Olesja. Aleksandr Kuprin

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ mõlema käega ettevaatlikult ülal triibulist põlle, millest vaatasid välja kolm tibatillukest punaste kaelte ja mustade säravate silmadega linnupead.

      «Vaata, vanaema, metsvindid lõid mulle jälle külge!» hüüdis ta valjusti naerdes. «Vaata, kui naljakad nad on!.. Päris näljased. Minul aga nagu kiuste polnud leivaraasugi kaasas.»

      Kuid märganud mind, jäi ta äkki vait ja tema põski kattis tihe puna. Tema ahtakesed, mustad kulmud tõmbusid tahtmatult kokku, silmad aga pöördusid küsivalt vanaeide poole.

      «Härra, näed, astus sisse… Teed küsima,» seletas vanaeit. «Noh, isake,» pöördus ta seejärel otsustavalt minu poole, «aitab sulle logelemisest! Jõid vett, ajasid juttu, aeg on minema hakata. Meie pole sinusugusele seltskond…»

      «Kuule, kaunitar!» pöördusin ma neiu poole. «Ole nii lahke, näita mulle teed Irinovski maanteele, muidu ei jõua ma teie soost viimsepäeva laupäevaks ka välja!»

      Arvatavasti mõjus temale malbe, paluv toon, millega ma laususin need sõnad. Ta pani oma metsvindid ettevaatlikult ahju peale kuldnokkade kõrvale, viskas pingile ennest seljast võetud lühikese svitka ja väljus vaikides kambrist.

      Ma järgnesin talle.

      «Kas need on sul kõik taltsad linnud?» küsisin ma neiule järele jõudes.

      «Taltsad,» vastas ta napisõnaliselt, heitmata mulle pilku. «Noh, vaadake nüüd,» ütles ta varbtara juures peatudes. «Näete seda jalgrada seal mändide vahel? Näete?»

      «Näen…»

      «Minge seda mööda kogu aeg otsesihis edasi. Kui jõuate tammepakuni, pöörake vasakut kätt. Siis lähete mööda metsa ikka edasi ja edasi. Jõuategi varsti välja Irinovski maanteele.»

      Sellal kui ta mulle väljasirutatud käega teesuunda näitas, imetlesin ma teda tahtmatult. Ta erines täielikult kohalikest külatüdrukutest, kelle nägudel, inetute pearättide all, mis katavad ülalt otsmikku, ent altpoolt suud ja lõuga, on selline üksluine, ehmunud ilme. Minu tundmatu, pikakasvulise, umbes kahekümne kuni kahekümne viie aastase brüneti neiu liigutused olid kerged ja sujuvad. Lai valge linane pluus hoidus vabalt ja kaunilt tema noore terve rinna ümber. Võimatu oli unustada tema näo omapärast ilu juba pärast ühekordset nägemist, kuid isegi sellega harjudes oli seda raske kirjeldada. Tema näo võlu peitus suurtes säravates mustades silmades, millele ahtakesed, keskelt murdunud kulmud lisasid kavaluse, käskivuse ja naiivsuse tabamatu varjundi; see võlu peitus ka tõmmukasroosas nahavärvuses ja huulte isekas kõverduses; alumine, pisut täidlasem huul ulatus otsustavalt ja kapriisselt veidi ettepoole.

      «Kas te tõesti ei karda elada ainult kahekesi sügavas metsas?» küsisin ma varbaia juures peatudes. Ta kehitas ükskõikselt õlgu.

      «Keda me peaksime kartma? Hundid siia ei tule.»

      «Kas siis hunte üksi karta tuleb… Tuisk võib teie onni lumme matta, tulekahju võib juhtuda… Ja veel palju muudki. Te olete siin üksi, teile ei jõua keegi isegi appi tulla.»

      «Ja jumalale tänu!» lõi ta põlglikult käega. «Kui meid vanaemaga täiesti rahule jäetaks, oleks kõige parem, nüüd aga…»

      «Mis nüüd aga?»

      «Uudishimu teeb ruttu vanaks,» sähvas ta vastuseks. «Ja kes te ise olete?» küsis ta rahutult.

      Ma aimasin, et tõenäoliselt kardavad vanaeit ja see kaunitar mingit tagakiusamist võimukandjate poolt ja ruttasin teda rahustama.

      «Oh, ära tunne ilmaaegu muret! Ma pole urjadnik, vallakirjutaja ega aktsiisiametnik, ühe sõnaga, ma pole ülemuste killast.»

      «Kas tõesti ei ole, ega te ei valeta?»

      «Annan sulle ausõna. Olen jumala eest kõige kõrvalisem inimene. Sõitsin siia lihtsalt mõneks kuuks võõrusele ja sõidan siis jälle minema. Kui sa tahad, ma ei lausu mitte kellelegi ainustki sõna, et siin käisin ja teiega kokku puutusin. Usud sa mind?»

      Neiu nägu muutus pisut lahkemaks.

      «Noh, tähendab, räägite tõtt, kui ei valeta. Aga kas te olite meist varem midagi kuulnud või sattusite siia juhuslikult?»

      «Ma ei tea õieti isegi, kuidas sulle seda seletada… Kuulnud üht-teist muidugi olin ja tahtsin teid isegi kunagi külastada, täna aga sattusin siia juhuslikult, eksisin teelt… Noh, aga ütle mulle nüüd, miks te inimesi kardate? Mis nad teile kurja teevad?»

      Ta vaatas minu otsa uuriva usaldamatusega. Kuid minu südametunnistus oli puhas ja ma talusin tema teravat pilku silmagi pilgutamata. Siis hakkas ta järjest kasvava erutusega kõnelema:

      «Kurja on nad meile palju teinud… Lihtrahva üle ei või just eriti nuriseda, aga ülemused… Tuleb urjadnik – kahmab, tuleb pristav – kahmab. Ja enne, kui midagi ära võtavad, sõimavad veel vanaema: sina, ütlevad, oled nõiamoor, kuradile müüdud hing, sunnitööline… Ah, mis sellest rääkidagi!»

      «Aga sind nad ei puutu?» libises mul huultelt ettevaatamatu küsimus.

      Ta ajas kõrgi enesekindlusega pea püsti ja tema ahenenud silmades vilksatas tige võidurõõm…

      «Ei puutu… Kord ajas keegi maamõõtja mulle käpad külge… Tuli teisel lust armatseda… Ma arvan, ta pole tänase päevani unustanud, kuidas ma teda kallistasin.»

      Neist pilkavaist, kuid omapäraselt uhketest sõnadest võis välja lugeda nii palju karmi sõltumatust, et ma tahtmatult mõtlesin: «Sa pole siiski asjatult üles kasvanud Polesje põlismetsas – sinuga on tõepoolest ohtlik naljatada.»

      «Aga kas meie kedagi puutume!» jätkas ta, hakates minu vastu üha suurenevat usaldust tundma. «Meil pole inimesi üldse vaja. Ainult korra aastas lähen ma alevikku seepi ja soola ostma… Ja veel vanaemale teed – ta armastab mul teed juua. Aga muidu oleks parem üldse mitte kedagi näha.»

      «Noh, nagu ma näen, teie vanaemaga inimesi suurt ei salli… Aga kas mina võiksin kunagi teie juurde viivuks sisse astuda?»

      Ta hakkas naerma ja nii kummaliselt, nii ootamatult muutus tema kaunis nägu! Sinna ei jäänud jälgegi endisest karmusest: see muutus äkki helgeks, häbelikuks, lapselikuks.

      «Kuid mis teil meie juures teha oleks? Meie vanaemaga oleme igavad… Mis seal ikka, eks astuge sisse, kui olete tõepoolest hea inimene. Ainult teate mis… kui te kunagi peaksitegi meie poole tulema, siis parem juba ilma püssita…»

      «Sa kardad või?»

      «Mida mul karta? Ma ei karda midagi,» ja tema häälest võis jälle välja lugeda usku oma jõusse. «Ma ainult ei armasta seda. Milleks tappa linnukesi või jäneseid. Nad ei tee kellelegi kurja, elada aga tahavad nad samuti nagu meie teiega. Ma armastan neid: nad on sellised väikesed, rumalukesed… Kuid siiski, nägemiseni,» ütles ta kiirustades, «ma ei tea, kuidas teid ees-ja isanimega austada… Kardan, et vanaema hakkab tõrelema.»

      Ning ta jooksis kergelt ja kiiresti onni poole, pead ette kallutades ja tuulest sasitud juukseid kätega kinni hoides.

      «Pea, pea!» hüüdsin ma. «Kuidas su nimi on? Saame juba nagu kord ja kohus tuttavaks.»

      Ta peatus hetkeks ja pöördus minu poole.

      «Mu nimi on Aljona… Siinse viisi järgi – Olesja.»

      Ma СКАЧАТЬ