Mona. Dan T. Sehlberg

Чтение книги онлайн.

      PROLOOG

      Nägusas kleidis tüdrukuke oli suures ohus. Oli sadanud vihma ning väli vanaema maja taga oli savine ja libe. Juukseklamber oli lahti läinud ning vallandanud tumedad lokid. Tüdruk hiilis kassile järele, püüdes teda mitte hirmutada, ja ta valgetes tekstiilkingades jalad tegid pruunis savis ettevaatlikke samme. Kass nuuskis autorehvi, mis oli poolenisti maasse mattunud roostes jalgpallivärava kõrval. See oli kõhn toredate triipudega kass. Just nagu tiiger. Võib-olla ta oligi tiiger. Ja tüdruk võis olla võluprintsess, kes oskas tiigritega rääkida. Korraga ehmus kass millegi üle ning jooksis kivisilla ja pruuni kohiseva jõe suunas ära. Printsess aga võttis maast üles vana purgi. Ei, loomulikult ei olnud see purk, see oli väike tiigrikutsikas, savisse maha jäetud. Ta pühkis leiu hoolikalt kleidi sisse puhtaks. Emal oli tavaks teda tabavalt kameeleoniks nimetada. Kui tüdrukule vaid natukenegi aega anda, muutusid ta riided alati sama värvi kui maapind tema mängukohas. Täna aga olid ema ja vanaema köögis liiga hõivatud selleks, et märgata, kuidas tüdruk uues türkiissinises kleidis maja taha väljale lippas. Erinevalt kleidist oli purk-tiiger nüüd puhas ja kena. Kuid näljane. Tiigrid on alati näljased. Tüdruk surus purki vastu rinda ja vantsis üle välja.

      Mõlemad naised silmitsesid ehmunult määrdunud last, kes hingetult kööki tormas.

      „Vanaema! Mul on otsekohe kausitäit vett vaja!“

      Elif pani käest aurava ahjuplaadi äsjaküpsetatud juustupirukatega.

      „Kausitäiest veest jääb sulle väheks. Sulle on vaja tervet vannitäit.“

      Ta naeris ja vaatas Nadimile otsa, tundes juba ette tütre algavat ärritushoogu. Seda aimas ka Mona, kes andis endale äkitselt aru, millises seisundis ta on.

      „Emme. Ära pahanda. Ma leidsin tiigrikutsu! Ja ta tahab süüa.“

      Mona hoidis üht kätt kleidi varjus ja sirutas teise käe nõudlikult Elifi suunas, kes pistis talle pihku tüki pirukat. Kui tüdruk oma kaitsealust toitis, libises kleit kõrvale ja Nadim nägi vilksamisi tiigrit. Ruum tema ümber lõi kõikuma. Ta pidi köögilauast kinni haarama, et mitte tasakaalu kaotada.

      „Kullakene. See tiiger on väga ohtlik. Ta võib sind hammustada. Seisa paigal ja ära liiguta.“

      Mona naeratas õnnelikult, tal oli hea meel, et ema kaasa mängis. Nadim tõukas ema instinktiivselt eemale. Ka too nägi, mida Mona süles hoidis, ja hakkas palvetama.

      Nadim liikus pikkamisi tütrele lähemale.

      „Palun anna tiiger mulle.“

      Mona raputas trotslikult pead.

      „Tal on ainult koos minuga rahulik olla. Ta võib väga kergesti kartma lüüa. Ema on ta maha jätnud.“

      Nadim ei suutnud pisaraid tagasi hoida. Mitte keegi ei olnud Monast ilusam. Tema kallis tütar. Qana küla imelaps. Väriseva häälega kordas ta:

      „Anna tiiger nüüd emmele. Muidu saab emme pahaseks. Väga pahaseks!“

      Mona nägi ema pisaraid. Ta pööras pilgu murelikult vanaemale. Kuulis tema palveid. Ja ta sirutas käe tiigrikutsikaga välja. See ei olnud tiigrikutsikas. See oli purk. See ei olnud ka purk. See oli Iisraeli kobarpommi granaat. Nadimi pilk püsis kindlalt tütre näos. Nende käed kohtusid. Tundus, nagu oleksid need närvid, väikesed peened karvad käeseljal, mis pulseerivas pinges tütre poole sirutusid. Naine hoidis hinge kinni ja võttis jaheda granaadi oma pihku.

      Tassi valatud tee oli ammu jahtunud. Inimesed tulid ja läksid. Kõik toimus kusagil kaugel. See ei läinud mehele enam korda. Ta oli tühi. Külm nagu tee. Surnud. Kuid ometi nii piinavalt elus. Maha jäetud. Ent see oli vaid kest, mis oli temast väikese teemaja aknaalusesse lauda istuma jäänud. Tühja pilgu ja kortsunud riietega. Juuksed olid kammimata. Ta oli määrdunud. Nii seest kui ka väljast.

      Ta ei teadnud, kui kaua see mustades riietes vana mees oli tema vastas istunud. Ta ei teadnud, kust too oli tulnud või milleks. Mehe sõbralik pilk puhkas ta külmal välimusel. Vanamees asetas tema käele oma käe. Sooja ja kareda käe.

      „Samir Mustaf.“ Mees võpatas, kuuldes oma nime. „Koraan ütleb: „… ja tõesti, teie kõrvale on seatud valvurid … kes teavad kõike, mida olete teinud. Tõesti, vagad saavad õndsusse …““

      Nii nad seal istusid, vanur ja tühja hingega mees. Kui kaua, ei olnud mitte kellelgi aimu. Võib-olla tunni. Võib-olla nädala. Väike kohvik asus põiki Hirami haigla vastas Tüüroses. Ta oleks pidanud tütrega linnas ringi käima. Näitama talle hipodroomi varemeid ja kaunist triumfikaart. Temaga rannas suplema.

      Ta tundis suus haput maitset. Vanamees tõusis ja võttis ta käest kinni. Tõmbas ta püsti. Samir järgnes talle kangestunult ja nad väljusid teemajast. Ta ei näinud tänavat, autosid ega inimesi. Ei kuulnud müra. Ta nägi enda ees ikka ja jälle ühtainust pilti. Tema tütrel ei olnud nägu. See oli möödas. Neid ei olnud enam.

      Ta jõudis ootava autoni. Keegi avas ukse. Mees lausus mahedal häälel:

      „Siin ei saa sa enam midagi teha. Kuid on veel midagi, mida sa teha saad.“

      Samir vajus auto tagaistmele. Vanur ei järgnenud, vaid sulges ukse tema järel. Auto sukeldus otsekohe liikluskeerisesse. Tahavaatepeegli all kõlkus jalgpallur Ronaldo luitunud pilt. Ta sulges silmad.

      1. OSA

      NAKKUS

      VIIS AASTAT HILJEM.

      DUBAI KESKLINN, DUBAI EMIRAAT

      Burj Al Arabi, araablaste torni on nimetatud maailma kõige luksuslikumaks hotelliks. Kunstlikule saarele ehitatud kolmsada kakskümmend üks meetrit kõrge purjekujuline ehitis oli Dubai tunnusmärk. Hotellis on vaid suured sviidid ja üle kahe tuhande ruutmeetri selle pinnast on kaetud ehtsa kullaga. Kõik vaibad on käsitsi punutud.

      Nende viie aasta kestel, mis Burj Al Arabi rajamiseks kulus, oli Mohammad al-Rashid ühena kolmest vastutavast töövõtjast veetnud suure osa oma ärkvelolekuajast ehitusplatsil. Tema ehitusfirma oli Araabia poolsaarel üks suurimaid ja lugupeetumaid.

      Mohammad viibis hotellis sageli ka pärast ehituse lõppu. Ta elas Saudi Araabias ja paljud tema äritehingud olid seotud Dubaiga. Erakordne teenindus ja kõrge turvalisus, mida pakkus hotell, olid peaaegu ületamatud.

      Parajasti ei pidanud ta aga ei turvalisust ega teenindust kuigi oluliseks. Ta silmitses suure sviidi siniseid sametseinu. Pilk liikus spetsiaalselt valmistatud peaaegu kahemeetrise läbimõõduga istepatjadele, mis olid kuldniidiga tikitud. Baariletile ja söögituppa lauale asetatud liiliad lõhnasid tugevalt ja tegid pea raskeks. Ta soovinuks avada rõduukse ja värsket õhku sisse lasta. Suur teleekraan näitas helitult kuurorte ja õnnelikke laialt naeratavaid turiste. Ta pilk jäi pidama Disney Worldi reklaamklipil.

      Perekonnale kandunud mõtted rikkusid ta seedimist. Või tegi seda liiliate tugev lõhn? Ta pidas aru, mida lapsed teha võiksid. Bunyamin vaatab kindlasti telerit, kodused ülesanded peaksid tal selleks ajaks juba ammu tehtud olema. Pisike Azra magab.

      Mohammad ei olnud inimene, kes nutab. Nüüd, pisarate soolast maitset suus tundes, üritas ta meenutada, millal oli see viimati juhtunud. Võib-olla siis, kui Bunyamini opereeriti. Ettevaatlikult pühkis ta higise käega nägu.

      Ta pööras pilgu taas naisele. Too ei olnud pikk, vähem kui meeter seitsekümmend. Nüüd, kui ta kõrge kontsaga kingad jalast ära oli võtnud, veelgi lühem. Ta silmitses naise väikseid jalalabasid, mida katsid õhukesed hallikalt sätendavad sukkpüksid. Jalad olid tugevad. СКАЧАТЬ