Mona. Dan T. Sehlberg

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ mõnikord ei jää muud üle kui improviseerida. Sinu maksast voolab nüüd kõhuõõnde palju verd. See ei saa pärast noahoopi kokku tõmbuda, mis teeb kogu asja hullemaks. Pealegi toodab vere hüübimiseks vajalikku valku just nimelt maks. Kui see on läbi torgatud, siis … Lühidalt öeldes ei ole su olukord sugugi hea. Vigastus ei ole minu jaoks samuti hea, sest mulle anti käsk tekitada sulle südameatakk. See ei pidanud mõrvana välja nägema. Aga auku maksas on raske varjata.“

      Sädemeid pilduv valu kugistas mehe mõtted alla.

      „Ma ei taha surra, mul on perekond,“ oigas ta vaikselt.

      Naine tõusis.

      „Ma tean, et sul on perekond. Tunne rõõmu mälestustest, mis sul on, ja ole õnnelik selle üle, mis jumal sulle kinkinud on. Bunyamin ja Azra saavad hakkama. Kui oled olnud hea moslem, tulevad inglid sinu hingele järele. Kas pole nii? Ja kui sa siis vaid paarile lihtsale küsimusele õigesti vastad, võtab Allah ise su Jannahisse, paradiisi vastu. Pärast seda ei jää sul üle muud, kui ennast õdusalt sisse seada. Sa pead veel mõne tunni valu kannatama, aga see, kes ootab midagi head … Mina ei saa sind rohkem aidata. Minu töö on sellega tehtud.“

      Naine läks vannituppa ja Mohammad kuulis voolava vee heli. Krambid sundisid teda näoli põrandale langema. Ta nägi, kuidas suur tume laik paksul vaibal kiiresti suurenes. Kangas lõhnas tolmu ja puhastusvahendi järele. Kas ta on olnud hea moslem? Ta kahetses oma pragmaatilist suhtumist islamiusku. Mõtted keerlesid peas. Pilk muutus ähmaseks. Ta peab leidma mingi viisi, kuidas verejooks sulgeda. Võib-olla on tal mingi võimalus? Padi, ükskõik mis, mida vastu haava suruda, kuni ta arstiabi saab. Hotellis on meditsiinipersonal. Selles neetud hotellis on kõik olemas. Sarah oli ta ainus lootus. Mees üritas rääkida, kuid kurk oli vedelikku täis valgunud. Ta korises ja köhis. Mustad kõrge kontsaga kingad ilmusid taas tema vaatevälja. Naine vedas mehe istuvasse asendisse. Too oksendas. Pruunikaspunane löga valgus põrandale ja tugitooli jalgadele.

      „Ma võin sulle reeta terve hulga saladusi.“ Mehe hääl oli katkendlik ja nõrk.

      Naine kükitas Mohammadi kõrvale, hoidudes osavalt eemale kõigest, mida tolle vigastatud keha eritas.

      „Sul ei ole vaja vaeva näha. Me teame juba kõike, mida teada vaja. Meil on teised allikad. Minu ülesanne siin oli tulevased probleemid peatada. Et sa oma ehitustöödega Teherani edaspidi enam ei aitaks. Loodetavasti on sinu järeltulija ettevaatlikum.“

      Mees nuuksus.

      „Punker oli puhas äritehing … ja ma tean … veel muidki asju. Tähtsaid asju.“

      Naine heitis pilgu kellale.

      „Mis tähtsad asjad need on?“

      Ta hääl kõlas tüdinult. Mohammad sobras palavikuliselt oma lagunevas mälus. Õhtueine Omar Fathy juures. Omari vend oli seal koos sõbraga, kellega ta ei olnud varem kohtunud. Mis ta nimi nüüd oligi? Nad olid punkriehitust arutanud. Midagi muud mainiti ka. Midagi väga salajast.

      Mohammadil olid suu, nina ja kurk taas sooja vedelikku täis. Naine tõusis. Mees kuulis tema pehmeid samme paksul vaibal, seejärel klõbisesid kontsad teravalt vastu kõva põrandat. Ta soigus. Naine ei pööranud ümber, ta läks rõduukse juurde ja sulges selle. Ta kavatses mehe juurest lahkuda.

      „Arie al-Fattal!“

      Need sõnad vallandusid tolmusesse vaipa kaevunud suust. Peas kohises. Ähmased kingad peatusid poolel teel välisukse juurde. Nüüd tulid need tagasi.

      „Mis temaga on?“

      Lootusekiir. Ta nägi taas leebet viltuse ninaga nägu.

      „Kas sa aitad mind?“

      Naine vaatas Mohammadile vaikides otsa. Pidas tema küsimuse üle aru.

      „Mul on see tablett alles, mille sa sisse võtma pidid. Ma ei tahaks seda ära raisata, aga kui saan sinult midagi väärtuslikku, võin ehk tableti sulle anda. See seiskab sinu südame täiesti valutult. Muidu elad veel vähemalt tunni ja lootust ei ole sul mingisugust. Sind ei saa päästa isegi mitte operatsioonilaual. Maksa kinni õmmelda on põhimõtteliselt võimatu.“

      Tablett. See oli ainus, mida ta vajas. Ta tahtis uinuda. Pääseda leekidest, mis teda seestpoolt kõrvetasid.

      Naine võttis nutitelefoni ja käivitas salvestusrežiimi. Seejärel sirutas ta käed välja nagu teatrilavastaja. Mohammad üritas rääkida seostatult.

      „Sa niisiis tead, kes on Arie al-Fattal. Ma kohtusin temaga ühel õhtueinel. Ta püüdis minus tekitada huvi osaleda ühes Iisraeli-vastases atentaadis ja seda finantseerida.“

      Köha katkestas mehe kõne, iga köhahooga kaasnesid tuhanded valgussähvatused. Kohin peas tugevnes.

      „Mis kujul see atentaat toimuma peaks?“ küsis naine läbematult.

      „Mingisugune tehniline rünnak. Uus relv. Viirus.“

      Viimased sõnad lausus ta sosinal. Kõht sundis teda krampides vähkrema ja nii täitus kurk taas sooja paksu vedelikuga. Mohammad jäi külili lamama, ahmides jõuetult õhku nagu kala kuival. Naine jäi ootama lisa, kuid nägi, et mees ei ole suuteline jätkama. Ta avas voodi kõrval asuva minibaari.

      „Tablett tuleb ilmselt magusas vedelikus lahustada. Et see kiiremini mõjuks.“

      Naine otsis jookide seas.

      „Ma arvan, et kokakoola on okei. See on külm.“

      Mohammad jälgis naist pilguga. Too avas punase purgi. Seejärel võttis ta välja umbes aspiriinitableti suuruse väikese valge kuuli. Ta loksutas ettevaatlikult purki, et tablett lahustuks. Mees vaikis, kuid keha oli vedruna pingul. Naine aitas tal juua. Mohammad kugistas verd, maomahla ja kokakoolat. Naine asetas mehe pea hoide vaibale ja tõusis.

      „No nii, Mohammad. See vaevarikas õhtu jõuab peagi lõpule. Kas pole irooniline, et sinu päästjaks saab ameeriklaste rahvusjook?“

      Naine asetas tühja purgi kolksatusega baariletile. Seejärel läks ta tagasi vaatamata välisukseni. Põrandale jäi lebama araabia magnaat just nagu kunstlik saar keset suurt tumepunast merd. Burj Al Arabi ümberkukkunud miniatuur. Langetatud purjega. Keha ei olnud enam pingul. Süda lõpetas tuksumise juba mõne minuti pärast.

      STOCKHOLM, ROOTSI

      Aega oli ikka veel jäänud umbes pool tundi. Istudes ja oodates tuli talle peale tukastus. Prinditud lehed libisesid mapist välja ja langesid konverentsiruumi hallile kivipõrandale, moodustades värvikireva mustri. Ta jättis need vedelema ja üritas kõval bürootoolil mugavamat asendit leida. Läbi tema hinge voogasid maailma kauneimad toonid.

      Uks avanes ja lävele ilmus noor inseneritudeng, mustad juuksed sorakil ja nägu tedretähti täis. Ta ütles midagi. Eric jättis „Tosca“ vastutahtsi sinnapaika, kuid ainult poolenisti, iPodi üks kuular jäi kõrva.

      „Kas soovite Cancer-Colat või tõelist?“

      Eric pööritas silmi.

      „Kui pead silmas Coca-Cola light’i, siis jah, palun. Ja jutt, et see vähki tekitab, on kõigest loba. Minu teada ei ole keegi kokakoola joomisest surnud.“

      Tudeng püüdis põrandat katvatest paberilehtedest mitte välja teha.

      „Okei, СКАЧАТЬ