polnud mehele läinud. Tõenäoliselt oleks madala intellektiga tüüka logorröa alles pärast pulmi välja löönud ja Rita oleks paari päevaga selle kätte kas hulluks läinud või mehe maha löönud. Juba koolis valis ta istekohti ja vahetunni ajal nurki, kus ei mölisetud. Selleks korraks oli ta pääsenud.

      Paadile oli vastu tulnud naine, kelle nägemine pani Joonase unustama tema nappi pealispindset galantsuse kröömikest. Murumunajas mehike volksas osavalt kaldale ja andis väikest kasvu ümarale naisele mopsuva musi.

      Kuna hingevaakuv Västrik pidi kolleegitari kaldale kantima, ei märganud ei Rita ega Andres, kuidas saare emand ninaga tõmbas, nagu on omane alkohoolikute naistele, iseäranis kaasalkohoolikutele. Olgu nad siis kainena jota kõrval kannatajad või kaasa põrutajad – igal juhul on kaasalkohoolikutel tuline hirm tunda kaasa juures jälle ja taas ja veel ja veel lõhnasid.

      Kuubikukujuline tädike hingas kergendatult: «Tere, mina olen Mari. Ma olen selle saare perenaine. Seega võtsin mina eile ka selle õnnetu ekskursiooni vastu.»

      Rita ja Andres, kes naisega kätlesid, ei saanud kunagi teada, et eileöisele õnnetusele eelnes siin maalapikese peal terve õnnetuste seeria. Iga järgmine häving eelmisest kraad kangem.

      Mari oli õige mitu aastat siin saarel ihuüksi elanud. Eelmine elanik enne teda oli siinsamas sündinud majakavaht, kes jäi ühtlasi oma suguvõsa viimseks pojaks ning siia ka suri. Majakas oli nüüd automaatne, torni polnud vaja ronida, aga unikaalse taimekooslusega maanatukest oli ikkagi vaja kaitsta. Metsikud turistid rüüstasid linnupesi ja lagastasid maastikku, tegid saarele vabalt maad harima toodud lambad šašlõkiks ja põhjustasid ka metsatulekahju, nii vähe kui seda metsa siin üldse oli. Selle tulekahju peale hakatigi saarevahti otsima ja Mari võitis konkursi sellele kohale. Ühtki teist tahtjat nimelt polnudki.

      Esialgu oli linnast ja inimestest ja edust ja karjäärist ja rahamaailmast pealaeni tüdinenud naine saarekesel ülimalt rahul ja õnnelik. Ta lasi projektirahade eest siia uued lambad tuua. Oma raha eest ostis kaks lüpsilehma. Võttis majja kimbu munakanu, paar kassi ja paar koera. Kõiki liike niisiis kaks, et kellelgi poleks kurb ega üksi. Nagu Noa laev. Kus ainult nais-Noa ise oli üksi mis üksi.

      Kuna Mari sai ainult iseendale loota, läks tal õigupoolest lausa uskumatult hästi. Majake säras puhtusest, iga asi oli omal kohal, kõigil loomadel kindel päevakava, raamid ja reeglid. Ja emandal jäi piisavalt aega lugeda ja kirjutada. Nii kummaline kui see ka pole – ta tegi siin teadust. Humanitaarlane oli. Filosoof. Kraadi taotles. Kajakate rõõmuks.

      Et kedagi polnud saart, taret ja loomi valvama jätta, ei käinud naine mitu aastat jutti mandril. Suhtles neti ja skaibi, telefoni ja telepaatia teel ning tema ainus silmast silma vestluskaaslane oli kord nädalas järgmisele saarele mööduv postipaat. Kakuam, mitte lappaja. Pardal Mari tellitud toit, tarbeesemed, majapidamisvahendid ja mõnikord ka raamatud. Järjest harvem. Naine ei vajanud neid. Oli neid oma 55 eluaasta jooksul nagunii liigagi palju lugenud. Oli oma tegeliku elu raamatutes kümblemise vastu vahetanud.

      Tema kaks last temaga ei suhelnud. Kolmekümne ringis poeg ja tütar olid emast kaugenenud juba siis, kui too Tartus tavapärasemal moel teadust tegi, üha mööda konverentse, sümpoosione, vöökšoppe ja briifinguid traalis. Poisist sai arvutiinimene ja tüdrukust disainer ja las nemad siis olid seal oma maailmas, kus nad ka teineteisega õieti ei lävinud.

      Kui ema kolis saarele, keerasid noored talle lõplikult selja. Kumbki ei abiellunud, kummalgi lapsi seni polnud, nii et Mari polnud ühiskonnast eemaldumisega õieti midagi kaotanud. Mis vahet seal on, kas olla üksinda Annelinna korteris või saarel. Üks üksildane saar kõik.

      Kuni tulid väga lumised talved. Siis hakkas elementaarne majapidamine Marile üle jõu käima. Ihujupid ütlesid ükshaaval üles. Hirm tuli peale. Ja koos hirmuga saabus mööda kinnikaanetanud väina jääd Joonas. Esmalt ei selgitanud mees, miks ta sedasi jalgsi, suur puidust kelk sabas, randa tatsas ja öömaja palus. Naisele oli СКАЧАТЬ