Olesja. Aleksandr Kuprin

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ olin soost õnnelikult läbi, tõusin väikesele künkale ja võisin nüüd majakest hästi silmitseda. See polnudki õieti mingi maja, vaid just muinaslooline kanajalgadel seisev onn. Tema põrand ei puudutanud maad, vaid oli ehitatud vaiadele, tõenäoliselt suurvee pärast, mis ujutas kevadel üle kogu Irinovski metsa. Kuid ühest otsast oli ta aja jooksul alla vajunud ja see andis onnile lombaka ja nukra välimuse. Akendes puudusid mõned ruudud, neid asendasid mingid aknaraamide vahele topitud räpased, kühmus väljatungivad riidekaltsud.

      Ma vajutasin lingile ja avasin ukse. Onnis oli väga pime, minul aga keerlesid kauasest lumme vahtimisest silme ees violetsed ringid, seepärast ei saanud ma tükil ajal aru, kas onnis on kedagi või ei.

      «Hei, head inimesed, kas teist keegi kodus ka on?» küsisin ma valju häälega.

      Ahju lähedal liigutas end keegi. Ma astusin lähemale ja nägin põrandal istuvat vanaeite. Tema ees oli suur hunnik kanasulgi. Vanaeit võttis iga sule eraldi sõrmede vahele, rebis ebemed ära ja pani enda ees seisvasse korvi, rootsud aga viskas otse põrandale.

      «See on ju Manuilihha, Irinovski nõid,» vilksatas mul peas, niipea kui olin eite tähelepanelikumalt silmitsenud. Kõik nõiamoori iseloomustavad jooned, nagu neid kujutab rahvaeepos, olid olemas: kõhnad, lohkuvajunud põsed läksid allpool üle pikaks, teravaks, lõdvaks lõuaks, mis puutus peaaegu kokku allapoole kongis ninaga; sissevajunud hambutu suu liikus kogu aeg nagu midagi mäludes, külmad, värvita, ümmargused, väga lühikeste punaste laugudega pungsilmad, mis olid kunagi olnud sinised, vahtisid nagu seninähtamatu, pahaendelise linnu silmad.

      «Tervist, vanaema!» laususin ma võimalikult sõbraliku tooniga. «Ega sind äkki Manuilihhaks kutsuta?»

      Vastuseks hakkas vanaeide rinnus midagi korisema ja kärisema; siis tungisid tema hambutust, pobisevast suust välja kummalised helid, mis sarnanesid kord vana, hingeldava varese kraaksumisega, kord läksid järsku üle kähisevaks, katkevaks falsetiks:

      «Varem võib-olla head inimesed nimetasid ka Manuilihhaks… Nüüd aga on nimeks Nipitiri, aunimeks Nopiteri. Mis sul asja oli?» küsis ta ebasõbralikult, katkestamata oma üksluist tööd.

      «Asi on selles, vanaema, et olen ära eksinud. Vahest leidub sul majas piima?»

      «Pole mul mingit piima,» vastas vanaeit vihaselt ja teravalt. «Sinusuguseid hulgub metsas palju ringi… Ei jõua kõiki joota ega sööta…»

      «Oled aga sina, vanaema, külaliste vastu ebasõbralik.»

      «Õigus, isake, vägagi ebasõbralik. Midagi suupärast teiesuguste jaoks varuks ei hoia. Kui oled väsinud, puhka jalgu, keegi sind kambrist välja ei aja. Tead, nagu meie vanasõna pajatab: «Tulge meie juurde muldrikule istuma, läbi seina pidukära kuulama, teie juurde lõunale aga märkame isegi tulla.» Nii on lood…»

      Nendest kõnekäändudest oli mul korrapealt selge, et vanaeit on siia kanti tõepoolest kuskilt mujalt tulnud; siin ei armastata ega saada aru teravmeelsest, haruldaste sõnadega vürtsitatud kõnest, millega nii meelsasti uhkeldab ilukõnet armastav põhjavenelane. Vahepeal pomises vanaeit, kes mehaaniliselt oma tööd jätkas, endale ikka veel midagi nina alla, kuid üha vaiksemalt ja raskemini arusaadavalt. Ma sain aru vaid üksikutest sõnadest, millel polnud omavahel mingit seost: «Vaat sulle, või isegi vanaema Manuilihha… Aga kes ta sihuke on, pole aimugi… Aastaid pole mul turjal vähe… Jalgadega rübeleb, juttu vadistab, kädistab – võta või jäta, harakas…»

      Ma kuulasin vähe aega vaikides, ja äkki pähe turgatanud mõte, et minu ees on hullumeelne, kutsus minus esile põlgliku hirmutunde.

      Kuid ma olin juba jõudnud enda ümber ringi vaadata. Suurema osa kambrist võttis enda alla suur, murenevate kividega ahi. Eesnurgas polnud näha pühapilte. Seintel rippusid tavaliste roheliste vurrudega küttide ja nende violetsete koerte ning kõigile tundmatute kindralite portreede asemel kuivanud rohupuntrad, kiprunud juurtekimbud ja kööginõud. Öökulli ega musta kassi ma ei näinud, kuid see-eest vaatasid mulle ahju otsast imestunud ja ebausaldava pilguga otsa kaks soliidset, kirjut kuldnokka.

      «Vanaema, kuid joogivett teil ikka peaks leiduma?» küsisin ma häält kõrgendades.

      «Võta sealt toobrist,» näitas vanaeit peaga.

      Toobris oli roostemaiguline soovesi. Tänanud vanaeite (millele ta ei pööranud vähimatki tähelepanu), küsisin ma temalt, kust kaudu võiksin maanteele pääseda.

      Ta tõstis äkki pea, vaatas mulle oma külmade linnusilmadega teraselt otsa ja pomises kiirelt:

      «Mine, mine!.. Mine, noormees, oma teed! Sul pole siin midagi teha. Ainult külakostiga tulija on hea külaline… Mine, kullake, mine!..»

      Mul ei jäänud tõepoolest muud üle kui lahkuda. Kuid äkki turgatas mulle pähe mõte proovida veel üht viimast abinõu, et kas või vähegi pehmendada karmi vanaeide südant. Ma võtsin taskust uue hõbedase kahekümne viie kopikase raha ja ulatasin selle Manuilihhale. Ma ei eksinud: raha nähes hakkas vanaeit end liigutama, tema silmad läksid veelgi suuremaks ja ta sirutas oma kõverdunud, pahklikud, värisevad sõrmed raha järele.

      «Oh ei, vanaema Manuilihha, niisama ma ei anna,» õrritasin ma teda ja peitsin raha pihku. «Pane mulle kaarte välja!»

      Nõiamoori pruunile, kortsulisele näole ilmus rahulolematuse grimass. Ta nähtavasti kõhkles ja vaatas kahevahel olles minu rusikale, kuhu oli pigistatud raha. Kuid ahnus sai võitu.

      «Nonoh, läki siis, läki!» pobises ta, ajades end vaevaliselt jalule. «Ma ei pane nüüd enam kellelegi kaarte välja, kullake… Olen unustanud… Vanaks olen jäänud, silmad ei seleta. Kui vahest sinule üksi.»

      Hoides kinni seinast, küüruvajunud keha vappumas igal sammul, astus ta laua juurde, võttis sahtlist paki tumepruune, aja jooksul mustusest pundunud kaarte, segas neid ja nihutas minu ette.

      «Tõsta!.. Vasaku käega… Südame poolt…»

      Näppudele sülitades hakkas ta kaarte laiali laduma. Kaardid langesid lauale sellise heliga, nagu oleksid nad taignast kokku mätsitud, ja moodustasid laual korrapärase kaheksaharulise tähe. Kui viimane kaart oli kuninga peale kummuli pandud, sirutas Manuilihha käe minu poole.

      «Kulda ära, hea härra!.. Saad õnnelikuks, saad rikkaks…» mangus ta poollauldes, puht mustlaseide toonil.

      Ma pistsin valmispandud raha talle pihku. Vanaeit peitis selle kärmelt, ahvi moodi põske.

      «Pika tee tagant kuuled suurt uudist,» alustas ta harjunud viisil vadistades. «Saad kokku ruutuverd naisega ja sul on ees meeldiv jutuajamine tähtsas majas. Varsti saad ootamatu teate vanemalt ristiverd meesterahvalt. Sind ootab ees mingi asjatalitus, siis aga saad kuskilt väikese rahasumma. Sul tuleb olla suures seltskonnas ja sa jood ennast purju… Mitte just päris täis, aga igatahes on sul ees napsitamine. Sa elad kaua. Kui sa kuuekümne seitsme aastaselt ei sure, siis…»

      Äkki ta peatus ja tõstis pea nagu midagi kuulatades üles. Mina jäin samuti teraselt kuulatama. Kellegi värske, kõlav ja tugev naisehääl laulis onnile lähenedes. Ma tundsin isegi ära gratsioosse väikevene laulu sõnad:

      Nagu õis, mis painutab lodjapuukest sirget, —

      magus uni vajutab piiga peakest virget.

      «Noh, hakka nüüd, kullake, minema, hakka minema!» muutus vanaeit rahutuks ja tõrjus mind käega laua juurest eemale. «Aitab juba võõrastes taredes ringikolamisest. Mine oma teed!..»

      Ta СКАЧАТЬ