Mona. Dan T. Sehlberg

Чтение книги онлайн.

      Ta tõstis murelikult pilgu ja vaatas naisele näkku. Too oli kaunis. Niisugustele tumedatele silmadele ei olnud kerge ära öelda. Samas aga ei klappinud siin miski. Kühm hästi poleeritud lakis: nina. Muidu küll kena nina, aga viltune. Murtud. See lisas tema leebele näole karmi joone, see oli mingisugune poksija ja modelli isemeelne ristand. Naine ei tundnud mehe vastu nähtavasti vähimatki huvi, ta istus kägarasse tõmbunult suures tugitoolis ja sirvis ükskõikselt Vanity Fairi. Sõrmed olid peened, küüned nägusalt maniküüritud.

      Viiekümne viie aastase mehe kohta oli Mohammad al-Rashid heas füüsilises vormis. Ta tegi iga päev jõutreeningut. Tema keha äratas naistes huvi. Ta teadis, et ka sellel naisel ei olnud see märkamata jäänud. Tal ei jäänud miski märkamata. Neil eeldustel ei oleks mehel olnud raske voodist tõusta, lüüa naine hunnikusse ja siis lihtsalt ruumist väljuda. Teda takistas see, et ta ei olnud kinni seotud. Olnuks mees kinni seotud, võinuks ta lahti rabelda ja naisele kallale söösta. Naine ei olnud teipinud tema liigeseid, teda kinni sidunud ega käeraudadesse pannud. See habras naine temast mitte rohkem kui pooleteise meetri kaugusel ei pidanud meest niisiis ohtlikuks.

      Mohammadil oli hea intuitsioon ja ta luges jõudude tasakaalu naise pilgust. Naine oli öelnud, kes ta on, ja käskinud tal voodile istuda. Seal istus ta veel praegugi, kaks tundi hiljem. Kurk oli kuiv. Selg valutas. Ja lisaks oli alanud pohmelus.

      Naine heitis ajakirja käest ja vaatas kella.

      „Kas laseme värsket õhku sisse?“ Ta rääkis laitmatut araabia keelt.

      Mees noogutas tänulikult. Naine tõusis ja astus sukkade väel rõdu ukse juurde. Soe tuulepuhang liikus läbi toa. Vanity Fairi lehed lehvisid ja liiliate lõhn segunes eukalüpti omaga. Kui ta silmitses naist, kes oli rõdul sigareti süüdanud, tahtnuks ta naerda. Naerda või nutta. Mida see naine ootas? Tema nutitelefon lebas vaikselt tugitooli kõrval laual. Naine oli sellele mitu korda pilgu heitnud. Praegu näis aga, et ta lihtsalt seisab ja unistab. Mees kõõritas ukse poole vastasseinas. Ta oleks mõne sekundiga väljas. Aga kui naine ei ole üksi? Äkki seisavad ukse taga valvurid? See selgitaks, mispärast ta nii rahulik on.

      „Võib-olla sa jõuad, Mohammad. Võib-olla mitte.“

      Mees võpatas ja avastas naise enda kõrvalt kükitamas. Ta ei olnud kuulnud, kuidas too tuli. Naine oli nii lähedal, et tema hingeõhu soojus oli tunda. Tubakalõhn. Naine istus vaikselt. Hüppevalmis kass. Mees ei liigutanud end, ta vaid langetas vaikselt pilgu. Naine tõusis ja läks tugitooli juurde tagasi.

      Mees mõtles tagasi eelnenud õhtusöögile. Nädala algupoolel oli tema kõrvu jõudnud kumu suurest bürooehitusest. Jaapani kaubanduskoda otsis pinda äri- ja kaubanduskeskuse jaoks Aasia ettevõtetele. Ta teadis, et huvi ärivõimaluste vastu araablastega oli Aasias suur. Ajal, mil Araabia firmad ja pangad kõrgete laenuprotsentide ja väheneva likviidsusega võitlesid, pakkusid välismaised projektid erilist huvi. Seepärast tegi ta telefoniluuret ja sai teada, et hanke korraldamise ülesande oli saanud konsultant Abu Dhabist, naine nimega Sarah al-Yemud. Kulus vaid kümme minutit, et leida konsultandi kontaktandmed, ja kui mees oli tolle tausta uurinud, palus ta oma assistendil talle helistada. Mees oletas, et naine võtab tõenäoliselt ka ise tema firmaga ühendust, kuid ei tahtnud riskida. Õhtusöök reserveeriti juba järgmisel õhtul torni panoraamrestoranis Al Muntahas kahekümne seitsmendal korrusel.

      Mohammad vaatas naisele otsa. Too tundus olevat sügavalt mõtteisse vajunud. Nägu oli pööratud teleri poole, kuid pilk oli suunatud palju kaugemale sellest helitust golfiturniirist, mida näidati. Naine tundus olevat väsinud. Väike. Käed olid surutud rusikasse. Nii tugevalt, et sõrmenukid olid valged.

      Naine oli Mohammadi juba oodanud, kui too jõudis poolringikujulisse restorani kahesaja meetri kõrgusel vee kohal. Sisustus oli futuristlik ja suure akna juurde paigutatud lauast võis näha Jumeirah’ randa ning kunstlikke saari Palm ja World. Nad sõid maitsva õhtusöögi ja kolisid seejärel ümber baari sinistesse samettugitoolidesse.

      Mohammadil oli tavaks öelda, et ta on pragmaatiline moslem. Ta oli usklik, kuid valis endale reeglid ise. Üks järeleandmistest oli alkohol. Tema töö oli selline, et vahel oli vaja koos klientidega alkoholi juua. See oli järeleandmine, millega võis elada. Kuid fakt oli see, et praegu jõi ta omajagu ka ilma klientideta. Ta oli pakkunud Sarah’le oma lemmikšampanjat Louis Roederers Cristal. Naine võttis pakutu meeleldi vastu. Ta tundus samuti olevat pragmaatiline moslem.

      Projekt oli mahukas ning Sarah oli hästi kursis kohalike ehitusreeglite ja keeruliste geoloogiliste uuringutega. Mohammad oli algul üllatunud, et asiaadid olid valinud hanke korraldajaks naise, naisi tuli ärielus harva ette, ehituse vallas veel eriti. Kuid juba pärast esimest Sarah’ga veedetud tundi oli ta mõistnud, et naist ei tohi alahinnata. Ta oigas selle iroonia üle.

      Kui ära oli joodud peaaegu kolm pudelit veini, kus naine tema tempoga kaasa ei tulnud, muutus mehe huvi majaehituse vastu Aasias väiksemaks ja huvi naise jalgade vastu suuremaks. Kui too valjult naerma puhkes, kasutas mees juhust ja asetas oma käe ta reiele. Naer vaibus. Naine vaatas talle oma musta lokkis juuksetuka alt otsa. Sõnagi lausumata tühjendas ta klaasi ja tõusis. Korraks arvas Mohammad, et naine kavatseb ta juurest lahkuda. Ta vaatas üllatunult naisele otsa, kuid too naeratas ja noogutas kümne kullatud lifti suunas. Mees järgnes talle nagu sõnakuulelik koolipoiss. See kõik oli liiga hea, et olla tõsi.

      Niipea aga, kui mees sviidi ukse sulges, naine muutus. Häälde sugenes metalne toon, see teravus ei sobinud kokku mahedalt naiseliku ja lausa hapra olevusega, kellega ta oli äsja õhtustanud. Selgitus saabus kähku: naine väitis, et kuulub allüksusesse 101. Mohammad teadis, kes nad on. Mossadi timukad.

      Et Sarah seda salajast teavet ei varjanud, tekitas tegelikult muret. Veelgi rohkem muret tekitas see, et naine oli teadlik faktist, et tema firma on mahuka punkriehituse vastutav korraldaja Iraanis. Eeskätt sellepärast, et just sellest punkrist pidi tulevikus saama ülisalajane rikastatud uraani hoiukoht. Kõige rohkem tegi muret aga tõsiasi, et ta ei esitanud mingeid küsimusi. Istus hoopis tugitooli ja asus moeajakirju sirvima.

      Püha müristus! Kust Mossad tema nime teada sai? Kui palju nad punkriprojektist teadsid? Ja tema teistest projektidest? Mees needis sisimas oma ahnust. Ta poleks mingil juhul pidanud seda neetud ehitustööd enda peale võtma, makstagu kui hästi tahes. Tal ei ole iisraellastega mingit kana kitkuda ja ei ole kunagi olnudki. Poliitika ei olnud tema rida.

      Nutitelefon vibreeris. Sarah võttis telefoni, kuulas vaikides ja lõpetas kõne. Ta jäi istuma, telefon käes, ja silmitses meest. Veidi küünt nakitsedes. Mees ei suutnud enam vaikselt istuda. Ta tõusis ja laiutas käsi.

      „Lõpetame juba kord selle pikaleveninud õhtu.“

      Naine jäi tugitooli istuma ja saatis teda pilguga. Seejärel lükkas ta otsusekindlalt jalad kingadesse, tõmbas jaki selga ja tõusis.

      „Sul on õigus, Mohammad, on aeg lõpetada.“

      Mees kõhkles sekundi, kuid sööstis siis edasi. Oimukohtade põksudes haaras ta vaasi liiliatega ja tormas naise poole. Ta heitis vaasi naise pea suunas. Too näpistas teda küljest ja põikas kõrvale. Mohammad vankus, kaotas tasakaalu ja langes ülepeakaela tugitooli. Ta tundis kipitust kohas, kust naine teda näpistanud oli. Mees ajas end kähku jalule ja vaatas ringi. Ta leidis naise rahulikult voodil istumas, nagu ei oleks midagi juhtunud. Ta sattus segadusse. See kõik oli olnud nagu laste tüli. Õeke oli nüüd tüdinud. Või hoopis alla andnud? Kas tormata kohe ukse poole või enne naine vallutada?

      Paremas küljes oli nii tugev valu, et raske oli seista. Ta püüdis valuga võidelda, kuid vajus siis tugitooli. Rollid olid vahetunud. Nüüd istun mina siin ja tema seal. Mohammad märkas nuga naise käes. See ei olnud tavaline nuga, vaid meenutas pigem papinuga. Mees oigas ja katsus СКАЧАТЬ