Vürst Gabriel ehk Pirita kloostri viimased päevad. Eduard Bornhöhe

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ style="font-size:15px;">      VENELASED TULEVAD

      Õhtul algas suur joomapidu, millest terve mõisameeste leer osa võttis. Mõisa saalides priiskasid kutsutud külalised ja kõik mõisameeste ülemad, keda arvu poolest vist rohkem oli kui alamaid, ja telkides lamasid lihtsõjamehed, vahutavad kannud käes, õllevaatide ümber. Südaöö ajal ei olnud terves mõisas ega laagris vist ühtki selge mõistusega meest leida, vahest ainult Gabriel maha arvata. Gabriel oli kõige suuremas telgis aset võtnud. Ta pidi teisteg.

      “seltsi pärast” vahvasti kaasa jooma, aga ta oskas siiski parajat mõõtu pidada. Joobnud mõisameeste vaade täitis teda põlguse ja jälestusega. Olid need lällutavad, määgivad ja norskavad joodikud seda väärt, et Eestimaa nende ees värises? Käputäis venelasi oleks selle röövlisalga praeguses olekus kerge vaevaga laiali pillata suutnud. Kui kõik seltsilised joovastuse mõju all une rüppe olid vajunud, tõusis Gabriel üles ja astus telgist välja. Taevas oli pilve läinud, pime öö kattis maad. Laagris olid viimased tuled kustumas, kuna mõisa akendes veel valgus säras. Harva oli siin ja seal veel segaseid hääli, lora ja tralli kuulda.

      Gabriel kõndis mõisa akende alt läbi ja sattus rohuaeda, mida vana Mönnikhusen polnud tütre rõõmuks sõjameeste tallermaaks lasknud muuta. Värske rohu ja lillede lõhn levis tulijale meelitades vastu. Gabriel võttis nõuks siia öömajale jääda. Õunapuude alt leidis ta pehme rohuplatsi ja heitis pikali.

      Maapinna niiskus ja öine õhk ei võinud tema raudsele kehale midagi paha teha.

      “Homme rändan edasi.” Mõtles ta uinudes.

      “Tühi temp, et siia vahtima jäin. Mis mul siin otsimist on? Olen ma tõesti veel nii lapsik, et seda upsakat tüdrukut teist korda näha himustasin, või oli mul mõni muu põhjus? Ei, õigust ütelda, muud põhjust mul ei olnud. Ega ma ometi mõisameheks ei tahtnud hakata! See tähendab – mina, kes oma kakskümmend seitse aastat auga turjal kannan, olen siiski veel nii alp ja edev, et iga ilusa näo järele lippan, mis mulle teel põigiti ette juhtub. Väga hale tunnistus minu mehise meele ja mõistuse kohta! – Veider lugu, et ta just sellele totrale Risbiterile läheb. Kuidas tahab ta ennast nüüdsel kardetaval ajal sarnase kõikuva pilliroo najale toetada? Seisuse ja kõrkuse poolest on nad teineteise väärilised. Elagu õnnelikult või õnnetult, minul on see ükspuha.” Selle karmi mõttega jäi Gabriel rahulikult magama.

      Umbes kaks tundi võis ta maganud olla, kui vali kära ja püssipaugud teda unest äratasid. Esiotsa arvas ta pulmalisi isekeskis tülitsevat, nagu seda pulmades sagedasti juhtus, märkas aga varsti, et kära mitte mõisast, vaid laagriplatsilt tõusis. Mõisa akende taga olid tuled kustunud, seal valitses täielik vaikus. Laagriplats oli aiast mõisahoonega lahutatud, sellepärast ei võinud Gabriel näha, mis seal sündis. Ta tõusis üles ja kuulatas. Kära kasvas suuremaks, püssipaukude vahele oli nüüd ka raua kõlinat selgesti kuulda. Korraga tungis vali hädakisa Gabrieli kõrvu.

      “Põgenege, põgenege! Venelased laagris!”

      Nüüd on asi selge. Venelased Paides olid kuidagiviisi Kuimetsas peetavast peost haisu ninna saanud ja mõisameeste joovastust kasuga tarvitades öö ajal laagri kallale kippunud.

      Gabriel oli kahevahel. Pidi ta võitlusest osa võtma või rahulikult ootama, kuidas asi lõpeb? Asjal oli kummalgi korral konks küljes. Kelle poole pidi ta hoidma? Mõisamehi vihkas ja põlgas ta südame põhjast, aga nende vastu ei võinud ta sel korral ka mitte kätt tõsta, sest ta oli ju nende külaline. Jäi ta ootama, siis oli karta, et teda vägisi võitlusse kistaks.

      Kõige parem nõu oli – jalad kaenlasse võtta ja rahuga oma teed minna, kuni see veel võimalik näis olevat. Arusaamatu tunne sundis teda paigale jääma, ootama, valvama.

      Mõisa akende taga hakkasid tuled liikuma. Kära kostis ligemalt – vist olid venelased mõisa sisse tunginud. Äkitselt tuli Gabrielile uhke rüütlipreili jälle meelde ja – nüüd olid kõik kahtlemised lõpetatud. Kui ta pikkade sammudega mõisa poole tõttas, klirisesid mõned aknad, üks uks läks raksudes lahti ja mõned mustad kujud tormasid Gabrielist mööda. Ta tahtis uksest sisse tungida, aga sealt trügis suur hulk põgenejaid hirmsa hooga välja ja see tegi sissepääsemise täitsa võimatuks. Gabriel pidi taganema. Keegi tõukas mööda rutates küünarnukiga ta külge. Gabriel arvas junkur Risbiiteri ära tundvat.

      “Kena noormees, kes putku paneb ja pruudi hädasse jätab,” mõtles Gabriel hambaid kiristades ja Risbiterile rusikat järele raputades.

      Äkki kõlas teise korruse pealt vali kiljatus Gabrieli kõrvu. Ülespoole vaadates nägi ta palkoni peal valget kuju kumavat; ühtlasi märkas ta, et aia poolt kitsas keerdtrepp palkonile viis. Gabriel jooksis viibimata trepist üles.

      “Kes seal on?” karjatas Agnese hääl talle kohkunult vastu ja valge kuju sirutas käed tõrjudes välja.

      “Hea sõber,” kostis Gabriel poolvaljusti.

      “Ma tahan teid põgenema aidata, preili Agnes, kas lubate?”

      “Kus mu isa on?” küsis Agnes ahastades.

      “Seda ma ei tea. Vaadake, kuidas kõik põgenevad. – Vahest on ka rüütel Mönnikhusen nende seas. Mõtelge enese peale, preili Agnes!”

      “Ei, mina ei liigu siit paigast, kuni tean, mis minu isaga…” Sõna tardus Agnese suus. Ta selja taga kõlasid karedad sõnad tundmatus keeles.

      “Kas tahate venelaste kätte sattuda?” ütles Gabriel peaaegu ähvardavalt.

      “Ei, ei!” karjatas Agnes värisedes ja hakkas abi otsides kahe käega noormehe tugevast käsivarrest kinni.

      Gabriel võttis neiu nagu väeti lapse kätele ja jooksis trepist alla, aiast läbi, raudse jalgvärava poole, mille teised põgenejad juba lukust lahti olid murdnud. Hädavaevalt pääses ta oma õrna koormaga põgenejate trüginast läbi ja lagedale väljale, kus mustad varjud üksikult ja salgakaupa liikusid.

      “Pange mind nüüd maha,” palus Agnes sosistades. Gabriel kuulas, kuigi kahetsedes, sõna ja nad tõttasid nüüd käsikäes üle lagendiku sinnapoole, kus metsaserv tumendas. Juba paarikümne sammu pärast kukkus Agnes valusasti oiates põlvili.

      “Mis viga?” küsis Gabriel.

      “Ma lõin jala vastu kivi,” oigas Agnes.

      “Teie olete palja jalu, preili Agnes?”

      “Mitte üksnes palja jalu, vaid ka…” Kaugemale ei suutnud Agnes rääkida, häbi lämmatas ta hääle. Ta väetike oli ju – voodist pidanud põgenema. Ilma aega ja sõnu raiskamata kiskus Gabriel oma pika ülekuue seljast, mässis selle neiu õrna keha ümber, tõstis kalli kandami ettevaatlikult maast üles ja küsis siis alles luba.

      “Kas tohin teid nüüd jälle kanda?” Agnes noogutas tummalt pead. Tal ei olnud enam õiget jõudu ja korraga ka mitte tahtmistki selle tugeva ja ühtlasi nii viisaka mehe vastu tõrkuda. Magus joovastus tõusis talle pähe ja silmapilguks unustas ta kõik selle hirmsa öö õnnetused. Kaua ei kestnud õnnelik unustus mitte, sest veel enne kui nad metsa jõudsid, hakkas punane kuma põgenejate teed valgustama ja tagasi vaadates nägid nad, et mõis lausa tules seisis. Agnes karjatas ja rabeles enese Gabrieli käte vahelt maha.

      “Edasi, edasi!” manitses Gabriel.

      “Venelased võivad iga silmapilguga meie kannule jõuda.”

      “Eks te näe, et mõis põleb?” kogeles Agnes, otsekui nõiutult üksisilmi tulle vahtides. СКАЧАТЬ