Vürst Gabriel ehk Pirita kloostri viimased päevad. Eduard Bornhöhe

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ style="font-size:15px;">      “Ei, Agnes,” tõotas Risbiter pühalikult ja tõusis püsti.

      “ma tahan temaga kannatada, sinu ja sinu isa pärast. Mis ütleks sinu isa, kui ma tema õepojale viga teeksin? Täna ärritas ta mind teel, nii et mu mõõk juba paljas oli, ma ei suutnud ennast enam valitseda ja tema väetikese lugu oleks vist halvaks läinud, poleks mitte teised vahele tulnud.”

      “Kas sa siis nii osav vehkleja oled?” küsis Agnes kaheldes.

      “Mina olen Eestimaal kõige osavam vehkleja,” kostis Risbiter alandlikult.

      “Aga kuidas sul metsas see äpardus juhtus?”

      “Missugune äpardus?”

      “Et – sul mõõka käes ei olnud, kui mina sinna tulin.”

      “Ah, sa räägid sellest häbemata talupojast?”

      “Ta ütles ju, et ta vaba mees on.”

      “Ja sina usud seda? Oh Agnes, ära seda usu! Ülepea ära usu midagi, mis sulle ette luisatakse. See talupoeg oli vene salakuulaja, selle eest annan ma oma pea! Ma nägin seda tema näost ja tõukasin teda jalaga; sealjuures viskasin kogemata jalaga mõõgatupe üles ja mõõk kukkus maha.”

      “Aga kuidas see tuli, et sa ise hobuse seljast maha kukkusid?”

      “Kes sulle seda ütles?”

      “Delvig ütles seda sinu enese kuuldes.”

      “Oh, seda häbemata valevorsti! Mina ei pannud seda valet tähelegi, muidu oleksin temale mõõgapäraga kohe sündsa vastuse andnud. Mina peaksin hobuse seljast maha kukkunud olema? Ei seda juhtu. Sa tead ju, kui osav ratsutaja mina olen. Oh Agnes, küll on minul sinu pärast võitlemist ja valu kannatamist! Kõik on minu peale kadedad, kõik püüavad mind tõrvata ega hirmu kõige inetuma vale ees tagasi. Aga ükspuha – tehku nad mis tahavad, mina neid ei karda, niikaua kui ma tean, et sina mind armastad. Anna mulle musu, Agnes.”

      “Ei anna,” ütles Agnes järsku ja kiskus enese Risbiteri käte vahelt lahti.

      “Mis see tähendab?” turtsus Risbiter.

      “Eks ma ole sinu kihlatud peigmees, miks sa mulle musu keelad? Sa pead mulle musu andma!”

      “Pärast pulmi!” kostis Agnes ning lippas naerdes kambrist välja.

      Pahas tujus läks Risbiter õue pead lahutama. Telkide vahele astudes nägi ta määratu imestusega seda inimest, kes temale täna nii palju tuska teinud, sõjameeste seltsis istuvat. Risbiter oli loomu poolest argpüks, aga teatavasti on need viina mõju all kõige suuremad kisakõrid ja riiuotsijad. Gabrieli nähes süttis kõik junkru rindu kogunenud viha korraga põlema.

      “Sina koer!” kärgatas ta Gabrieli peale.

      “Kuidas julged sa veel minu silma ette tulla? Mis sa siit otsid?”

      “Näe, see on ju seesama pisuke junkur, kes nii ilusasti hundiratast lüüa mõistab,” ütles Gabriel heas tujus. Sõjamehed naersid. Junkur Hans läks näost roheliseks.

      “Häbematu lurjus! Silmapilk tõuse püsti ja võta kübar maha, kui sa rüütliga räägid!”

      “Rüütliga ei ole mul praegu rääkimist,” ütles Gabriel naeratades.

      “Aga kui väike junkruke vanema inimesega räägib, siis v6iks junkruke küll mütsi kergitada.” Sõjameeste naer tunnistas, et nad Gabrieli vastusega rahul olid.

      “Sulased!” karjus Risbiter viha pärast peaaegu nuttes.

      “Võtke see koer kinni ja andke talle tallis sada hoopi vitsu!” Sulased ei liikunud paigast, vaid näitasid junkrule irvitades hambaid. Meeletus vihas kiskus Risbiter mõõga välja ja kippus Gabrieli kallale. Gabriel kargas kähku püsti, tõmbas pika ülekuue seljast ja seisis nüüd sõjamehe riides, läikiv mõõk käes, kohmetunud junkru ees.

      “Vaatame, kelle nahk hoopide järele enam kiheleb,” ütles ta ähvardades.

      Mõõgad kõlisesid kokku. Mõisameestest ei astunud keegi vahele, nad vahtisid uudishimulikult vehklejaid ja südamepõhjas soovis vist igaüks, et ülbe junkur hästi valu saaks. Võitlus ei kestnud kuigi kaua. Kahe, kolme löögi järel lendas Risbiteri käest mõõk kõrgusse, keerutas õhus mitu korda ringi ja kukkus alles tükk maad eemal mõisa akna alla maha. Tema järele vaadates langes Gabrieli pilk aknale ja juhtus siin teise pilguga kokku. Agnes seisis akna taga. Ta oli riidu hakatusest kuni otsani pealt vaadanud. Gabriel oli kahevahel, kas ta oli õigesti näinud, et õnnelik naeratus neiu roosiliste huulte ümber lehvis. Agnes jäi kohe küll jälle tõsiseks ja pööras näo kõrvale, aga tema naeratusest jäi õnnestav kuma Gabrieli südamesse. Gabriel tundis, kuidas kõik kenad voorused korraga tema rinnas aset võtsid; heldus, lahkus, leplik meel ja üldine inimesearmastus paisutasid tema karedat sõjamehe südant.

      “Minge puhkama, junkur!” noomis ta sõbralikult.

      “Tänaseks olete vahvust küllalt näidanud. Teie mõõk on kõige viletsam tantsija maailma peal; oleks tal tiivad seljas, siis võiks teda linnuks arvata, nii ilusti lendab ta läbi õhu. Kui teinekord võitlemisele välja lähete, siis võtke ikka õppinud linnupüüdja kaasa, muidu läheb mõõk teie käest lendu ja teie jääte omast ilma.”

      Risbiter, kes minutiks kohmetult seisma oli jäänud, piilus nüüd ka pooltahtmatult sinnapoole, kus ta oma sõjariista arvas olevat. Agnes seisis veel akna taga, kuid nüüd oli naeratuse kuma tema uhkelt näolt täiesti kadunud ja selle asemel väike kortsuke tema kulmude vahele asunud. Lähemal silmapilgul oli aknatagune tühi. Risbiteri põskedel vahetus kahvatus punaga. Ta ei julgenud kellegi poole vaadata, õigusega kõigi nägudel pilkavat naeratust näha kartes.

      “Sa oled oma kätt rüütli vastu üles tõsta julgenud, seda pead sa kahetsema,” ütles ta viimaks kogeldes, pööras jala pealt Ümber ja tõttas kiirel sammul minema. Sõjameeste naer kohas talle järele. Gabriel oli enesele kerge vaevaga ja tahtmatult hulga sõpru kaela sobitanud. Pool laagrit jooksis kokku seda julget meest vahtima, kes vihatud Risbiterile õpetust oli andnud. Lahkumisest ei lastud tal juttugi teha ja – õigust ütelda – ega ta nii väga ei kippunud ka ise minema. Salahääl ta südames sundis teda paigale jääma.

      PRUUDI KAHTLUSED

      Laupäev oli pulmade ettevalmistamise päev. Vana Mönnikhusen oli igapidi ja igas asjas vanameelne: tütre pulmas pidi kõik karvapealt nõnda peetud saama, nagu see enne suure sõja hakatust, Liivi ordu riigi kuldsel ajal olnud, ainult see maha arvatud, et pulmi mitte, nagu muidu enamasti, linnas ei peetud, vaid kodumõisas. Kõik Harjumaa mõisnikud olid pulma kutsutud. Kõik ei võinud paraku tulla, sest mitmed olid sõjas surma saanud, teised vangi viidud, kolmandad linnadesse pelgunud, neljandad mööda ilma kerjama läinud, aga mõned tulid siiski oma naiste ja sulastega, ja kõigepealt olid kõik rüütlisoost mõisamehed ise pulmalised. Seda elu ja liikumist, seda uhkust ja toredusi, seda ülekullatud viletsust, mis sel laupäeval Kuimetsa laagris näha oli! Rüütlid ja junkrud olid toredais piduriideis, kuldkettide ja sulgedega ehitud, nende hobuste raiuned välkusid päikese paistel, nende prouad ja preilid olid pärlite, kulla ja kalliskividega nii raskesti kaetud, et ehete koorma all vaevalt jalul jaksasid seista. Rüütliseisus näitas siin, et tema endisest suurest varandusest vähemasti mõned läikivad riismed järele olid jäänud.

      Pärast lõunat, kui mõisas õhtuseks sööma- ja joomapeoks laialdasi СКАЧАТЬ