Novellid III. Anton Hansen Tammsaare

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ oli andnud. Ja kui kõvaste ta Leena kätt pigistas! Soe tundmus käis Leena rinnast läbi. Kas muutub jälle kõik endiseks? Nad saavad jälle kõik kahekesi tegema ja arutama? Kui hea see oleks!

      Hans vaatas veel kord oma laste peale. Ta tegi juba sammu, et neid enne äraminemist kallistada, suudelda, nende väikesi käekesi pigistada. Kuid järsku pööras ta ümber ja läks nooremehe seltsis uksest välja.

      Leena vaatas arusaamatuses ja mõttes seisma jäädes neile järele.

*

      Töölistehulgad voolasid N. vabriku poole. Nende seas oli ka palju naisterahvaid. Mitmed ajasid eneste vahel elavalt juttu, ähvardasid ja vehklesid kätega.

      Varsti kogus N. vabriku juurde määratu hulk rahvast kokku. Siin oli noori ja vanu, meesterahvaid ja naisterahvaid. Rahvahulk ei pääsenud aga otsekohe vabriku juurde, ta oli sunnitud natukese maa peal vabrikust eemal seisma jääma. Vabriku juurde viivatel uulitsatel seisid soldatid püssidega. Tuimalt, nagu elutult vaatasid nad oma hallide mundritega rahva peale; nende läheduses seisid paar ohvitseri, kes isekeskis juttu ajasid. Ja teisel pool neid tuimasid, eluta ja elavateks masinateks ümbermuudetud inimesekogusid seisis vabrik oma pikkade, musta suitsu väljaajavate kõrgete korstnatega. Vabrikus töötas hulk inimesi, hulk väljakurnatud ja väsinud inimesi, kes suuremalt osalt niisamasugusteks elavateks masinateks olid muutunud nagu need halli mundri kandjad väljas; vahe on ainult see, et ühed, kui nad käsu läbi liikuma pannakse, oma õdede, vendade, isade ja emade ridadesse surma saadavad, kuna teised oma higi ja vaevaga kõlisevat, äraneetud kulda loovad, mis jõena kellegi taskusse voolab ja mille eest ta ka need soldatid jalule võib ajada, kes nüüd tuimalt, kuid siiski ähvardavalt nende ees seisva rahvahulga peale vaatavad.

      Kõikidest vabrikutest on N. vabrikus töölistel kõige raskemad olud. Tööpäev on siin kõige pikem, töö raske, kurnav ja tervisele kahjulik. Vabrikuruumid on pimedad, mustad, haisvad. See kõik mõjub vaimurusuvalt, otse surmavalt tööliste peale. Nad ohkavad ja teevad tööd ning teevad tööd ja ohkavad. Näljakopikad, mis nad oma raske ja kurnava töö eest saavad, joovad nad suuremalt jaolt ära, kuna nad pühapäeval kirikusse lähevad tröösti otsima. Seal saadavad nad aja enamiste magades mööda, kuna õpetaja tööliste laiskusest, kangekaelsusest ja kurjusest, mis viimase aja ässituste tagajärjel iseäranis lopsakalt kasvamas olla, ilmlõpmata pajatab. Nendest mõtetest, mis teistes vabrikutes, kus tööliste seisukord natuke kergem on, maad võtavad, teatakse N. vabrikus väga vähe; siin ei tahetagi, õigem ei jaksatagi neid mõtteid tähele panna, nendest aru saada. Sealt see tulebki, et kui teiste vabrikute töölised oma töötingimiste paranduse nõudmiseks ühel meelel töö seisma panevad, N. vabriku töölised sellest mitte midagi teada ei taha. Nad usuvad ja loodavad ainult oma tööandja armu peale, kes neid oma armust niisugusesse seisukorda on pannud, kui nad praegu on.

      Teiste vabrikute töölised on nüüd siin; nad tahavad vabrikusse väevõimuga sisse tungida ja siinseid töölisi sundida tööd seisma jätma. Nad peatavad aga praegu, mõtlevad asja üle järele, sest uus, neile võõras jõud on tee peale ette saadetud. Töölised ei taha esiotsa kudagimoodi aru saada, mis soldatitel siin tegemist on. Nemad, töölised, ei lähe ju ometi mitte kuritöö peale välja. Nad ei taha mitte purustada, põletada ega röövida, ei, nad tahavad ainult oma kaasvendadele selgeks teha, missuguste abinõudega nad oma tulusid peavad kaitsma; nad tahavad oma kaasvennad enesega ühes võtta, nad ei taha, et need endisesse raskesse olekusse peavad jääma. Ainult head soovivad nad sadadele ja isegi tuhandetele inimestele.

      Üks ohvitser astub rahva poole. Ta astub õige lähedale ja ütleb, et rahvas laiale peab minema, vastasel korral saada tema laskma.

      “Mis on teil siin tegemist?” hüüab keegi rahva seast. “Oleme meie mõned jaapanlased või? …”

      “Teil pole siin mitte midagi tegemist,” ütleb keegi teine. “Teie pole vabrikant ega pole ka tööline. Minge kasarmusse, seal on teie koht.”

      “Ma hoiatan veel kord ning siis saab tuld antama!” hüüab ohvitser ärritatud häälel.

      “Saab tuld antud …” kostab rahvahulgast. “Rahuliste, sõjariistadeta inimeste peale antakse tuld. Eks kuule ometi meeletust.”

      Kuid mis see on ometi? Soldatid astuvad reasse … nad võtavad püssid kaenla alla. Kahin käib rahvahulgast läbi. Suurem hulk pistab hirmutules põgenema. Kostavad ehmatusehüüded, kiljatused. Mõned julgemad jäävad siiski veel seisma ja vaatavad külmadele püssiraudadele vastu, mida niisama külmad, raudsed käed palgele tõstavad. Rea otsas seisva ohvitseri haljas mõõk tõuseb üles. Ehmatuse pärast muutuvad seisma jäänud inimesed kui puupostideks. Mõõk välgatab õhus ning püssid praksatavad. Siin ja seal lamavad inimesed, süüta, sõjariistadeta ja põgenejad inimesed oma vere sees maas. Mõned nendest liigutavad, oigavad, püüavad üles tõusta, teised magavad rahuliselt ja – igaveste. Siin on lapsi ja vanu, siin on naisterahvaid ja meesterahvaid. Nende veri, soe, aurav veri jookseb kokku, nagu nad oma hingedega ja kehadega ükskord armutules kokku sulasid, kus nad nendele elu aluse panid, kes nüüd neid igavesele puhkusele saadavad. Külmad püssirauad muutuvad surmates soojaks, kuna aga mundrikandjad endist viisi tuimalt ja külmalt oma ette vahivad, kus nende süüta ohvrid maas lamavad.

      N. vabriku toru ajab endist viisi musta suitsu välja ja niisamasugused mustad kujud teevad oma pimedates, lämbunud ja raske õhuga täidetud ruumides endist viisi agaralt tööd. Ka kaasvendade veri, mis nende eest ära on valatud, ei suuda neid arusaamisele tuua.

*

      Suur hulk inimesi seisab linna haigemaja ees. Klaasukse peale on haavatute nimekiri üles pandud. Inimesed püüavad nimekirja ligi pääseda, et seda lugeda. Mitmed lähevad kärsitult siit mööda, neid ei huvita nähtavaste haavatute nimekiri. Nad tõttavad haigemaja taga oleva surnukambri juurde, kus külmad surnukehad niisamasuguse külma kivipõranda peal lamavad. Külmad ei ole aga nende inimeste näod, kes neid surnukehasid silmitsevad. Vaatajate nägudel helgib tume, tagasisurutud vari. Selles on lõpmata viha ja põhjatu valu endid ühendanud. Silmadest, milledest mõned ilusad, selged ja täis süütaust, kuna teised vanadusest juba poolkustunud ja auku vajunud on, voolavad pisarad, jämedad pisarad, mis niisama palavad on kui see veri, mis nende süüta ohvrite soontes tuksus, kui külm kuul neid trehvas. Haavatute nimekirja lugejate hulgas on ka Leena Müür. Tema aga ei püüa nimekirja mitte lugeda. Ta teab juba, et ka see nimi seal peal seisab, mida tema sealt otsima peaks. Leena hoiab ennast võimalikult ukse ligi, et haigemajasse sisse pääseda. Tal läheb see ka korda. Haavatute rea vahelt astub ta edasi ja jõuab teise tuppa. Siin lamab Hans; ta on kolmest kohast haavatud. Tohtrid ütlevad Leenale, et lootust elu peale olla, kuid nähtavaste ei usu nad isegi seda, mis nad räägivad. Nad räägivad seda ainult sellepärast, et ka see üks nende ametikohustest on. Leena astub tasakeste Hansu aseme juurde, seisab natuke aega püsti tema ees ja vaatab oma mehe näo peale. See on kui surnu nägu: kahvatu, paled ja kinnised silmad auku vajunud. Hans ei kuule, et keegi tema aseme ette on astunud. Kui aga Leena tooli peale istub, mis sealjuures vähe kuuldavalt nagiseb, teeb Hans silmad lahti. Nendes helgib palavusline sära. See sära näitab, kui pesitseks haavatu hinges hirm, viha ja kurbtus; ka iseäralist tungi avaldab see sära. Haavatu vahib esiteks üksisilmi ja uurivalt oma naise peale, nagu tahaks ta küsida: “Mis on sinul siin tegemist?” Siis liigutab ta aga pahemat kätt, mis terve on, ja annab mõista, et Leena talle ligemale istuks. See mõistab seda. Ta istub ja kummardab otse oma mehe suu juurde, et ka kõige vähemat hingeõhukese liikumist tema kuivanud, kahvatanud sinistelt huultelt kinni püüda.

      “Oled sa ammugi juba siin?” küsib Hans nõrgalt, vaevalt kuuldavalt.

      “Just praegu tulin.”

      “Ma ei tohi rääkida …” sõnab Hans natukese aja pärast. Leena vaatab ta aukuvajunud silmadesse ja arvab mõistma, mispärast Hans rääkida ei tohi.

      “Ma räägin aga siiski, ma tahan rääkida … СКАЧАТЬ