Mary Marie. Eleanor Hodgman Porter

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ lõbusate silmadega nagu Emal, ainult et tema omad on prillide taga. Ja ta suudles jaamas Ema ja mind ja ütles, et tal on hea meel meid näha, ja viis meid paika, kus ootas Peter autoga. (Peter juhib Vanaisa autot ja ka tema on armas.)

      Ema ja Vanaisa rääkisid väga kiiresti ja elavalt terve kodutee ja Ema naeris üsna palju. Kuid eeskojas nuttis ta pisut ja Vanaisa patsutas ta õlga ja ütles: “Ära nuta!” ja jutustas, kui rõõmus ta oli, et sai oma väikese tüdruku tagasi, ja et nad saavad nüüd väga õnnelikeks ja unustavad mineviku. Ja Ema ütles, jah, jah, muidugi, ta teadis, et saab, ja et ta on NII õnnelik siin olles ja et kõik on täpselt vanaviisi, kas pole? Ainult – siis ta vaatas äkki minu poole ja hakkas jälle nutma – ainult, muidugi, asjad ei saa olla “täpselt vanaviisi”, kogeles ta, kiirustas minu juurde, pani mõlemad käed mulle ümber ja nuttis valjemini kui kunagi varem.

      Siis tuli Vanaisa ja kallistas meid mõlemaid ja patsutas meid ja ütles: “Ärge nutke!” ja võttis prillid eest ning pühkis neid väga kiiresti ja kõvasti.

      Kuid juba mõne hetke pärast naeris Ema juba jälle ja ütles: “Rumalus!” ja: “Mõelda vaid!” ja et nii oli väga kena tutvustada oma väikesele Mariele tema uut kodu! Siis ta kiirustas mind kõige kaunimasse väikesesse tuppa, mida olin kunagi näinud, just tema oma kõrval, ja viis mu asjad sisse. Siis läksime majas ringi vaatama. Ja see oli just nii armas kui vähegi võis olla – üldse mitte nagu Isa oma Andersonville’is.

      Oh, Isa maja on ilus ja suur ja puhas ja kõike muud, muidugi, kuid mitte niisugune. Isa oma on kena paik, kus süüa ja magada ja kuhu minna vihma korral. Kuid see – selles sa lihtsalt tahaksid elada kogu aeg. Siin on ülestõmmatavad kardinad ja päikesepaiste ja potililled ja ajakirjad ja hubased patjadega nurgakesed igal pool, ning raamatud, mida parajasti lugemas oled, laiali laotatult. (KÕIK Isa raamatud on riiuleis, ALATI, välja arvatud, kui üks on sul peos ja sa seda loed.)

      Vanaisa teine tütar, Ema õde Hattie elab siin ja peab Vanaisa jaoks maja. Tal on väike poeg nimega Lester, kuus aastat vana, ja ta mees on surnud. Nad olid ära asjal, mida nad nimetasid nädalalõpuks, kui me tulime, kuid jõudsid siia veidi pärast meie saabumist esmaspäeva pärastlõunal, ja ka nemad on armsad.

      Maja on täpselt kandiline eest ja tagant, ilma tiibadeta, peale verandade paremal ja vasakul. Ja pole ka mingit aeda, välja arvatud nelinurkne kividega sillutatud nurk maja tagaküljel, kus neil on tuhatünnid ja ripuvad riided, ja väike murulapp on maja ees trepi kõrval, mitte küllalt suur meie vanale kassile tukastamiseks, vaevalt. Kuid seespool on täiuslikult ilus, ning see on maja sisemus, mis tõeliselt loeb, just nagu inimestegi sisemus – nende südamed, mõtlen ma; kas nad on head ja lahked või vastikud ja ebameeldivad.

      Hakkame varsti õhtust sööma ning täna pärastlõunal olen kaks korda kinos käinud. Pean järgmisel nädalal kooli minema, ütles Ema, kuid nii kaua veedan aega väga lõbusasti. Ja Ema samuti. Ausalt, paistab, nagu ei suudaks Ema kõigeks küllalt aega leida. Ta pole hetkegi paigal püsinud.

      Paljud ta vanad sõbrad on siin teda vaatamas käinud ja kui kedagi muud pole läheduses, paneb ta Peteri meid läbi terve Bostoni sõidutama ja asju vaatama, igasuguseid asju – Bunker Hilli ja muuseume ja kinosid ja üht näidendit.

      Kuid me ei jäänud näidendi lõpuni. Algus oli päris hea, kuid üsna varsti hakkasid mees ja naine laval tülitsema. Nad olid abielus (mitte päriselt, vaid näidendis, ma mõtlen), ja ma arvan, et see tuli samuti kokkusobimatusest. Igal juhul, kui nad üha rohkem rääkima hakkasid, hakkas Ema nihelema, ning üsna varsti nägin, kuidas ta meie asju kokku korjas; ning sel hetkel, kui eesriie esimese vaatuse järel langes, ütles ta:

      “Tule, kallis, me läheme koju. Siin – siin on üsna jahe.”

      Nagu ma ei teaks, miks ta tegelikult tahtis ära minna! Kas vanemad tõesti arvavad, et nad suudavad meid kogu aeg lollitada? Aga isegi kui ma poleks seda teadnud, oleksin seda hiljem teada saanud, sest sel õhtul kuulsin Ema ja Tädi Hattie’t raamatukogus rääkimas.

      Ei, ma ei kuulanud pealt. Ma KUULSIN. Ja see on väga erinev asi. Sa kuulad pealt tahtlikult ja see on argpükslik. Sa kuuled, kui ei saa sinna midagi parata, ja siis ei saa sind ka süüdistada. Vahel on see su hea õnn ja vahel õnnetus – vastavalt sellele, mida kuuled!

      Noh, ma olin raamatukogus aknaalusel toolil ja lugesin, kui Ema ja Tädi Hattie sisse tulid, ning Ema ütles:

      “Muidugi ma tulin välja! Kas arvad, et oleksin pidanud laskma lapsel seda näidendit näha, kui olin mõistnud, millest see oli? Nagu poleks tal juba niisugusi armetuid asju küllalt ta lühikeses elus! Oh, Hattie, Hattie, ma tahan, et see laps naeraks, laulaks, otse väriseks rõõmust igal hetkel, mis ta minuga veedab. Ma tean liigagi hästi, mis ta on läbi elanud ja mis ta veel elab – selles – hauakambris. Sa tead, et kuue kuu pärast läheb ta tagasi…”

      Siis nägi Ema mind, ma tean, sest ta peatus otsekohe ja hakkas hetke pärast rääkima millestki muust, väga ruttu. Ja üsna ruttu läksid nad jälle koridori.

      Kallis väike Ema! Olgu ta õnnistatud! Kas temast pole armas tahta, et veedaksin praegu aega parimal viisil, et tasa teha kuut kuud, mis pean olema koos Isaga? Ta teab, mida tähendab Isaga koos elada, isegi paremini kui mina.

      Noh, arvan, et ta ei peaks kartma minu pärast rohkem kui ma kardan iseenda pärast. Siiski, mul on seal sõbratarid ja ma lihtsalt suren igatsusest nende järele – ja ma ei pea palju kodus viibima, ainult öösel ja söögi ajal muidugi, ja Isa on alati nii tegevuses oma tähtede ja komeetide ja asjadega.

      Pealegi on see vaid kuueks kuuks ja siis tulen tagasi Bostonisse. Ma võin siis sellele mõelda. Kuid ma tean nüüd, miks on mul terve selle nädala nii äärmiselt tore olnud ja miks Ema täidab kõik hetked niisuguste rõõmude ja meeldivate tegevustega. Isegi kui me oleme kodus, otsib ta alati väikest Lesterit ja toob ta meiega mürama.

      Kuid muidugi lähen järgmisel nädalal kooli ja siis ei saa see enam olla päriselt nii lõbus. Noh, arvan, et selleks korraks kõik.

      UMBES KUU AEGA HILJEM.

      Ma ei saanud peatükki ära lõpetada. See polnud küllalt pikk. Ja tõesti, ma ei tea, kas mul on praegu sellele palju lisada. Eriti palju polegi juhtunud.

      Käin nüüd koolis ja lõbustusteks eriti aega ei jää. Kool on päris hea ja seal on kaks või kolm tüdrukut peaaegu sama kenad kui Andersonville’i omad. Kuid mitte päris. Väljaspool kooli hoiab Ema asjad just sama elavad kui alati ja me veedame kenasti aega. Ema veedab kenasti aega ka oma sõpradega. Paistab, et alati, kui ma koju lähen, on keegi seal, ning sageli on teeõhtuid ja pidusid ja külalisi õhtusöögil.

      Seal on ka härrasmehi. Arvan, et ühest neist saab kunagi Ema kallim, kuid muidugi ma veel ei tea, kellest. Kuid ma olen selle pärast kohutavalt põnevil. Ja muidugi on täiesti loomulik, et ma olen. Kas TEIE poleks huvitatud mehest, kellest peaks saama teie uus isa? Arvan, et oleksite! Kõik oleksid. Noh, enamikul on vaid üks isa, teate, ja nad peavad teda võtma just nii, nagu ta on; ning on juhuse asi, kas nad saavad kurja või meeldiva, inetu või kena ja suurejoonelise või tavalise, keda saab kallistada ja suudelda ja kelle kaelas rippuda, või hoia-eemale-ära-puutu-mind-ära-sega tüüpi, nagu minu oma. Ma mõtlen, nagu see, kes mul OLI. Kuid tõesti, see ei kosta õigesti, sest muidugi on ta ikkagi mu Isa, ainult – noh, ta pole enam Ema abikaasa, seepärast arvan, et ta on mu Isa vaid kohtuotsuse tõttu, nagu ka mina tema tütar.

      Noh, igal juhul on ta Isa, kellega ma olen koos üles kasvanud, ja muidugi olen temaga nüüd harjunud. Ja on täiesti teistmoodi, kui mõtled tuliuue isa saamisele, kes su nina alla torgatakse täiesti valmina, nagu võiks ütelda, ja muidugi ma OLEN huvitatud. Sellest uuest isast sõltub nii palju. Ainult mõelda, kui erinevad oleksid asjad kodus võinud olla, kui MINU СКАЧАТЬ