Mary Marie. Eleanor Hodgman Porter

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ style="font-size:15px;">      Paistis, et päris kaua nad ei tahtnud, et inimesed teaksid nende lahutusest. Seepärast püüdsid nad inimeste ees käituda nagu tavaliselt. Kuid Hoidja Sarah ütles, et tema teadis juba kaua. Kuulsin sellest esmakordselt siis, kui Hoidja rääkis Norale, meie tookordsele köögitüdrukule, ning otsekohe, kui sain, küsisin Hoidjalt, mis see on – üks lahutus.

      Taevake, ma mäletan, kui hirmunud ta oli ja kuidas ta käe mu suule lõi. Ta ei ütelnud mulle mitte sõnagi. Ja see oli esimene kord, kui ma nägin teda heitmas seda kiiret, vargset pilku üle õla. Sestsaadik on ta seda palju kordi teinud.

      Nagu ma ütlesin, ei vastanud ta mulle, seepärast pidin küsima kelleltki teiselt. Ma ei saanud seda niisama jätta ja mitte teada saada – mitte pärast seda, kui Hoidja Sarah oli nii ehmunud ja kui see pidi mu Ema ja Isaga ühel päeval juhtuma.

      Ma ei tahtnud Emalt küsida. Miskipärast oli mul tunne Hoidja Sarah’ ilme tõttu, et see on midagi, mis Emale ei meeldiks. Ja ma arvasin, et ehk ei tea Ema veel, et tal see tuleb, seepärast ma ei tahtnudki olla esimene, kes talle seda ütleb. Seepärast ma ei küsinud Emalt, mis on lahutus.

      Ma muidugi ei mõelnudki, et võiksin Isalt küsida. Ma ei küsi kunagi Isalt midagi. Hoidja ütles, et ma küsisin temalt kord, miks ta ei armasta mind, nagu teised issid armastavad oma väikesi tüdrukuid. Kuid ma olin siis väga väike ega mäleta seda üldse. Kuid Hoidja ütles, et Isale ei meeldinud see, ja ehk ma mäletangi seda, ise seda teadmata. Igal juhul ei mõtle ma kunagi, et võiksin Isalt midagi küsida.

      Kõigepealt küsisin arstilt. Arvasin, et ehk on see mingisugune haigus, ja kui ta teab, et see tuleb, võiks ta anda neile mingit ravimit selle ära hoidmiseks – nagu sind vaktsineeritakse, et sul ei tuleks rõugeid, teate. Ja ma ütlesin talle nii.

      Ta hakkas vaikselt ja naljakalt naerma, kuigi see ei kõlanud üldse naeruna. Siis muutus ta väga tõsiseks ja ütles:

      “Mul on kahju, väike tüdruk, kuid kardan, et mul pole mingit ennetavat rohtu – lahutuse jaoks. Kui mul oleks, ei jõuaks ma süüa ega juua ega magada, arvan ma – peaksin nii paljudel visiitidel käima.”

      “Siis see ongi haigus!” hüüdsin ma. Ja ma mäletan, kui hirmunud ma olin. “Kuid kas pole kusagil arsti, kes SUUDAKS seda vältida?”

      Ta raputas pead ja naeris jälle vaikselt ja kummaliselt.

      “Kardan, et mitte,” ohkas ta. “Mis puutub haigusesse – on inimesi, kes kutsuvad seda haiguseks, ja on teisi, kes kutsuvad seda ravimiks, ja on veel teisi, kes ütlevad, et see ravim on hullem nuhtlus kui haigus, mida see ravida püüab. Kuid tõesti, laps! Mida ma räägin. Tõesti, tõesti, mu kallis, unusta see ära. Sa ei peaks sellepärast oma väikest pead murdma. Oota, kuni vanemaks saad.”

      Kuni ma vanemaks saan, tõepoolest! Kuidas ma vihkan, kui inimesed minuga niimoodi räägivad! Ja nad teevad seda – nad teevad seda kogu aeg. Nagu ma oleksin praegu laps, kuigi seisan juba peaaegu seal, kus oja muutub jõeks!

      Kuid just niisugust juttu sain ma kuulda, igal pool, peaaegu kogu aeg, kui ma mõnelt küsisin, mis on lahutus. Mõned naersid ja mõned ohkasid. Mõned paistsid tõesti murelikena, et ma seda küsisin, ja üks läks hulluks. (See oli õmbleja. Ma sain hiljem teada, et temal oli juba lahutus olnud, nii et ehk ta arvas, et küsisin seda tema vihastamiseks.) Kuid keegi ei vastanud mulle tõesti mõistlikult, et ma taipaksin, mis see on, ja peaaegu kõik ütlesid: “Jookse minema, laps,” või: “Sa ei peaks niisugustest asjadest rääkima,” või: “Oota, mu kallis, kuni saad vanemaks,” ja muud niisugust.

      Oh, kuidas ma vihkan niisugust juttu, kui ma tõesti tahan midagi teada! Kuidas nad arvavad, et me oma hariduse kätte saame, kui nad ei vasta meie küsimustele?

      Ma ei tea, mis mind rohkeim vihastas – ma mõtlen kõige rohkem. (Ma vihkan grammatikat!) Kas see, et nad niimoodi räägivad – ei vasta mulle, teate – või teevad, nagu Mr. Jones, poepidaja, ja need mehed seal koos temaga.

      See juhtus ühel päeval, kui ma ostsin sealt pisut valget niiti Hoidja Sarah’le, ning see oli pisut pärast seda, kui olin küsinud arstilt, kas lahutus on haigus. Keegi oli öelnud midagi, mis pani mind mõtlema, et ehk saab lahutusi osta, ning otsustasin äkki küsida Mr. Jonesilt, kas tal on neid müüa. (Muidugi paistab see kõik praegu mulle väga rumalana, sest ma tean, et lahutus on väga lihtne ja väga tavaline. See on nagu abielutunnistus, ainult et see lahutab sind, selle asemel et ühendada, kuid ma ei teadnud seda siis. Ja kui ma kavatsen teile seda lugu jutustada, pean rääkima just nii, nagu see juhtus, muidugi.)

      Noh, ma küsisin Mr. Jonesilt, kas lahutusi saab osta ja kas ta müüb neid, ja te oleksite pidanud kuulma nende meeste naeru. Kuus tükki istus kamina ümber minu taga.

      “Oh, jah, mu väike neiu,” (kõige rohkem jälestan ma seda, kui mind kutsutakse väikeseks neiuks!) hüüdis üks neist. “Sa võid neid osta, kui sul on küllalt raha, kuid ma ei usu, et meie sõbral Jonesil on neid siin väljamüügiks.”

      Siis nad kõik naersid jälle ja pilgutasid üksteisele silma. (See on veel üks vastik asi – pilgutused, kui sa küsid täiesti loomuliku küsimuse! Kuid mis sinna teha? Taluda, see on kõik. On nii palju asju, mida meie, vaesed naised, peame taluma!) Siis nad rahunesid ja paistsid väga tõsistena – niimoodi tõsistena, nagu hakkaksid nad sinu selja pöörates otsekohe naerma – ja hakkasid mulle rääkima, mis see lahutus tegelikult on. Ma ei mäleta kõiki vastuseid, kuid mõnda küll. Muidugi ma mõistan nüüd, et need mehed püüdsid targad olla ja rääkisid üksteisega, mitte minuga. Ka siis ma taipasin seda pisut. Me teame vahel palju rohkem, kui üldiselt arvatakse. Nii palju kui ma suudan meenutada, kõlasid need niimoodi:

      “Lahutus on nuga, mis lõikab sõlme, mida poleks pidanud sõlmima,” ütles üks.

      “Lahutus on hüpe pimedusse,” ütles teine.

      “Ei, seda mitte. See on hüpe praepannilt tulle,” piiksatas Mr. Jones.

      “Lahutus on komöödia rikastele ja tragöödia vaestele,” ütles väike mees, kes kandis prille.

      “Lahutus on kena tõhus plaaster, mis võib aidata, kuid ei ravi,” kostis uus hääl.

      “Lahutus on teeviit kirjaga “Põrgust Taevasse”, kuid paljud eksivad ikkagi teelt, olen märganud,” ütles keegi itsitades.

      “Lahutus on argpüksi taandumine eluvõitlusest.” Kapten Harris ütles seda. Ta rääkis aeglaselt ja otsustavalt. Kapten Harris on vana ja rikas ja vallaline. Ta on hotellis kostil ja mis ta ütleb, see sobib, peaaegu alati. Kuid mitte seekord. Ma mäletan, kuidas vana Mr. Carlton vastu nähvas.

      “Räägi oma kogemustest, Tom Harris, ja ma arvan, et sa ei sobi otsustajaks. Ütlen sulle, et lahutus on see, mida kaks kolmandikku maailma abielumeestest ja – naistest loodavad saada otsekohe ja selsamal õhtul. Kuid nad ei saa.” Ma muidugi teadsin, et ta mõtles oma naisele. Too on üsna tige, arvan ma, ja tal on kaks käsna nina peal.

      Nad rääkisid veel palju, päris palju rohkem. Kuid ülejäänu olen unustanud. Pealegi ei rääkinud nad siis enam minuga. Seepärast võtsin oma niidi ja lipsasin poest välja, rõõmus pääsemise üle. Kuid, nagu ma ennegi ütlesin, nendesuguseid polnud palju.

      Muidugi ma tean nüüd, mis lahutus on. Ja kõik on korraldatud. Nad tegid meie kohta mingi kohtuotsuse ja me läheme Bostonisse järgmisel esmaspäeval.

      See on olnud kohutav – see viimane aasta. Kõigepealt pidime minema sellesse kohutavasse paika kaugel läänes ja jääma sinna terveks igavikuks. Ja ma vihkasin seda. Ka Ema vihkas. Ma tean, et ta tegi СКАЧАТЬ